Lugeja-pädevus ei ole sama mis lugemispädevus. Lugeja-pädevuse arendamine peaks algama juba kodus, ammu enne teadliku lugemisoskuse omandamist. Ette loetud muinajuttude ja lugude kuulamine ning pildiraamatute ühine "lugemine" ja arutamine on lapsele sissejuhatuseks lugemis-ja kirjakultuuri. Need tegevused arendavad lugemisrõõmu ja -huvi ning valmistavad ette tulevaseks iseseisvaks lugemiseks.
Mida rohkem on lapse ümbruskonnas kirjalikke tekste, seda enesestmõistetavamalt saab laps aru kirjasõna kasutusväärtusest. Sellepärast on soovitatav teha lapsele kirjakultuur juba varakult kättesaadavaks, näiteks lasteaias.
Varajane võõrkeeleõpe võib toetuda nendele protsessidele ja neid edasi arendada. Lühikeste tekstide ettelugemisel ei tuleks arendada mitte ainult sisulisi aspekte, vaid ka pingeelementide tunnetust ning tekstiliikide eripärade märkamist ("Elas kord...").
Varajase võõrkeeleõppe protsessi kergendamiseks soovitatakse õpikeskkonda, kus:
- näiteks vanemad ja õed-vennad oleksid lapsele lugemisel eeskujuks
- oleks palju erinevat kirjandust, millele laps vabalt ligi pääseks
- oleks raamatuid ettelugemiseks ja ise avastamiseks
- õpikeskkonnas, näiteks eelkoolis või algkoolis, oleks olemas lugemis- ja kirjutamisnurki
- täiskasvanud peaksid vajadusel lapse küsimustele vastama ja sel viisil õpiprotsessi toetama.
Soovitused:
- Enne kui lapsed hakkavad võõrkeeles lugemisega lähemalt tegelema, peaksid nad tundma tähti oma emakeeles.
- Lapsel peaks oma elukeskkonnas olema võimalikult lihtne ligi pääseda kirjalikele tekstidele, et arendada varakult uudishimu ja üldist huvi raamatute ning lugemise vastu.
