Nahaufnahme 2016
Kas eestlased unistavad elektrilammastest?

Eesti mainet kujundab hoogne digitaalne pööre, turistidele suunatud reklaamides rõhutakse jällegi maitselagedale keskajaromantikale. Seejuures kuulub riigi teatri- ja etenduskunstide ringkond Euroopa kõige elavamate hulka.

Eestisse, täpsemalt Tallinnasse tulek on šokk. Ja mitte väike. Eelkõige on see meeldiv šokk, positiivne üllatus. Eesti müüb end väljapoole – läände – eranditult küber-imemaana. Suur ja ainus ettekujutus, mis Saksamaalt Lennart Meri Tallinna lennujaama poole teele asudes silme ees seisab, on pilt läbinisti digitaliseeritud ühiskonnast, mis tormab eufooriliselt ja üpris naiivselt elektroonilise meedia ilusasse uude maailma.

Digitaalne ümberjaotamine

Ausalt öeldes tehnikavaimustus mind eriti ei haara. Mul puudub ka lääne inimestele omane andmekaitseparanoia, kuid nagu iga usin romaanide ja mängufilmide tarbija, tean muidugi, et suur optimism pöördub millalgi pettumuseks. Sellel on ikka olnud aimatavad düstoopilised narmendavad servad ning ümberjaotamine toimub alt üles. Glassdoor Economic Researchi ja Llewellyn-Institute’i koostöös valminud, sel kevadel avaldatud uuringu kohaselt on eestlaste elatustase pärast kümmet aastat digitaalset juhtpositsiooni Euroopa madalaim, Portugalist ja Kreekast oluliselt maas.

Ja siis jõuad sa Eestisse ja märkad: siin on pulbitsev ja elav metropol mitte tänu silmapaistvale tehnikale, - kuigi mitte ilmtingimata ka sellest hoolimata -, vaid tänu kunstilisele avangardile, empaatia ja ideede arendamise kodadele. Muljetavaldav on näiteks, et ainuüksi Tallinnas on umbes 20 teatrit. Võrdluseks: Berliinis, kus on kaks korda rohkem elanikke kui terves Eestis kokku, on vaid 67 lava (kui arvestada ka žanrisse mittekuulujaid, nagu Filharmoonia, ja hooajalisi ilma püsitrupita üritusi, nagu Berliner Festspiele).

Seejuures on mitmed Tallinna teatrid saanud Euroopa erialapubliku jaoks justkui omaette mõisteteks. Näiteks Vaba Lava ja Von Krahli Teater – need on projektid, millest räägitakse. Aga isegi need, kes sellest teavad või on sellest vähemalt midagi kuulnud ja seetõttu ka asjast huvitatud, ei leia väljaspool Eestit kui palju viiteid siinsete etenduskunstide iseäraliku rikkuse kohta. Ometigi ei ela see ju ainuüksi sõnades. Veel enam, tavaline turist ei saa Eesti ainulaadsest teatrimaastikust üldse midagi teadma, justkui varjataks lavakunste armukadedalt võõraste pilkude eest.
Ingliskeelses kalendris www.culture.ee/en ei ole ühtegi viidet sellele, et hetkel välismaal (Saksamaa salajases teatripealinnas Münchenis, Londonis Avignoni festivalil) enim hinnatud Eesti teatris NO99 esietendus möödunud laupäeva õhtul Bertolt Brechti „Ema Courage“. Ja kui keegi peaks Eestisse tulemist plaanides sattuma Tallinna ettevõtlus- ja turismiameti koduleheküljel rubriiki „Kaasaegne kultuur“, põrkuks ta Tallinna vanalinna päevade infot nähes ehmunult tagasi.

Ehmatav reklaam

Jah, ehmunult. Ja seda mitte ainult põhjusel, et kui ma õigesti loen, olid vanalinna päevad mais, mis jätab muidugi mulje, et sellest ajast alates ei ole midagi toimunud ning ega enne järgmist maid ei toimu ka. Ehmatus tuleb sellest, et kaasaegsest kultuurist huvitujale mõjub folkloorne rahvaüritus hoiatavalt, kogu oma Disney’liku keskaegse atribuutika ja vibulaskmisega.

Mul ei ole midagi folkloorse ringtantsu vastu! Kellele meeldib, löögu kaasa! Aga kaasaegne kultuur ei ole keskaegne turg. Kaasaegne kultuur ei ole ka Tšaikovski kauni balleti esietendus Petipa koreograafiaga 19. sajandist. Viimane on just parasjagu nii värske, et kajastab aurumasina leiutamist ja selle mõju inimestele. Kaasaegne kultuur on see, mis on praegu asetatud parimal juhul rubriiki „Muu“. See on näiteks Eesti Kaasaegse Kunsti muuseumi näitus „pseudo“ sadama vanas kalatööstuses; või see, mida tantsib tantsuteater Fine 5.

Teatri ja tehnilise osa vahel on vajalik ja tugev seos. Kõik need lavakunsti vormid annavad võimaluse digitaalse revolutsiooniga sammu pidada, luues ruumi ja andes aega kõike reflekteerida. Samal ajal on nad nad ka ise pöörase arengu osa, olles omakorda peegeldus ja analoogia digitaalsest evolutsioonist. Kui väljenduda nagu Philip K. Dick, võiks neis kohtades unistada elektrilammastest. Paljugi räägib selle poolt, et (lava)rikkus kestab kauem ja tugevdab Eesti positsiooni oluliselt enam kui mitmed tehnoloogilised edusammud. Ükskõik, kui muljetavaldavad tehnoloogilised edusammud ka ei oleks, siis nende tekkimise kiirendatud loogika ütleb, et need ei püsi kaua ega seo end pelgalt ühe paigaga. Seevastu pole mingit põhjust enese tutvustamisel kultuurilist rikkust häbelikult varjata, veelgi vähem seda armukadedalt peita. Sest see imeväärne kapital saab jagamisel ainult suureneda.