Poliitika ja lähiajalugu

Saksamaa Liitvabariik saab 60-aastaseks. Enamik sakslasi, ja seda mitte ainult lääne pool, võiksid selles näha põhjust pidutsemiseks, sest tegu on ju edulooga. See kehtib eelkõige võrdluses teiste süsteemidega, mis on viimase 200 aasta jooksul Saksamaal valitsenud.

Saksa sõjajärgse demokraatia kandvaks vundamendiks on põhiseadus, mis kaitseb liberaalseid õigusi vabadusele samamoodi nagu ka sotsiaalriiki. Eelkõige just konstitutsioonikohus on andnud põhiseadusele kõrge hinnangu. Õigusriik toimib ulatuses, mida ei ole Saksamaal varem nähtud. Föderalism tagab liidumaade mõju ja väldib keskvalitsuse liiga suurt võimu.

Ajaloo õppetund

Weimari Vabariigi läbikukkumine kujundas oluliselt põhiseadust. Ilmselt saab ajaloost õppida: Saksamaa presidendil on ainult esindusvõim, samas kui Weimari Vabariigi ajal oli riigi presidendil võim sekkuda saatuslikult valitsuse ja parlamendi töösse, mistõttu selle viimasest presidendist Hindenburgist sai tee sillutaja natsidele.

Ka asjaolu, et vähese valimiseduga parteid ei jõua parlamenti, tugevdas parteimaastikku ja viis 60 aasta jooksul võrdlemisi stabiilsete enamusvalitsusteni. Sellele vaatamata õnnestus kahel uuel parteil – rohelistel ja vasakpoolsetel – end siiski parlamendis sisse seada.

Teisel saksa demokraatial oli võrreldes esimese, s.o Weimari demokraatiaga selle võrra lihtsam, et natsionaalsotsialistliku Saksamaa lüüasaamine oli holokausti tõttu eelkõige moraalselt nii hävitav, et natsionalistid ei saanud enam unistadagi Saksamaa tõusust suur- või isegi maailma juhtivaks võimuks, nagu see oli pärast Esimest maailmasõda. Ennekõike takistas seda aga Saksamaa jagamine, mistõttu mõlemad nõrgad Saksa riigid sattusid sõltuvusse oma okupatsioonivõimudest.

„Majandusime“ ja sotsiaalne pööre

Kõrvuti poliitilise sunniga saada jagu natsionaalsotsialistlikust pärandist, toetasid demokraatia ülesehitamist Lääne-Saksamaal muuhulgas ka majanduslikud edusammud ja sotsiaalne turumajandus, tänu millele stabiliseerusid oluliselt sotsiaalsed suhted. 1950. aastate majandusime võimaldas sõjas purustatud maa uuesti üles ehitada, integreerida miljonid pagendatud ja põgenikud, kelle Euroopa uus kord oli pärast Saksamaa agressiooniga alanud sõja lõppu muutnud kodutuiks, ning samas suurendada teatud heaolu kaudu laiade rahvakihtide toetust varem vähearmastatud demokraatiale.

Esimene liiduvalitsus eesotsas kantsler Konrad Adenaueriga kaasas paljud endised natsiorganisatsioonide liikmed riigiaparaati. Seda võis märgata esimestel aastakümnetel seoses natsi-Saksamaa kuritegude meenutamise teatava mahasurumisega. Need tumeda mineviku vaimsed järelvalud õhutasid Saksamaad kaudselt rahututele kuue- ja seitsmekümnendatele aastatele. Poliitiliselt viisid need valitsuse vahetumiseni, mis tõi kantsleriametisse sotsiaaldemokraadid Willy Brandti ja Helmut Schmidti.

Üha rohkem inimesi lülitus poliitikasse, mis viis tugeva kodanikuliikumiseni, kus paljud kodanikud astusid välja nende poolt tunnetatava poliitilise ja majandusliku häbematuse, eelkõige aga aatomienergia vastu. See viis 20 aastat hiljem tuumatehnoloogiast loobumiseni toonase sotsiaaldemokraatlik-rohelise valituse ajal, kelle eesotsas oli kantsler Gerhard Schröder. Eelkõige liberaliseerus neil aastatel inimeste eluolu: kiriku mõjuvõim nõrgenes, aktsepteeritavad seksuaalsuhted ei piirdunud enam ainult abieluga, lihtsustati aborti ja emantsipeerus homoseksuaalsus, nii et isegi tänased juhtivad poliitikud tunnistavad oma seesuguseid kalduvusi.

Õnnestunud integratsioon

Ennekõike just Lõuna-Euroopast pärit miljonid võõrtöölised integreerusid viimastel aastakümnetel võrreldes mõne muu Euroopa riigiga oluliselt probleemitumalt saksa ühiskonda. Seejuures ei tohi loomulikult jätta kahe silma vahele eelkõige islami suhtes avalduvaid hoiakuid.

Üht suurimat edusammu tähistas Lääne-Saksamaa poliitika kantsler Helmut Kohli juhtimisel toimunud kahe Saksa riigi ühinemisel 1990. aastal. See oli aasta pärast Berliini müüri ja raudse eesriide langemist.

Majanduslikult ja poliitiliselt liideti ida läänega, mis läks paljudele inimestele maksma töö ja karjääri. Endise Saksa Demokraatliku Vabariigi pinnal moodustatud viit uut liidumaad toetab lääs rahaliselt veel tänagi. Ent paljud idasakslased on juba ammu võetud vastu Saksamaa Liitvabariiki: kantsler Angela Merkel on pärit Saksa DVst, Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei pole endise Saksa DV riigiparteina pärast kahekordset nime muutmist Vasakparteina mitte ainult Bundestagis, vaid ka mõnede liidumaade ja paljude kohalike omavalitsuste võimukoalitsioonides.

Kindlalt Euroopas

Paremradikaalide väljakutsetele, kes mängivad Saksamaal väiksemat rolli kui paljudes teistes Euroopa riikides, peaks põhiseaduslik demokraatia suutma vastu seista. See õnnestub ka ülemaailmse finants- ja majanduskriisi oludes, pealegi on selleks praegu igal juhul paremad eeldused kui Weimari Vabariigil 1929. aasta majanduskriisi aegu. Majanduslikule tugevusele lisanduvad üksteisega koostööd tegevad parteid ja sotsiaalpartnerid, eelkõige tugev seotus Euroopa Liiduga. Viimane on ehk üldse selle Vabariigi suurim saavutus, mis kindlustab heaolu ja rahu Euroopas.