Kirjandus

Teemade osas on Herta Mülleri romaanid ja luuletused kinni tema Rumeenia kodumaa diktaatorlikus minevikus. Kirjanduslikult elavad nad tema saksa emakeele poeesiast. 2009. detsembris sai autor Nobeli kirjandusauhinna.

Herta Mülleril on harjumus elada ülemistel korrustel. Veel tänagi järgib Berlin-Friedenaus elav, 1953. aastal Rumeenias saksakeelses švaabi külas Nitzkys sündinud autor, kaitsvat rituaali. See pärineb ajast, kui salapolitsei Securitate käis kahtlustatute kodus, et tuhnida nende isiklikes asjades või tappa diktaator Nicolae Ceauçescu kritiseerijaid.

„Meie oleme lähedal, aeg on lühike“

Isegi pärast 1987. aastal Saksamaa Liitvabariiki elama asumist tehti Müllerile ja tema toonasele abikaasale Richard Wagnerile telefoni teel tapmisähvardusi, isegi pärast Ceauçescu kukutamist. „Me oleme lähedal, aeg on lühike“, kuulutasid sõnumid, „jätke järele, kui teile on elu armas“. Saksamaa Kaitsepolitsei soovitas Mülleril öösiti enam mitte läbi parkide käia, mitte minna võõraste inimeste korterisse ja: „mitte elada esimesel korrusel“.

Kuigi anonüümsed ähvarduskõned on lõppenud, on mineviku varjud Mülleri jaoks ikkagi alati kohal. „Kõigist seintest kõrgemaks kasvab usaldamatus“, kirjutas ta veel 2009. aastal romaanis „Hingamise kiige“ (Atemschaukel, 2009), milles riigiterrorile vastandub poeetilise keele melanhoolne ilu.

Terrori kõikjalolu

Samavõrd kui Herta Müller elab kirjanduslikult keeles kõrgel, sama palju on ta end temaatiliselt sisse seadnud diktatuuride pimedates keldrites. Tõepoolest jälgis ta totalitaarsuse õudusi varajasest lapsepõlvest alates. Tema isa oli endine SS-lane, kelle äkkviha Müller kartis; tema ema küüditati ühena 80 000 etnilisest sakslasest (Volksdeutsche) viieks aastaks nõukogude töölaagrisse. Isegi eesnime pani Müllerile GULAGis nälgiva ema asemel tema sõbranna.

Gümnasistina oli Müller režiimi suhtes kriitilise autorite rühmituse „Banat“ vaba liige. Töö masinatehase tõlgina kaotas ta 1979. aastal, kui keeldus hakkamast Securitate nuhiks. Kirjutamist alustas ta, „kui ma end teisiti enam aidata ei osanud, kui minu vastu suunatud kius muutus aina talumatumaks“. Tema debüütteosel „Madalikud“ (Niederungen, 1982) švaabide kurvast maaelust lubati ilmuda vaid tsenseeritud kujul – ja tõi talle kaasmaalaste hulgas kaasa reeturi maine.

Ülekuulamistest muserdatult ja eraelus „üksindusse aetuna“ lahkus Müller 1987. aasta talvel Rumeeniast traktoril kahe kohvriga Läänesaksamaa suunas. Sellest hoolimata sõim ei lõppenud. „Tema raamatud tuleks ära põletada ja teda ennast vangi heita“, seisab ühes kirjas.

Ajaloo haavad, lugude imed

15 aastat „pidasid“ Ceauçescu käsilased ja nende järgijad „minu peale inimjahti“ võtab Müller 2003. aastal kokku oma esseekogumikus „Kuningas kummardub ja tapab end“ (Der König verneigt sich und tötet): kogemus, mis mõjutas teda jäävalt. Seda võib vastata kriitikutele, kes ikka ja jälle nõudsid, et ta lõpuks jõuaks kaasaegse romaaniga Saksamaale kohale.

Surmalaagrite õudus, riigiaparaadi korruptsioon, piinamised ja mõrvad, autokraatliku despootia tekitatud üksikisikute hulluseni viivad traumad – see on tänaseni Mülleri illusioonideta kaunikeelset loomingut läbiv veripunane joon: alates jutustusest „Inimene on maailmas suur faasan“ (Der Mensch ist ein großer Fasan auf der Welt, 1986) järgnevate romaanidega „Rebane on alati olnud jahimees“ (Der Fuchs war schon immer der Jäger, 1992) või „Täna ei oleks ma endaga meelsamini kohtunud“ (Heute wäre ich mir lieber nicht begegnet, 1997) kuni uusima „Hingamise kiigeni“.

Välja- ja kokkulõikamine

Tema keel ulatub seejuures kõige äärmuslikuma lüürilise tõusuni, millega Müller püüab õudusest võitu saada. Saksamaa kunagine kultuuriminister Michael Naumann (SPD) nimetas seda „usuks kirjutatud sõna vabastavasse imesse“. Mülleri raamatud on täis pikitud „kummalisi, vanemaid sõnu, nagu need on reisipassides“. See, kes ei usu enam aparaadi ametlikku keelt, peab andma õudusele uue hääle, võib-olla ka vanaaegse keelega.

See ei ole kusagil mujal silmatorkavam kui Mülleri sürrealistlik-groteskses, kahemõttelises väljalõigete poeesias: luulekogude „Juuksekrunnis elab daam“ (Im Haarknoten wohnt eine Dame, 2001) ja „Kohvitassidega kahvatud härrad“ (Die blassen Herren mit den Mokkatassen, 2005) lappidest kollaažides, mis koosnevad väljalõigatud ja kokkuliimitud ajalehesõnadest. Siin hävitab riiklik terror ühe suletõmbega sammude stakaatos naiivse loodusidülli. „Sulemajas elab kukk“, kirjutab ta oma luuletuses, „jänes elab karvamajas / veemajas järv / nurgamajas – patrull/ tõukab seal kellegi rõdult / üle leedripuu / siis oli see taas enesetapp.“

Mineviku tondid jäävad

Ka „Hingamise kiige“ peatükkide mosaiiki läbib lüüriliste sõnade jõud. „luu-ja-naha-aeg“ on selline sõna, „päevavalgusemürgitus“ teine – või „näljaingel“, mis on Georg Büchneri auhinna võitja Oskar Pastiori uudissõna, kes viibis nagu ka Mülleri ema viis aastat Ukrainas töölaagris. Autor tahtis kirjutada raamatu koos Pastioriga, kuni viimase surm 2006. aastal andis projektile uue suuna.

Hingamise kiiges“ on kirjandus olemise ürgalus: kui saksakeelne rumeenlane 17-aastane Leopold Auberg saadetakse Stalini ajal GULAGi, et teda räbukaevanduses kulutada, paneb ta oma kasina vara kohvriks kohandatud grammofonikasti „linases kangas Fausti, Zarathustra, õhukese Weinheberi ja kaheksa sajandi luulekogu“. Jällegi on see isiklik keel, mis annab igapäevase hirmu, kõikvõimsa nälja ja püsiva kurnatuse segule poeetilise, kuid mitte mingil juhul troostiva näo: „Ma söön lühikest und“.

„Kodumaatuse maastikud“

Vabanemise järel on „Hingekiige“ minategelane „iseendasse vangistatud ja iseendast väljavisatud“. Vanaema ellujäämiseks vajalik lause – „Ma tean, sa tuled tagasi“ – ei suuda takistada võõristavat kodutust perekonnas. Mülleri puhul tähendab see, et kes ellu jääb, peab pidevalt püüdma olnu vastu kirjutada, et edaspidi vastu pidada. Nobeli preemia komitee poolt esiletõstetud „Kodumaatuse maastik“ (Landschaft der Heimatlosigkeit) – selles mõttes on tema juured.

Nii suundub arvatavasti ka Herta Mülleri järgmise raamatu tegevus Rumeenia diktatuurilisesse ajalukku. Ja autor elab ka edaspidi ülemistel korrustel.