Nahaufnahme 2016
Natuke kriitikat pole paha: Greete Palmiste teekond Bremeni toomkiriku torni tippu
„Aga oskad sa ette kujutada, mida võisid bremenlased tunda, kui nende pühamu põles? See üks koht, kus nende hirmud haihtusid, koht, milles hetkeks meeletult keerlevast ja raskest elust hõlpu ja tröösti saada?“ Täna tervitab see hiiglaslik kiviehitis külastajaid soojalt ja tekitab tunde, justkui siia on kõik alati oodatud.
Seal me siis seisime ja imestasime, pead kuklas ja jäätise mekk veel keelel. Kaelad hakkasid juba kolme ilmatult kõrge võlvi imetlemisest kangeks jääma. Külalisteraamatut sirvides sai kiirelt selgeks, kuivõrd erinevaid inimesi see hoone seob: jalgpallifännidest lapsevanemate ja ränduriteni. Nad kõik olid heledatele lehekülgedele kirjutades tundnud, et just siin ajalooliste võlvide all saavad nad ka täna oma ellu rahu soovida.
„Kill-koll!“ kuulsime ülalt kumisevat kellalööki. Peame kindlasti torni ronima!
Alustasime oma 80-meetrist ülestõusu kitsal keerdtrepil. Hetkel, mil silmasime esimesi McDonald'si ja Starbucks'i kirjadega pakendeid mõistsime, et oleme selle retke jaoks ilmselgelt alavarustatud. Meil ei olnud kaasas isegi mitte müslibatooni! Ja eelmiste külastajate jälgede järgi jäi mulje, et oleksime kindlasti pidanud snäkke ja joogipoolist kaasa pakkima, et retk lõpetada.
Aga nüüd ilma sarkasmita: mis prügirada see ometi olgu?! Olime rahulolevad, kui jõudsime esimesele vahekorrusele, aga seal pisut ringi vaadates jäi mulje, justkui oleks keegi seal paar päeva telklaagris veetnud ja pidutsenud. Tühi vahuveini pudel ühes nurgas, limonaadipudel teises. Ma ei mäleta, et oleksin Barcelona Sagrada Familia katedraali külastades kommipaberitki näinud, ja seal on külastajaid kordades rohkem kui siinses katedraalis.
On kurb, et ülalt linnavaadet imetledes rikkusid vaate aknavõrestiku vahelt aknalauale loobitud õunasüdamik, kommipaberid ja pastakad. Viimased olid sinna visatud ilmselt pärast seda, kui need olid seinale Paša või Jana kraapimisest tühjaks saanud.
Armsad turistid, külastajad ja bremenlased! Kui soovite endast katedraali mingit märki maha jätta, suunake energia sellele, et kirjutate külalisteraamatusse mõne ilusa soovi. Jätke seinad puutumata. Või siis tühjendage taskuid müntide võrra, seda on võimalik teha mitme nurga peal annetuskastidesse. Pidagem, palun, meeles, et kuigi katedraal võib meie jaoks vaid ilus kõrge torniga hoone olla, on see kellegi teise jaoks koht, kus saada selgust kimbatuses või hetkeks mõelda, milline õnn see on, et on võimalik Bremenisse reisida.
Rohkem lugupidamist, palun.