Tants ja kohalolek Varvaskingad ja 3D-prillid

„Night Fall“ Amsterdams Het Nationale Ballet (2016)
„Night Fall“ Amsterdams Het Nationale Ballet (2016) | © Altin Kaftira

Kuidas publikut võluda? Kuidas tuua publik kõigi meeltega võõrasse maailma ja haarata iga keharakuga seal toimuvasse?

Üks teatrimees tõstatas need küsimused juba 19. sajandi algul, kuid seda puhtalt omakasu silmas pidades. Louis Véron, kes oli erialalt arst ja publitsist (1798–1867 Pariisis), tõusis 1831 Pariisi ooperiteatri etteotsa. Ta pidas teatrit eraettevõttena ja oli seega huvitatud maksimaalsest kasust. Selleks pidi ta koostama ligitõmbava programmi. Mille tõi ärimehest Véron mängukavva?

ETENDUS TOIMUB PEAS

Romantiline ballett ehk lavatantsu liik, kus astuvad üles haldjad, vaimud ja eksootilised olendid ja mis muudab vaataja teatud viisil osalejaks. Vaataja põimitakse järjekindlalt melodramaatilisse tegevustikku, kuni tema tunded ja mõtted on täielikult samastunud tegelaste omadega. Nii tekib eelkäija kohalolekule, millest tänapäeval räägivad kõik.
 
Kohalolek tähendab etenduslikku tegevust, mis paneb meid infotehnoloogiliste vahendite abil füüsiliselt, heliliselt ja visuaalselt otse keset stsenaariumi. Arvutimängude tööstus on välja töötanud sobivad prototüübid mängude kujul, kus reaalsus on asendatud leiutiste, sugestiooni ja autosugestiooniga. Riist- ja tarkvaraspetsialistide poolt välja töötatud maatriks tungib nüüd ka teatri genoomi, täpsemalt tantsu. Tehnoloogiast saab traditsiooniliste mõistete ümber- ja ülekirjutamise tööriist. Etendus toimub ainult vaataja peas.

OTSE SÜNDMUSTE KESKEL

„Symphony of a Missing Room“, Lundahl & Seitl (2009)

Nii nagu on väga erinevaid kohaloleku vorme, on nende realiseerimiseks ka väga erinevaid meetodeid. Skaala ühes otsas on eksperimendid, kus vaataja moondub tegutsevaks subjektiks: näiteks kuulab ta helirada ja viiakse selle käigus silmakatte tõttu nähtamatute käte poolt ruumidesse ja olukordadesse, mida tema aju kuuleb kõrvade kaudu ja mida tema fantaasia täiendab sobivate piltidega. Nii saab fantaseerida näiteks duo Lundahl & Seitl teoses „Symphony of a Missing Room“ (2009). Selles juhivad etenduskunstnikud külastaja läbi aedade ja tubade, mis jätab tänu kaadritagusele jutustajale mulje külastaja enda kujutlusvõimest. Skaala teises otsas on tehnilised vidinad, nagu telliskivisuurused 3D- või virtuaalreaalsusprillid. Nendega saab 360-kraadi kaameratega salvestatut kogeda reaalajas etendusena, mille keskel prillikandja kujutab end olevat.
 
„Symphony of a Missing Room“ Kochi Biennalel

Mõned balletitrupid on juba söandanud astuda digiareenile. Selle pioneer oli Amsterdams Het Nationale Ballet, mis 2016. aastal esitles esimest virtuaalreaalsuse balletti „Night Fall“ – teost, mis eksisteerib ainult ekraanil või kinolinal ja mille mõõtmeid saab avastada ainult siis, kui vaatamiseks kasutatakse virtuaalreaalsusprille.
 
„Night Fall“ – maailma esimene virtuaalreaalsuse ballett
 
Kvanthüppena mõjuv nähtus on ideelis-ajalooliselt seotud romantika pärandiga. Nii nagu Louis Véron üritas kaasata ooperiteatri külastajaid sündmustikku hurmavate lavastustega, püüab tänane ise välja mõeldud ja meediavahendite abil töödeldud koreograafia ärgitada vaatajat nägema end tantsijate – keda kogetakse vahetult! – kaasmängijana. Ilmselt on vaid aja küsimus, millal sellest saab interaktiivne tööriist, mis võimaldab kaasmängijal liikumist ja tegevust eelprogrammeeritud valikute abil mõjutada.
 
„Night Falli“ tegemine 
 

SUGESTIOON TEHNILISTE TRIKKIDE ABIL

Ka tehnilised trikid toetuvad ajaloolistele saavutustele, mille eesmärk oli sugestiivjõud valla lasta. Siia alla kuulub kõigepealt gaasivalgus, mis Pariisi ooperis 1820ndate lõpus kasutusele võeti. See hõlbustas ümberehitusi, võimaldas saali pimendada ning luua seninägematul tasemel meeleolu loov valguskujundus. Lisaks virgutas Louis Véron äärmiselt uuenduslike lahendustega oma kassahitte – ooperit „Robert le Diable“ koos nunnade balletiga ja balletti „La Sylphide“, mis esietendusid mõlemad 1831/32. hooajal. Uuendused ei puudutanud mitte ainult tantsijaid, kes kandsid esimest korda iseloomulikke valgeid musliinseelikuid, mida hiljem hakati nimetama tutu’ks, ja näisid isekonstrueeritud lennuaparaadi abil justkui hõljuvat. Lisaks astus priimabaleriin üles varvaskingades, mis nõudis tohutut tantsumeisterlikkust ja tekitas mulje raskusjõu täielikust puudumisest. André Levinson, kes valgustas 1919. aastal ballet romantique’i oma kuulsas essees, tõi välja asja olemuse: „Tantsuesteetika uueneb täielikult“, „vahetu ja armetu tegeliku maailma“ asemele astus tänu tehnika edusammudele „tõeline unelm“ – just nii, nagu tänapäevased virtuaalreaalsusprillid viivad kasutaja tehisparadiisi või -põrgusse.
 
Olgu tegu lava, virtuaalreaalsuse tehnoloogia või rännakuga Lundahl & Seitli stiilis – lõppude lõpuks on eesmärk ju see, mida Louis Véron nimetas oma memuaarides grand effet’ks – köita inimesi fiktsiooni abil nii, et see muutuks nende jaoks reaalsuseks.