Nahaufnahme 2016
Vaeste laste kodumaa

Kuigi statistikat uskudes kasvab majanduslik heaolu üha, ei jõua ühiskonna areng paraku kõigini. Saksamaal elab pea kaks miljonit last, kes ei saa elu täiel rinnal nautida.

See selgub Bertelsmanni Fondi uuringust, mis toob esile veel ühed mõrud faktid: möödunud aastal kasvas laste vaesusindikaator just kõige teravamalt Bremeni liidumaal.

Allolev graafik, mis põhineb ülalmainitud uuringul, selgitab ülevaatlikult Bremeni situatsiooni. Uuringu andmed tuletati riigilt sotsiaaltoetust saavate perede näitajatest:
  Grafik: Kinderarmut in Bremen © taz.de

2015. aastal elas Saksamaal kokku 1 930 474 alla 18-aastast last peredes, mis said riigilt sotsiaaltoetust. Bremenis on vaesuses elavate laste arv 2011. aastaga võrreldes kasvanud umbes 3320 võrra. See tähendab, et Bremenis saab toetust keskeltläbi 31,6 protsenti lastest (2011. aastal 28,8%).

Projektijuht Sarah Menne selgitas ajalehele taz, et kui otsida indikaatoreid, mis on vaid Bremenile omased, kerkib statistikat uurides esile asjaolu, et kaks kolmandikku kõigist vaesuses elavatest lastest on sellises olukorras olnud üle kolme aasta. „See tähendab, et võrreldes Saksamaa keskmisega, elavad Bremeni lapsed vaesuses kauem aega,“ selgitas ta.

Kestev vaesus mõjub eriti laastavalt arenevatele lastele, on uurijad sedastanud.

Vaesuses elanud lapsi mõjutab nende elusaatus ka täiskasvanueas. „On tõsi, et vaesuses üles kasvanud lastel on raskem toime tulla. Nad ei oska omal jõul vaesust seljatada. Seetõttu on eriti oluline, et just valitsus selles olukorras vastutuse võtaks,“ ütles Menne. See tähendab, et hädasolijad, keda praegu ei aidata, tulevad abi paluma kogu oma ülejäänud elu.

Menne selgitas, et nii riigi poliitika kui ka Bremeni sotsiaalsüsteem mängivad olukorra parandamises kandvat rolli. Kuid mis veel tähtsam, laste heaolusüsteemi tuleb põhjalikult muuta kogu Saksamaal.

„Lapsi ei tohi kohelda kui täiskasvanuid. Neil on väga spetsiifilised vajadused,“ sedastas Menne. Uurijad on juba kavandamas kontseptsiooni, mis just laste vajadustele keskendub. Mida nad tegelikult vajavad, et saaksid end täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena tunda ja teostada? See on küsimus, mis peaks olema iga sotsiaalprogrammi alustala.

Menne toonitas, et vastutuse peab võtma just valitsus. Nii on näiteks NRW koos Bertelsmanni Fondiga lükanud käima programmi „Kein Kind zurücklassen!“ (ee ükski laps ei jää maha). Aga koorem on liiga raske, et seda vaid liidumaad ja kohalikud kodanikualgatused kanda suudaks, arvab Menne. Kogu süsteem vajab põhjalikku uuenduskuuri. „Kui midagi ei tehta, on risk, et vaesus lastelt tulevaste täiskasvanute peale üle kandub, väga suur,“ lausus Menne.