Filmiajalugu
Sakslased armastavad dubleerimist

Kuigi enamikus riikides näidatakse võõrkeelseid filme originaalkeeles ja subtiitritega, eelistavad sakslased dubleerimist. Miks see nii on?

Pea üheski teises riigis pole dubleerimiskultuur sellisel määral arenenud nagu Saksamaal. See pole aga alati nii olnud. Kui helifilmi algusaegadel 1930. paiku rahvusvahelisi filme tõlkima hakati, ei olnud publik võõrastest dialoogihäältest algul sugugi vaimustunud. Dubleerimise ja subtiitrimise kõrval oli veel üks alternatiiv – niinimetatud versioon ehk filmiteose väljaanne, mis oli vastava riigi keeles võimalikult täpselt uuesti filmitud. Neid võimalusi kasutati paralleelselt ja filmitööstus pidi välja selgitama, milline neist publiku hulgas läbi lööb.

Nimetatud kolmest meetodist oli subtiitrimine tootmise poolest kõige lihtsam, kuid nõudis vaatajalt kõige rohkem pingutust, versioon kõige kulukam, kuid samas kõige populaarsem, dubleerimine aga kõige rohkem vaidlusi tekitavam. See, et näitlejad rääkisid võõraste, „laenatud“ häältega, oli vastuolus traditsiooniliste vaatamis- ja kuulamisharjumustega. Tollased kriitikud võrdlesid dubleerimist nõidumise, homunkuluse ja amputatsiooniga, kus verisele köndile monteeritakse külge kunstlik hääleprotees.

DUBLEERIMISE VAEVALINE LÄBILÖÖMINE

Vastumeelsust suurendas see, et varastes dublaažides pöörati dogmaatilis-pedantset tähelepanu huulte liikumise sünkroonsusele. Sundus kohandada teksti täpselt huulte liikumisele tõi kaasa tugeva kõrvalekalde originaalist ning puise saksa keele. Huulte liikumisele keskendumisest loobuti 1930. aastatel. Publik sai esimesest homunkuluseehmatusest üle ja leidis üha enam, et saksakeelse dialoogi kuulamine on mugavam kui subtiitrite lugemine.

Kuid dubleerimine ei saavutanud täielikku läbilööki ka natsionaalsotsialistliku võimu all. Vähemalt suurlinnades toimusid linastused ka originaalheli ja subtiitritega, üksikutel juhtudel vändati ka versioone. Pärast seda, kui USA 1941. aastal sõjategevusse sekkus, vähenesid välisfilmide linastused Hollywoodi filmide impordikeelu tõttu niikuinii ning piirduti vaid väheste Hispaania ja Itaalia produktsioonidega.

MITTE AINULT MEELELAHUTUS

Teise maailmasõja lõpp ning Saksamaa jagamine okupatsioonitsoonideks tähistavad filmide dubleerimise ajaloos otsustavat pöördepunkti. Järgnenud buumi tekkele andsid tõuke eelkõige kaks tegurit: esiteks jooksid kinodes algul vaid USA, Inglise, Prantsuse ja Venemaa filmid. Teiseks ei näidanud liitlased oma mängufilme mitte ainult masside meelelahutuse eesmärgil, vaid ka harimiseks, ümberkasvatamiseks ning demokraatlike normide ja väärtustega harjutamiseks. Tänu sellele poliitilis-ühiskondlikule funktsioonile muutus tõlkeküsimus taas prioriteediks.

Taolise filmipoliitika sihtrühm reageeris pedagoogilistele kavatsustele reserveeritult: sakslased ei läinud kinno mitte sellepärast, et ennast õpetada lasta, vaid selleks, et hetkeks sõjajärgset viletsust unustada. Pärast aastatepikkust saksa natsionalistlikku ideoloogiat ja isolatsiooni rahvusvahelisest kultuurist suhtuti „võõrastesse“, kellega puututi kokku eelkõige heliriba kaudu, tõrksalt. Sest algul jooksid kinodes vaid hõredate subtiitritega originaalheliga filmid. Liitlased pidid sellisele ülitundlikkusele kuidagi reageerima. Nad mõistsid, et kultuuri aitas vahendada üksnes dubleerimine. Just selles erilises sõjajärgses olukorras, kus vastakuti olid okupatsioonivõimude ja rahva ühitamatud ootused, said sakslastest itaallaste ja hispaanlaste kõrval ühed olulisemad dubleerijad.
 

Foto (Ausschnitt): © Ula Brunner „Meie ülesanne on mitte silma paista“: dubleerimine
Režissöör ja dialoogiautor Christoph Cierpka hoolitseb rahvusvaheliste filmide saksa keelde dubleerimise eest. Kuidas ta seda teeb? Heidame pilgu selle varjatud tegevusvaldkonna kulisside taha.

VÕÕRAS JA OMA

Võõrkeelse filmi varustamine saksakeelse dialoogiga oli nüüdsest ideaalne vahend sideme loomiseks võõra ja oma vahel. Selle abil sai leevendada vastuolusid, sest publik ei seisnud kinos silmitsi mitte ainult arusaamatute keeltega, vaid ka tundmatute žanrite ja kultuuriliste koodidega – näiteks sotsiaalsete rollimustrite ja konfliktilahendustega, mis tuli kõigepealt lahti kodeerida. Kõige selle esitlemine turvalises emakeeles hõlbustas vastuvõttu olulisel määral, tekitades võõristuse asemel usaldust. Filmis näidatut oli nii lihtsam oma eluga samastada.

Alates umbes 1949/50. aastast dubleeritakse Saksamaal enamik filmidest. Originaalkeeles filmid muutusid nüüdsest haruldusteks. Sakslaste jaoks oli kinolinalt vastu vaatav maailm saksakeelne. Dialoogid kohandati sujuvalt ja märkamatult sõjajärgse ühiskonna mentaliteedile. Piinliku täpsusega jälgiti ühiskondlikku lepet, mille kohaselt tuli natsionaalsotsialistlik minevik, sõjakuriteod ja genotsiid trivialiseerida ja kõrvale tõrjuda.

Välismaiseid filme, mis võisid seda lepet rikkuda, kohendati dubleerimise käigus vastavalt. Selle kõrgpunkt (õigemini madalpunkt) oli 1952. aasta väljaanne filmist „Casablanca“ (Michael Curtiz, USA 1942), täpsemini selle filmi eriversioon tavalise sakslase jaoks: kõik stseenid, kus esines vormiriietuses natsionaalsotsialiste, lõigati välja. Film taandati lihtsaks melodraamaks, röövides sellelt niiviisi antifašistliku sõnumi. Kõigis liitlaste filmides, kus sakslasi kujutati „pahadena“, said tegelaskujud mõne teise päritolu. Uraanimaagiga äritsevatest natsidest Hitchcocki filmis „Notorious“ said rahvusvahelised uimastikauplejad, filmi saksakeelne pealkiri oli „Valge mürk“.

OLULINE VÄLJENDUSVAHEND FILMIS

Sakslastest negatiivsete tegelaskujude elimineerimine toimub aeg-ajalt ka tänapäeval. Kuid kriitikavaba aktsepteerimise aeg on möödas alates sellest, kui koos DVD-de levikuga muutusid kättesaadavaks kõik originaalversioonid. See on otsustav edusamm, sest dubleerimissundus, mis ei peatu ka Jaapani, India ja Mehhiko filmide ees, toob lõppkokkuvõttes kaasa kultuurilise ühtlustumise. Paljusid filmides esinevaid kultuurilisi, rahvuslikke ja keelelisi seoseid ei ole võimalik samaväärselt tõlkida.

Lisaks on tegelaskuju algupärane rääkimisviis filmis ka oluline väljendusvahend. Kuigi dubleerimine võib tunduda väga mugav, takistab teiste kultuuride keele ja hääle äravõtmine kultuuri vahendamist, mitte ei soodusta seda.