Varajaseks võõrkeeleõppeks sobiv aines

Õppesisu valik järgib temaatiliselt ja keeleliselt lapse huve ja õpipsühholoogilist arengut. Õppesisu peab vastama lapse huvidele neid avardades, puudutama lapse tundeid, arendama aktiivset osalemist, fantaasiat ja loovust ning olema lõbus.edasi ...
Soovitused:

Varajase võõrkeeleõppe aluseks olev õpisisu peaks hõlmama näiteks allpool nimetatud üldisi teemasid ja tutvustama teadlikult nendega seotud sobivat sõnavara. Nimetatud teemad tuleks asetada kommunikatiivsetesse kontekstidesse.

Teemad ja situatsioonid
  • Igapäeva- ja lastekultuur:
    Laps erinevates kontekstides, näiteks mina ja minu pere/sõbrad, lasteaed/kool, mängimine, hobid, sport, loomad, reisimine, aastaajad/ilm, söömine ja joomine, keha/tervis, riietus, tähtpäevad ja kombed, keskkonnakaitse/keskkonnasäästlik käitumine jms.
  • Erialaliste teadmiste aspektid:
    Ülalnimetatud teemade raames saadakse uusi kogemusi ning teadmisi inimese ja keskkonna kohta.
  • Interkultuurilised maa tundmisega seotud aspektid:
    Sihtkeele maa igapäevaelu/tavade ja kommete kogemine näidete varal ja nende võrdlemine oma elukeskkonnaga.
Sõnavara
  • Ülalnimetatud teemade ja situatsioonide kaudu tuleks lastel omandada eakohane sõnavara, mis koosneks võimalikult kõigist sõnaliikidest.
Häälduse seisukohast olulise õppesisu ja struktuuride valikul tuleks arvestada järgmiste aspektidega:

Hääldus
  • Korrektsele hääldusele ja intonatsioonile tuleb varakult rõhku panna.
  • Emakeele ja võõrkeele vahelisi erinevusi tuleb õppivale lapsele teadvustada.
  • Häälduse harjutamiseks tuleb pakkuda nii kuulamis- kui ka rääkimisharjutusi.
Keelelised struktuurid ja keelekasutus
  • Kommunikatiivsed kavatsused peaksid olema väljendatud lihtsate süntaktiliste struktuuridega (eelkõige pealausetega), eriti kui tegemist on tagasisidega otseses suulises suhtluses. Arusaamist nõudvates tekstides (kuulamis- ja lugemistekstides) võib tutvustada ka komplekssemaid struktuure retseptiivse keeleoskuse arendmiseks.
  • Teatud määral võib tutvumine keele reeglite ja seaduspärasustega parandada varajase võõrkeeleõppe läbipaistvust ning luua aluse edasisteks keeleteemalisteks mõtisklusteks. Seda ei tohi aga segamini ajada grammatika õpetamisega, vaid see peaks kasvama välja kommunikatiivsetest ja sisulistest aspektidest. Skemaatilised harjutused, grammatikareeglite deduktiivne tutvustamine ning metakeeleliste mõistete kasutamine ei vasta mingil juhul umbes nelja- kuni kümneaastaste laste kognitiivsele arengule ega vii soovitava eesmärgini, milleks on kommunikatiivne keelekasutus.
Varajase võõrkeeleõppe oluliste sisuelementide hulka kuuluvad otseses suhtluses tingimata ka keelevälised ja parakeelelised vahendid:

Mitteverbaalsed suhtlusvahendid
  • Suhtlussituatsioonides tuleks kasutada nii toetavaid praktilisi tegevusi (millegi näitamine, tegevuse jäljendamine jne) kui ka kehakeelt vastavate parakeeleliste vahenditega (žestid, miimika, kehahoid, kehaline kontakt, silmside jne). Olles osa kultuurist, võib parakeelelistel vahenditel olla suur roll suhtlemise õnnestumises või ebaõnnestumises.

Varajane võõrkeeleõpe

Materjalid ja nõuanded õpetajatele