Diagnoosimine, õpitulemuste mõõtmine ja hindamine

Varajase võõrkeeleõppe õpiprotsesside jälgimine, dokumenteerimine ja pidev reflekteerimine on õpetajatele tähtis, kui nad soovivad laste õppimist vastutusrikkalt juhendada. Nii näiteks märkavad õpetajad iga lapse erilisi kalduvusi ja huvisid ning suudavad nende arengut sihipäraselt toetada. Aga ka lapsevanemad ja eriti lapsed ise peavad kogema võõrkeelega tegelemist võimalikult teadlikuna, et hakata oma õppimist järk-järgult ise juhtima ja kasutama isiklikel eesmärkidel.

Põhimõtteliselt võib lapse õpiprotsesse pidevalt juhendada ja dokumenteerida lasteaia- või algkooliõpetaja või õpib laps ennast jälgides oma edasijõudmist üha enam ise hindama.

Esimesel juhul saavad lapsed tagasisidet oma keeleoskuse kohta ja soovitusi edasiseks keeleliseks arenguks. Õpetajaga rääkimine ja tunne, et tunnistatakse ja tunnustatakse ka väikseid edusamme, motiveerib edasi õppima. Dokumentatsioonist selgub, millised õpistrateegiad soodustavad keeleõpet kõige enam.

Enesevaatluse õpetamine on teisest küljest esimene samm refleksiooniks ja järk-järguliseks üleminekuks oma õppimise iseseisvale juhtimisele. Selliselt mõistetuna tugevdab õpitulemuste mõõtmine mina-tunnet ja soodustab isiksuse arengut.

Õpetajad saavad evalveerimistulemuste kaudu tagasisidet oma metoodilis-didaktilise tegevuse edu või ebaedu kohta. Laste loodud dokumendid või täidetud ülesanded annavad aimu lapse keelelisest ja sotsiaalsest arengust. Õppetöö planeerimisel, läbiviimisel ja reflekteerimisel võiks lähtuda suures osas evalveerimistulemustest.

Õpitulemuste mõõtmine enesehinnangu kaudu annab vanematele tagasisidet nende laste edusammude kohta lapse vaatenurgast. Nii on neil kergem ka õpetaja seisukohti aktsepteerida ja toetada. Õpipäevikud, mida lapsed kodus täidavad ja näiteks fotode või joonistustega oma pere ja kodu kohta illustreerivad, annavad lapsele ja vanematele võimaluse oma isiklikest huvidest diskreetselt teada anda. Teisalt pakuvad nad õpetajale taustateadmist, mis kergendab avatud koostööd.

Kui õpiprotsessi algusest peale võimalikult nüansirikkalt dokumenteerida, siis on ka üleminekul järgmisesse kooliastmesse laste ala- või ülekoormamine paremini välditav.

Tunde kavandades võib laste ühtlase arengu tagamiseks ka spetsiaalseid gruppe moodustada. Evalveerimise eesmärk on seega õpiprotsessi iga sammu mõistmine nende järgnevuses. Kuid mitte üksnes teatud etappide tulemused, vaid eelkõige individuaalsed tingimused ja pingutused annavad tõuke edasiseks tegutsemiseks.

Õppeedukuse mõõtmisviisid ei tohiks erineda lastele igapäevases õppetöös tuttavatest tegevustest ja ülesannetest. Ei õpetajatepoolne õpitulemuste mõõtmine ega laste enesevaatlus ning -hinnang ei ole mõeldud kontrollina ega tohi põhjustada hirmu ja edukuse survet. Eelkoolis ja algkooli esimestel aastatel on mõistlik loobuda numbrilisest hindamisest ja piirduda sõnaliste hinnangute ja õpikäitumise kirjeldamisega ning koostada ülevaade pädevuste arengust. Ka tagasihoidlik teadmiste kontroll, rääkimata hindamisest, võib rikkuda lapse õppimisrõõmu ja motivatsiooni edasiseks kaasalöömiseks.

Lasteaias, eelkoolis ja algkooli alguses võib kontrollida laste arusaamisoskust, kutsudes lapsi üles reageerima (miimika, žestide, liigutuste või joonistamisega jms) jutustatud või etteloetud lugudele. Hiljem võib kaasata teisi osaoskusi, seejuures tuleks vältida lihtsat küsitlemist ning leida õpitulemuste mõõtmiseks või ka hindamiseks võimalikult loominguline viis, et õpiprotsess ei piirduks üksnes teadmiste kontrolliga.

Keelemapp on õpitulemuste mõõtmise vahend, mis dokumenteerib nii keeleõppeprotsessi kui ka laste kogemuste pagasit. Keelemapi kasutamine eeldab seda, et õpetaja juhendamisel omandaks laps järk-järgult võime enesevaatluseks ja –hinnanguks.

Euroopa Nõukogu initsiatiivil hakati arendama igas liikmesriigis spetsiaalseid keelemappe. Keelemapp koosneb kolmest osast: keeleloost (Sprachenbiographie), kaustast (Dossier) ja keelepassist (Sprachenpass), mida võib kasutada juba väikeste laste keeleõppes.
  • "Keelelugu" sisaldab isiklikke andmeid keelte õppimise, õpikogemuste ja kultuuridevaheliste kontaktide kohta ning etteantud tabeleid enesehindamiseks, mis aitavad oma õpitulemustes selgusele jõuda. Samuti sisaldab mapp etteantud õpieesmärke oma õppimise planeerimiseks ning oma õppimisstrateegiate arendamiseks.
  • "Kaust" on ise välja valitud õpitulemuste kogumik (pildid, kirjandid, luuletused, CD-d, posterid jne).
  • "Keelepass" annab ülevaate keelemapi omaniku keeleoskusest vastavalt pädevusastmetele ja täidetakse õppejõu poolt.
  • Sõltuvalt vanuseastmest tuleks neid kolme koostisosa rakendada erineva intensiivsusega. Lasteaias kasutatakse eelkõige kausta, mis võetakse õppeedukuse kirjeldamisel aluseks. Algkoolis võiks lastele vähehaaval tutvustada tööd oma keelelooga.
Lisaks enesehinnangule pakub keelemapp võimalust teisi inimesi (vanemaid ja õpetajaid üleminekul kooli või järgmisse kooliastmesse) oma keeleoskuse tasemest teavitada. Eriti kasulik on keelemapp üleminekul ühelt õppetasemelt järgmisse kooliastmesse. Ent see ei ole tunnistus ega tõend keeleoskuse kohta, vaid pigem teatud liiki päevik, mis peab olema individuaalselt koostatud ja millest on igale lapsele isiklikult kasu. Nõuda keelemapi kasutamist õpetajatelt ja lastelt asutuse survel kohustuslikus korras ei ole soovitav.

    Varajane võõrkeeleõpe

    Materjalid ja nõuanded õpetajatele