Kunst eile ja täna
Miks sakslased ekspressionismi armastavad

Franz Marc. Hobuste loomine (detail). 1913. Museum de Fundatie, Zwolle
Franz Marc. Hobuste loomine (detail). 1913. Museum de Fundatie, Zwolle

Saksamaa perspektiivist võiks arvata, et saksa ekspressionistide täiendavate näituste järele pole enam vajadust. Niivõrd põhjalikult tundub olevat ekspressionismi viimastel aastakümnetel käsitletud küll monograafiliste ülevaadete vormis, küll üksikteemade kaupa. Miks siiski armastatakse Saksamaal ekspressionismi nii väga, et need näitused tänase päevani ikka ja jälle külastusrekordeid püstitavad?

Ühelt poolt vallandavad külluslikult lõõmavad värvid ja ohjeldamatult lennukad pintslitõmbed näitusekülastajate emotsioonipalangu. Need maalid on nagu meelte pidupäev. Ekspressionistide teostele on maalitud tunded, mille eest ei õnnestu kellelgi põgeneda – isegi mitte sakslastel, keda naaberrahvad just tundeinimesteks ei pea. Aga võib-olla ongi just tajutav emotsionaalne vastandumine oma igapäevasele olemusele see, mida sakslased ekspressionismi juures nii väga armastavad? Ohjeldamatut tundetulva ei koge teistest rahvustest muuseumikülastajad ekspressionistide tööde ees seistes aga kuigivõrd teistmoodi kui sakslased.


Ekspressionistide rehabiliteerimine


Kuid sakslastest vaatajate puhul lisandub veel üks asjaolu. Kirchneri, Heckeli, Kandinsky, Marci, Macke, Münteri jpt teostega tutvudes seisavad sakslased silmitsi oma ajalooga. Nimelt just neid kunstnikke laimas natsionaalsotsialistlik režiim ja kuulutas nende kunsti allakäinuks. Nii nagu Jackson Pollock kehastas omal ajal Ameerikas rahvuslikku piiritu vabaduse ideed, tähistavad Kirchneri, Heckeli, Marci jt tööd Saksamaa demokraatlikku eneseteadvust. Seda õpivad Saksa lapsed juba koolis.
Mitte ilma põhjuseta ei ripu Kirchneri kuulus maal „Kaevurite pühapäev” Saksamaa liidukantsleriameti hoones valitsuskabineti saali seinal. Peale selle on mitmed olulised muuseumikogud Saksamaal tekkinud eelkõige tänu natsionaalsotsialistide tõttu põlu alla sattunud kunstnike rehabiliteerimisele. Ekspressionistide teosed, mille natsionaalsotsialistid kas hävitasid või mis Saksamaa muuseumidest eelkõige tolleaegse majandusõitsengu ajal Ameerikasse maha müüdi, tuli asendada. Mõned muuseumid, näiteks Chemnitzi linna kunstikogud, suutsid alles pärast Saksamaa taasühinemist heldete annetuste abil oma ekspressionismi kollektsiooni taastada. Muuseumid, nagu Duisburgi, Düreni või Wiesbadeni kunstimuuseum, kasutasid noore Saksamaa Liitvabariigi majandustõusu, et kadumaläinud tööd kohe pärast II maailmasõja lõppu tagasi osta. Dortmundi Idamüüri muuseumi esimese direktorina korraldas Leonie Reygers juba 1955. aastal välisministeeriumi ülesandel mitmes Ameerika muuseumis näitusi, kus olid esindatud ekspressionistide tööd, et anda ka välismaal selge signaal lõpu tegemisest nn pruuni minevikuga. Lõppude lõpuks oli Saksa poliitika eesmärk heastada natsionaalsotsialistide tõttu põlu alla sattunud kunstnikele osaks saanud ülekohus.

Ekspressionistid ja neoekspressionistid on Saksa kunstiturul väga hinnatud


Ekspressionism ei ole Saksamaal populaarne aga üksnes selle poliitilise laetuse tõttu, vaid seda on alati kõrgelt hinnatud ka saksa kunstikogujate seas. Sealjuures tuli Saksa kunstiturule suureks kasuks sõjajärgsete aastate majandusõitseng. Väljaannete Frankfurter Allgemeine Zeitung ja Handelsblatt kunstituru lehekülgi täitsid teated sensatsioonilistest hindadest, mida olid oksjonitel ja messidel saavutanud Kirchneri ja Heckeli tööd. Hindade tõus avaldas mõju ka näituste külastatusele, kuna see, mille eest nii kallist hinda makstakse, näis oluline ka laiema publiku silmis.
Edu kunstiturul jagasid ekspressionistid ehk metsikud (Wilde) 1980. aastatel nn neoekspressionistidega, keda kutsutakse ka uuteks metsikuteks (Neue Wilde). Iseäranis kehtib see Georg Baselitzi ja Markus Lüpertzi kohta, kellele pühendatakse tänase päevani suuri muuseuminäitusi nii Saksamaal kui ka mujal. Olenemata sellest, kas tegu on metsiku või uusmetsiku väljendusviisiga, ekspressiivne maalikunst oli 1980. aastatel Saksamaal ülimalt populaarne. Neoekspressionistide edu seejuures üksnes kinnitas nende eelkäijate tähtsust.

Saksa ekspressionism on alati olnud rahvusvaheline fenomen


Näib, et alates viimastest aastatest, kui näitusekorraldajad on huvi tundnud ka ekspressionismi rahvusvaheliste sidemete vastu, on Euroopas hakatud saksa ekspressionismi uuesti avastama. Mõned suurnäitused, näiteks Zürichi Kunsthausis saksa  ekspressionistide sidemetest prantsuse foovidega või Berliini Vanas Rahvusgaleriis (Alte Nationalgalerie) ekspressionismist kui reaktsioonist prantsuse impressionismile, on sellise uue vaatenurga värskeimad avaldused saksa ekspressionismi käsitlemisel. Kunstiajaloolaste kasvav valmidus vaadelda saksa ekspressionismi mitte enam kitsalt ainult saksa kunstinähtusena on aidanud kaasa uue huvi tärkamisele üle Euroopa. Olgu siinkohal toodud näiteks Emil Nolde näitus Pariisi Grand Palais’s (2008), Die Brücke ja Der Blaue Reiteri teoste väljapanek Pariisi Pinacothèque’is (2012) ja Genova Palazzo Ducale’s (2015) või käesolevale Eesti näitusele aluseks saanud suur ekspressionismi ülevaade Hollandis Zwolle ja Groningeni muuseumides (2016) – huvi ekspressionismi vastu aina kasvab.