Varajaseks võõrkeeleõppeks sobiv aines

Õppesisu valik järgib temaatiliselt ja keeleliselt lapse huve ja õpipsühholoogilist arengut. Õppesisu peab vastama lapse huvidele neid avardades, puudutama lapse tundeid, arendama aktiivset osalemist, fantaasiat ja loovust ning olema lõbus.

Varajase võõrkeeleõppe teemad täiendavad ja mitmekesistavad maailmapilti, mille laps endale emakeeles loob või on juba loonud. Areng toimub pragmaatiliselt ja semantiliselt, loobudes enamasti grammatika õpetamisest. Keelt tuleks vahendada võimalikult autentse materjali abil. Selleks sobivad lihtsad tekstiliigid nagu salmid, laulud, mõtteterad, muinaslood, jutud. Mitteautentsed, keeleõppeks loodud tekstid peaksid eeskuju võtma autentsest keelest ja autentsetest tekstiliikidest ning arvestama nii dialoogiliste kui ka narratiivsete vormidega.

Et arendada igapäevaselt lapse keelelisi pädevusi kuulamise, rääkimise, lugemise ja kirjutamise ning kommunikatiivse käitumise osaoskuste valdkonnas, on õppijatel vaja sõnavara ja keelelisi struktuure, mis sobiksid lapse maailma. Õppekavad peaksid lisaks teemadele ette andma ka nende kaudu omandatavad keelendid, mida pildiraamatutes ja õpikutes kasutada.

Häälduse harjutamine peaks olema kogu õpetuse üks põhilisi osi. Selleks on hea kasutada audio- ja audiovisuaalseid õppevahendeid, millel oleks lindistatud sihtkeelt emakeelena rääkivate inimeste kõne. Parakeelelised vahendid nagu žestid ja miimika ja keelendid, mis on tihedalt seotud sihtkeele keelekasutuse sotsiaalse ja kultuurilise mõõtmega (tervitusväljendid, pöördumised, viisakusväljendid jms) on samuti varajase võõrkeeleõppe üks tähtsaid sisulisi osi.

    Varajane võõrkeeleõpe

    Materjalid ja nõuanded õpetajatele