Nahaufnahme
Escape from the sun

© Erakogu

Buss number 42 sõidab Tallinna kesklinnast Väike-Õismäele pool tundi. Kuigi buss on rahvast täis, ei räägi peaaegu keegi. Vaid minu taga lobiseb üks naine lakkamatult mobiiliga, teised on ninapidi nutitelefonides. Imestan, kui vähe inimesed omavahel suhtlevad. Ilmselt on asi aastaajas.
 
 © Erakogu Väljun Kullerkupu peatuses. Seal nad ilmselt ongi: kaks pisikest naist, kes teineteise käevangus minu poole tulevad – Lena Gilts ja Svetlana Kamentseva, üksTallinnast ja teine Peterburist, üks nüüdseks Eesti kodanik, teine Venemaa kodanik. Nad on nõod ja Svetlana tuli eelmisel päeval Peterburist külla. Naised tervitavad mind nagu vana tuttavat, kuigi me pole varem kohtunud.

Oktoobris sain Berliinis kirja ühelt sugulaselt. Ta küsis, kas ma tahaksin koos tema ja ühe tema Austraalias elava kauge sugulasega Berliini Parochialkirchet vaatama minna. Sain aru, et sinna on maetud austraallase esivanemaid. Saksa nimega austraallane Eugen Schlusser olevat kirjutanud ka raamatu „Escape from the Sun – Surviving the Tyrannies of Lenin, Hitler and Stalin”. Mul ei olnud aega. Kuid see lugu ei läinud mul meelest. Kui sain teada, et Eugen soovis käia ka Frankfurdi raamatumessil, leppisin temaga kokku kohtumise. Mind tervitas sõbralik mees ja meie vahel arenes kohe vestlus.

Saksamaalt Austraaliasse

 
 © Erakogu Eugen Schlusser on sündinud 1939. aastal Maini-äärses Frankfurdis venelastest vanemate neljanda lapsena. 1950 emigreerus ema koos lastega Austraaliasse, isa suri veidi enne ärasõitu südamerabandusse. Eugen elab praegu Melbourne’is ja teeb dokumentaalfime. Miks lahkus pere Saksamaalt? Ja kuidas elasid vanemad omal ajal Venemaal? Kas neil oli mõni saladus, mida nad soovisid laste eest varjata, küsis Eugen endalt. Raamatus „Escape from the Sun” püüab ta sellele vastust leida ja ajab jälgi, mis lähevad risti üle Euroopa kuni Austraaliani välja.

Lena elab Kullerkupu peatusest mõnekümne meetri kaugusel paneelmajas. Lena ja Svetlana, üks 70-ndate eluaastate lõpus, teine 80-ndate alguses, on Eugen Schlusseri sugulased – nad kõik on nõbude lapsed. Svetlana räägib keerulisest uurimisest, mille Eugen oma pere liigutavast loost rääkiva raamatu kirjutamiseks ette võttis, muu hulgas Peterburis. Sealt on pärit nii Eugeni vanemad kui ka Lena ja Svetlana pered.
 
Lena toob kausta fotodega. Tema vanaema Marie Leontine Schillart, kes oli pooleldi eestlane ja pooleldi sakslane, sündis 1883. aastal  Kuressaares. 16-aastasena läks ta Moskvasse ühele noorele aadlikule saksa keelt õpetama. Mees oli juba kihlatud, kuid kauni Eesti neiuga kohtudes armusid nad teineteisesse ja abiellusid. Lena on pärit jõukast perest.
 
 © Erakogu Nagu ka Eugen Schlusseri vanemad ja esivanemad. Justus Schlusser sündis 1760 Preisimaal Brandenburgis, läks 1824 Peterburi ja asutas seal ettevõtte Schlüsser & Co Handels-gesellschaft. Tema kaheksa last, kellest seitse olid poisid, avasid ettevõtte esindusi üle Euroopa. Moskvas, Odessas, Pisas, Firenzes, Pariisis, Londonis, Varssavis, Berliinis, Münchenis ja ka Tallinnas. Vene revolutsioon purustas kõik: kaubandus-impeeriumid kadusid, pered kisti laiali, inimesed surid nälga. Ka Eugeni isa, kes oli haigestunud tüüfusesse, oleks Petrogradis samuti nälga surnud, kui üks sugulane ei oleks 18-aastast noormeest maale viinud ja terveks ravinud. Eugen käis raamatu kirjutamise ajal kõiki neid kohti vaatamas. Pärastpoole läksid Eugeni vanemad Paul ja Natalia Saksamaale ning elasid seal saksa nimedega venelastena Teise maailmasõja üle. Lena pere pääses ligi 900-päevasest Leningradi blokaadist eluga, kuigi isa oli surma äärel. Lena mäletab, kuidas ema keetis perele söögiks tapeedilt kraabitud liimi. Pere pääses 1942. aastal linnast välja ja siirdus Nižni Novgorodi kaudu Moskvasse.
 
„Minu vanaema unistas Eestisse tagasi pöördumisest,” ütleb Lena, ja pole selge, kas ta peab seda tagantjärele heaks mõtteks. Terve pere kolis 1946. aastal Tallinna. Arhitektist isa leidis sõjaväeinsenerina
tööd ehitus- ja arhitektuuriasutuses. Algul õppis Lena koolis ka eesti keelt. Kuid kahe aasta pärast lasti eesti keele õpetaja lahti ja venelased jäid omapead. „Kontakt üksikute eestlastega oli sõbralik,” meenutab Lena, „kuid kui ruumis oli rohkem eestlasi, siis meid eirati.” Ent Lena oli rahul, hakkas varakult arvutitega tegelema ja teenis väga hästi. Tema kaks esimest abielu läksid lõhki, kolmas abielu Edwardiga on kestnud 1980. aastast praeguseni. Lapsi Lenal ei ole. Tallinn oli tema elu keskpunkt, Eesti oli tema kodumaa.

Äkki muutus kõik

Kuni 1991. aastani. „Balti riikide iseseisvumine oli paljude venelaste jaoks šokk,” ütleb Tallinna ülikooli humanitaarteaduste dotsent Katja Koort. Äkitselt ei teadnud nad enam, kuhu nad kuuluvad. Katja on venelastest vanemate laps, kes kasvas Kohtla-Järvel. Ta on uurinud venelaste olukorda pärast Eesti iseseisvumist. Oma uurimistöös mainib ta 2011. aastal tehtud uuringut, mille järgi on umbes pooled Eestis elanud venelased emigreerunud, pooled siia jäänud. Nemad jaotatakse viide rühma: 1) edukalt integreerunud, 2) venekeelsed Eesti patrioodid, 3) eesti keelt rääkivad aktiivsed ja kriitilised venelased, 4)  väheintegreerunud ja 5) mitteintegreeritavad passiivsed venelased.

Eesti keelt Lena eriti ei oska, sõpru ja sugulasi tal Eestis sama hästi kui pole. Kes ma olen, kuhu ma kuulun, küsib ta endalt. Lenal on Eesti pass. Ta on Eesti venelane ja Euroopa Liidu kodanik. Nagu paljud pensionärid püüab ta hakkama saada 350 euroga kuus. „Lena kavatseb Venemaale tagasi minna,” ütles Eugen mulle Frankfurdis. Nagu Lena, mõtiskleb ka Eugen aeg-ajalt oma identiteedi üle: kas ma olen saksa nime ja venelastest vanematega austraallane? Või siiski ka sakslane või venelane? Ainult Eugeni ja Lena nõol Svetlanal pole identiteediprobleemi. „Mina olen alati – välja arvatud blokaadi ajal – elanud Peterburis ja mitte halvasti,” ütleb ta. Kui Lena talle kevadel helistas ja ütles, et tahaks Peterburis korteri leida, vastas Svetlana: „Hulluks oled läinud või? Ära seda küll tee. Kas tahad tõesti võimunäljase Putini riigis elada? Jää Tallinna ja eelkõige Euroopa Liitu.” Ka nüüd, tubli pool aastat hiljem ärritub Svetlana selle jutu peale ja loodab, et Lena võtab tema nõu kuulda. Lena omakorda ütleb, et Eestis on tema kodu. Aga ta ei paista selles ise eriti kindel olevat.