Film

Erinevad ainestikud ja žanrid, mida hetkel suudab pakkuda saksa lastefilm, on nii Saksamaal kui ka mujal kõrgelt tunnustatud. Mõned uued filmid tulevad kodumaisele filmilinale juba rahvusvaheliste auhindadega.

Veel enne, kui 10-aastane Stella 2008. aasta lõpul saksa kinos ajarännule läks, et minna koos veel noore Uroma Clementine ja oma vanavanaonu Gustaviga põnevale aardejahile, vaimustas ta juba lapsi USAs. „Stella und der Stern des Orients” (Stella ja idamaade täht), mille tootjaks on Kinderfilm GmbH, osales Chicagos toimuval rahvusvahelisel lastefilmide festivalil ja tuli sealt tagasi kahe auhinnaga. Publikult sai fantastiline lastefilm auhinnaks „Best Of Festival Award” ning lastežürii pani filmi kategoorias „Live-Action Feature Film and Video” teisele kohale.

Nii mõnedki laste- ja noortefilmid on viimastel aastatel tulnud rahvusvaheliste tunnustustega siinsele (s.t Saksamaa) kinolinale. 2007. aastal oli selliseks filmiks näiteks „Max Minsky und ich” (Max Minsky ja mina). Lugu põhineb Holly Jane Rahlensi raamatul, kus 13-aastane raamatutesse kiindunud Nelly tahab muljet avaldada silmapaistvale sportlasele. Muuhulgas on see film võlunud ka Sarajevo, Belgia ja Amsterdami žüriisid. Norbert Lechneri film autsaiderist „Toni Goldwascher” (Kullapesija Toni), mille tegevus toimub mõned aastad pärast sõja lõppu ja kus 12-aastane Toni peab vastupanu osutama eelarvamustele ja kontrahentidele, valiti Buenos Aireses parimaks noorte mängufilmiks.

2008. aastal linastunud Peter Kahane film „Die rote Zora” (Punane Zora), mis räägib vaeslaste kamba juhist, oli juba Giffoni filmifestivalil auhinnatud. Samuti on näiteks Bratislava ja Moskva festivalidel auhindu saanud Johannes Schmiedi film „Blöde Mütze” (Tobe müts), mis räägib komistuskividest täiskasvanuks saamise teel. Ka tuli veel aasta lõpul kinodesse hollandi-saksa ühistööna valminud Tonke Dragti samanimelise romaani põhjal vändatud film rüütliloost „Der Brief für den König“ (Kiri kuningale), mis sai Chemnitzi Schlingeli festivalil kaks auhinda.

Erinevad teemad ja ained

Saksa lastefilm on viimasel kümnel aastal märkimisväärselt arenenud ja pakub täna palju erinevaid teemasid ja aineid. 6-12-aastastele pakub kino tõsielul põhinevaid, ajaloolisi ja fantastilisi lugusid. Noorimate kinosõprade jaoks on pärast filmide „Der kleine Eisbär” (Väike jääkaru) või „Lauras Stern” (Laura täht) suurt edu endiselt programmis hästi tehtud animatsioonid. Nii vallutas näiteks 2007. aasta sügisel kinolina väike Tiffany, kes pööras segi kolme röövli elu, film „Die drei Räuber“ (Kolm röövlit) valmis Tomi Ungereri samanimelise lasteraamatu järgi. Aasta hiljem tuli suur seiklus „Der Mondbär“ (Kuukaru), mis on valminud Rolf Fängeri ja Ulrike Möltgeni raamatute põhjal ning mis räägib sellest, kuidas kuukaru aitab taevasse tagasi maale kukkunud kuu.

„Der Mondbär“ meelitas juba esimesel linastuskuul kinno 600 000 filmihuvilist. Film „Krabat“, mis on mõeldud lastele alates 12. eluaastast ja mis on tehtud Otfried Preuβleri samanimelise noorteromaani põhjal, kogus mõne nädala jooksul rohkem kui 1,2 miljonit kinokülastajat. Fantaasiafilmi tegevus, mis räägib 14-aastasest möldri õpilasest Krabatist, kelle mölder pühendab musta maagiasse, leiab aset Kolmekümneaastase sõja päevil. See on üks omapärasemaid noore sihtrühma jaoks loodud filme praegusel ajal. Suurepärase lavastusega sai hakkama Marco Kreuzpaintner. Kriitikud kiitsid suurejoonelist kujundust ja rikkalikke maastikupilte. Ajakiri „Blickpunkt Film” iseloomustas Krabati filmi „sarnaste Harry-Potteri-filmide kavala vastuprojektina”.

Saksa lastefilmide võimalused rahvusvahelisel turul

Viimastel aastatel on just laste- ja noortefilme külastanud Saksamaal miljonid filmihuvilised. Nende hulgas on ka sellised filmid nagu „Die Wilden Kerle” (Metsikud tüübid), „Die wilden Hühner” (Metsikud tibud) või komöödia „Wer früher stirbt, ist länger tot” (Kes varem sureb, on kauem surnud). Sarnast edu loodavad produtsendid ka filmilt „Das Morphus Geheimnis” (Morphuse saladus), mis tuli kinodesse 2009. aasta jaanuaris. Filmi, mis räägib kirglikust väikesest muusikust Nickist ja nõiutud Beethoveni nootidest, mille gangsterid tahavad iga hinna eest ära võtta, lavastas usaldusväärne lastefilmide režissöör Karola Hattop (muu hulgas on ta lavastanud ka filmi „Wer küsst schon einen Leguan”, 2005 (Kes suudleb ometigi leeguani).

Heale materjalile on sattunud Sabine Preuschof, kes on avalik-õigusliku telejaama RBB programmi „Modernes Leben” juht ning kes on juba varem toetanud tähelepanuväärsete filmide nagu „Blöde Mütze” (Tobe müts) või „Mondscheinkinder” (Kuu lapsed) sattumist kinolinale. Kuigi lastekino naudib hetkel õitsengut, kestis uue filmi tegemine siiski viis aastat. „Filmida materjali, mis ei põhine tuntud raamatul, on endiselt väga keeruline,” selgitab ta, „ja nii võtab rahalise toetuse leidmine alati kaua aega. Meie võtame enda kanda vaid umbes ühe neljandiku kuludest. Ülejäänud peab tulema muudest allikatest nagu näiteks filmitoetus.” Ta leiab, et lastefilmid on nagu kultuurivaramu ja seetõttu oleks aeg luua eraldi fond lastefilmidele, et tulevikus hõlbustada nende tootmist.

Seda, et lastefilmidesse tasub investeerida, näitab näiteks Taani, kus on juba rohkem kui 20 aastat määratletud, et 25 protsenti avalikest toetussummadest peab minema lastefilmidele. Alates sellest on tekkinud lastefilmide kultuur, mis on tähelepanu leidnud filmidega nagu „Kletterida” või „Nenn mich einfach Axel” (Kutsu mind lihtsalt Axeliks). Ka Saksamaa lastefilm on õigel teel ja seda mitte ainult seoses rahvusvaheliste tunnustustega, vaid ka majanduslikust vaatepunktist. Nii näitab maailmakuulus ettevõte Bavaria International üles pidevat huvi siinse toodangu suhtes. "Krabati" filmist on huvitatud juba Prantsusmaa, Hispaania ja Beneluxi riigid.