Arhitektuur

Restaureeritud ja ümber ehitatud Uue Muuseumi avamisega on esimest korda pärast Teist maailmasõda Berliini muuseumisaarel avatud avalikkusele kõik viis osa..

Kantsler Angela Merkel ei jätnud oma kohalolekuga kasutamata võimalust teha sügav kummardus Berliini kuningannale. Nofretete kolis oma uude residentsi ja muuseumidirektor Dietrich Wildung valvas, et ilusat kuningannat koheldaks õrnalt, kui Egiptuse Muuseumi kuraatorid transportisid näituse kõige tähtsamat eksponaati uude asukohta. Nofretete asub nüüd renoveeritud, restaureeritud, taasehitatud Uues Muuseumis ja ootab kümnete tuhandete berliinlaste ja linna külaliste austusavaldusi.
Tema uue palee ajalugu on võrratu. Uus Muuseum oli kõige tähtsam ja kõige paremini varustatud kunstimuuseum 19. sajandil, ent see sai sõjas poolenisti kahjustada, suurem osa põles ära ja seisis alates sellest ajast linnasüdames varemeis.

Paljutähendav ajastu tunnistaja

Saksa DV ajal kavandatud lammutamine ja asendamine omalaadse minilossiga õnnestus ära hoida. Samuti jäi seisma plaan palee uuesti üles ehitada. Õnneks - tuleb tunnistada, sest see, millega said hakkama briti arhitekt David Chipperfield ning Londonist pärit peakonservaator Julian Harrap, samuti muinsuskaitsjad, töö- ja ehitusmehed, on enneolematu. Nad tõestasid, et hävitatud arhitektuurimälestisele uue sära andmiseks ei pea seda ilmtingimata „originaalitruult” taastama.

Tänu säilitamisele ning konserveerimisele, mõõdukale täiendamisele ning uuega täiustamisele saab liigutava saatusega hoonest paljutähenduslik sümbol, mis peegeldab ajalugu nagu avatud raamat. Juba lahtiste uste päeval märtsis voolas rahvast murdu läbi tühja nelja korruse, et imetleda Chipperfieldi töö suurepärast tulemust. Et olla tunnistajaks, kuidas on kindlustatud, eksponeeritud ja uuele väärikusele aidatud purunenud freskod, kuidas on asendatud puuduvad ehitusdetailid, et taastada ruumi mulje ilma seda järele aimamata. Kuidas on kasutatud betooni, mis mõjub peaaegu nagu liivakivi, kuidas on müüritud uus kuppel, mida ei ole sellisena veel kunagi nähtud.

Hingematvad eksponaadid

Nüüd on kogud sisse kolinud: Egiptuse Muuseum, eel- ja varaajaloo muuseum ning antiigi kogu. Seal on hingematvaid eksponaate ning eriti torkab silma nende haavatavus ja ajalikkus. Omadused, mis lasevad monumentaalse päikesejumala Heliose, ilusa kuninganna Teje, Anubise ja Hatschepsuti, 2800. aasta vanuse Berliini kuldkübara („Berliner Goldhut“) ning erinevatest sajanditest pärinevad väärisehted, loendamatud keraamikaesemed, mündid ja papüürusdokumendid paista valguses, mis on võimalik ainult sellises õhustikus ja mitte kusagil uhiuues, abstraktses-steriilses muuseumis.

Liikudes läbi ruumide ja eksponaatide võib lausa füüsiliselt tunnetada ajaloo hingust ning sidet sellega. Rohkemgi ehk kui esialgse kontseptsiooni puhul, mille 1850. aastal avatud muuseumi jaoks töötas välja Schinkeli õpilane Friedrich August Stüler. Ta viis külastajad reaalsusest lavastatud minevikku ja kujundas ruumid illusionistlike imekambritena. Mitte just alati ei olnud selge, kus lõpeb originaal ja algab teater, mitte just kõikjal polnud lavastus teaduslikult korrektne. Mõned väljapanekud sellest ajast on osaliselt säilitatud, vabastatud hilisemate kihtide alt ja ülihoolikalt konserveeeritud. Punases saalis võib näha kogu sellisena, nagu see oli 150 aasta eest. Nii on Uus Muuseum saanud koduks ka muuseumi presentatsiooni ajaloole.

Kui tahetakse näha kogu väljapanekut, kulub külastamiseks mitu päeva. Muuseum hõlmab üle Kreeka ja Egiptuse hoovide kõrguvat keldrivõlvistikku, Chipperfieldi mesopotaamia stiilis kujundatud keskset trepikoda, Nofretete „troonisaali“ põhjakuppelsaalis, varase ajaloo kogu neljandal korrusel, mis paikneb veidi rahulikemates madalamates puupõrandatega ruumides, kus on võimalik teha teaduslikku tööd.

Jumalate täiskogu

Uus Muuseum oli tegelikult Euroopa valgustuse projekt, koht, kus teiste rahvaste ja ajastute kunsti ja kultuuri tutvustati. Ruumis „Jumal ja jumalad“ on koos näiteks jumalused kolmest aastatuhandest ja neljalt kontinendilt. Vendade Humboldtide vaimsus, mida üritatakse ellu kutsuda Preisi keisrilossi rekonstrueerimisega Humboldti Foorumiks, on Uues Muuseumis juba selgelt tuntav.

Saksamaa Liitvabariigile läks Uus Muuseum maksma 200 miljonit eurot. Sissepääsu juurde rajatava James-Simon-galeriiga, kõiki muuseume ühendava maa-aluse käiguga, mida nimetatakse „arheoloogiliseks promenaadiks”, ning 2026. aastal lõpetatava põhjaliku Pergamoni muuseumi saneerimisega jätkub ehitustegevus muuseumisaarel veel kaua.