„Ei,“ ütleb Anastassia, „mina oma külasse enam tagasi ei lähe.“ Ta on pärit Mustveest, Peipsi järve äärest, kus on esindatud viis ususuunda. Anastassia on pärit vanausuliste perest. Tema vanaema praktiseerib usku veel intensiivselt, Anastassia ema juba vähem ja kahekümneaastane Anastassia ise ütleb, et ei usu midagi. Ta on pikka kasvu, sale, pikkade tumedate juustega ja on elanud juba kaks aastat Tartus, kus ta õpib turismi.
See on salapärane piirkond Peipsi järve ääres, Euroopa Liidu välispiiril. Unustatud maailm, kus aeg näib olevat seisma jäänud. Järv on suur, horisondil õõtsub kaks laeva. Venemaa kallast pole näha, mistõttu tekib tunne, justkui viibiks mere ääres. Novembris on taevas madal ja jäine tuul ulub väikestes külades, mis asuvad kaldal järjestikku nagu pärlid nööril. Karvamütsiga vana mees sõidab jalgrattaga mööda, üks kass põgeneb vargsi kuuri. Vene stiilis puumajad oma väikeste eesaedadega vahelduvad tellishoonetega.
Varnjas, mis on üks vanausuliste asulaid, on otse järve ääres suur kirik. Torni tipust turritab kangekaelselt taevasse vanausuliste rist. Oma kaheksa tipuga erineb see kuuetipulisest õigeusuristist, selgitab hiljem Irina Külmoja, kes on Tartu Ülikooli slavistika emeriitprofessor.
Kell kaheksa hommikul algab kaks ja pool tundi kestev jumalateenistus. Kaheksa maani mustades mantlites naist, kelle pead on reeglitekohaselt kaetud suurte rätikutega, seisavad ikonostaasi ees, palvetavad, laulavad, löövad risti ette, heidavad põrandale. Kirikus on vaid üks lamp, mis valgustab kõnetooli, mujal toovad ligi kaheksa meetri kõrgusesse ja 30 meetri pikkusesse kirikuruumi valguse arvukad küünlad. Laes ripub kaks lühtrit, ka nendel võbelevad küünlad. Ruumi keskel annab sooja suur kahhelahi. Põrand on kaetud vaipadega. Aga jalgadel hakkab sellest hoolimata kiiresti külm. Preester satub Varnjasse harva. Enamasti viivad naised jumalateenistuse ise läbi.
See on liigutav. Vanade naiste laul on jõuline, nad loevad eksimatult palvet, järgivad rituaali, mis jääb kõrvaltvaatajale arusaamatuks. See on segu laulmisest ja rääkimisest, küünlavalgusest ja läikivatest ikoonidest, mis loob meeleolu, millest on raske ennast lahti rebida. Jumalateenistused nägid sarnased välja ka sada, kakssada ja kolmsada aastat tagasi. Sügav usk ja traditsioonilised rituaalid on kandnud vanausulisi läbi aegade, mida saatsid tihtipeale tagakiusamine ja allasurumine. Alates ajast, kui nad on saanud oma usku vabalt praktiseerida, on nende koguduse suurim oht moodne elu oma liikuvusega. Keskmise põlvkonna jaoks on keeruline Peipsi järve äärses mahajäetud piirkonnas elatist teenida, noori sunnib see kohe laia maailma. Paigale jäävad vaid vanad.
„Me ei tea, mis edasi saab,“ ütleb Zoja pärast jumalateenistust. „Võib-olla pannakse kirik kinni. Kõik on jumala kätes.“ Ta on 83 aastat vana ja on – tudengiaeg Tartus välja arvatud – alati Peipsi järve ääres elanud. Ta töötas palju aastaid ühes naaberkülas arstina, Varnja on tema elu keskpunkt. Seal kasvasid üles tema pojad, seal elab ta ka praegu koos oma abikaasaga. Mees kirikus ei käi. Sest mehed olid alati järvel kalal, selgitab Zoja.
Loo autor Susanne von Schenck (paremal) koos tõlgi, oma abikaasa ja Zojaga.
| Foto: Argo Ingver/Ekspress Meedia
Varnjast on tubli viis kilomeetrit Kolkjasse, mis on üks teine Peipsi järve ääres olev asula. Enamik kohti mõjub veidi venepäraselt. Konkreetset keskust ei ole, ühekordsed puumajad ääristavad teed paremal ja vasakul. Paljud majad on värvitud kollaseks, ookerpunaseks või sinakasroheliseks, rohkelt on ka maha jäetud ja lagunenud hooneid. Siin ja seal toovad kirikud, bensiinijaamad või mõni vähestest alles jäänud koolidest veidi vaheldust. Kolkjas asuv infokeskus on suletud, nagu ka restoran, kus pakutakse Peipsi järve kala. Kauplusi pole näha, arvatavasti toob buss inimestele leiba, liha, juurvilju ja muud hädatarvilikku.
Ka vanausuliste muuseum Kolkjas on talvel tegelikult suletud, sest sellel kõledal aastaajal Peipsi järve äärde külastajaid eriti ei satu. Kuid täna on Lilli Tarakanov ukse lahti teinud. Sissepääsu juures olevast kahhelahjust hoovab meeldivat soojust. Tikitud laudlinad ja voodipesu, ikoon, samovar koos teetassidega, mis on siinkandis olemas igas majapidamises – vanausuliste muuseum on majamuuseum, mille asutas 1998 Lilli eelkäija, kes kogus esemed kokku ümbruskonna külade elanikelt. Lilli näitab erilist seadet, millega rohkem kui sada aastat tagasi lõigati sigurit. „Kunagi oli siin ka sigurimuuseum,“ ütleb Lilli.
Ta on veidi üle neljakümnene naisterahvas, kellel on mitu ametit. Hooajal on ta muuseumidirektor, lisaks Avoni kosmeetika müügiesindaja, lööb kaasa valla poliitikas, aitab, kus saab, edendab vanausuliste kööki tutvustavaid kursuseid ja püüab lisaks sellele oma kolmele tütrele vanausuliste traditsioone lähemale tuua. Ja neid on palju. Tähtsamaid kirikupühasid tähistatakse pärast nõukogudeaega, kui see oli raskendatud, taas pidulikult, risti lüüakse ette kahe sõrmega, mitte kolme sõrmega (see on üks üheteistkümnest punktist, mis eristab vanausulisi õigeusklikest). Külalistele on ette nähtud eraldi nõud, ning Lilli mees, kes töötab Rootsis, on ka sinna oma nõud kaasa võtnud. Varem oleks ta pidanud pärast kojutulekut kaks nädalat karantiinis veetma, enne kui oleks tohtinud taas perekonna nõudest süüa. Vanasti teenis see hügieeni huve, et mitte haigusi levitada.
Lilli Tarakanovi vanima tütre nimi on Getter Suup. Ta on 20-aastane, kuid pole abielus, nagu nime järgi otsustades võiks arvata. Selleks et lastel ei tekiks päritoluga seotud probleeme, ei tahtnud Lilli anda lastele edasi oma vene perekonnanime, vaid otsustas eesti tüdrukunimede kasuks. Sarnaselt Tartus elavale sama vanale Anastassiale ei soovi ka Getter külla tagasi tulla. Ta on usklik, kuid ei taha sellel teemal rääkida. „See on isiklik asi.“ Oma lapsi ristiks ta aga kunagi küll vanausuliste rituaali järgi. Praegu tahab ta paariks aastaks väga kaugele minna – Uus-Meremaale.
Getteri arvates ei ole vanausuliste olukord enam nii lootusetu. Noored on hakanud vaikselt maale tagasi tulema. Tänu mobiilsusele on võimalik maal elada ja linnas tööl käia. Töökohti tekib ka tänu turismile, lisab ema Lilli ja räägib plaanist avada Peipsi järve ääres spaa. Kuid see on piirkonna jaoks, mis seni elatus eelkõige sibulakasvatusest, marjadest ja kalapüügist, praegu veel tulevikumuusika.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel pidas Eestis ennast vanausuliseks 12 600 inimest, selgitab Irina Külmoja, kes uurib Tartu Ülikoolis vanausuliste kultuuri ja keelt. Tõenäoliselt on neid veel rohkem. Enamik elab Peipsi järve ääres, kuid ka Tartus ja Tallinnas, räägib teadlane. Mis neist edasi saab? Irina Külmoja kehitab õlgu. „Kui ma vaid teaksin!“
Kiriku tulevik on lahtine. „Võib-olla pannakse kirik kinni. Kõik on jumala kätes,” ütleb Zoja.
| Foto: Argo Ingver/Ekspress Meedia
Nüüdseks on sellesse üksildasse piirkonda, kus vanausulised aastasadu välismaailmast eraldatuna elasid, jõudnud ka turism. Võrreldes teiste, justkui unne suikunud kohtadega, käib Kolkjast põhja poole asuvas väikeses Nina kalurikülas elu. Kiriku ees kühveldab üks mees kärusse mulda, üks noor naine rehitseb lehti kokku ja kaunis surnuaias otse järve ääres, vaatega vanale tuletornile, hooldab mitu inimest haudu. Esimest korda sellel päeval selgineb taevas, tuul vaibub ja päike saadab allapoole mõned kiired.
Kuuldavasti peab üks hollandlane siin koos oma eestlasest naisega majutuskohta ja jalgrattalaenutust. See asub väljaspool asulat, seletatakse mulle käte ja jalgadega ning näidatakse auklikule teele, mis kulgeb üle põndaku.
Mõne kilomeetri pärast kerkib otse järvekaldal silme ette moodne maja, mis on väga erinev sellest, mida Peipsi järve ääres muidu näha võib. Selle juurde kuulub kolm majakest, mille suured aknad avanevad järve poole, igal majakesel on ka väike terrass, millel olevad toolid hoolimata külmast aastaajast istuma kutsuvad – ilmselt on tegu puhkemajadega. Ukse avavad kaks blondi last, kes näevad välja, nagu oleksid nad välja astunud mõnest Astrid Lindgreni raamatust. Ei, ei, need ei ole rootslased ega ka hollandlased, keda taga otsime, vaid eestlased, selgitab nende ema. Kauneid puhkemaju saab rentida aastaringselt. Hollandi-eesti paar elab aga Nina küla keskel.
Sinna minnes tuleb eirata keelumärki ja lihtsalt küla keskele sõita, kuni Nina Kordoni külalistemajani. Suur valgeks krohvitud maja, mis varem oli kool ja seejärel piirivalvehoone, renoveeriti umbes kümme aastat tagasi ja on osaliselt sisustatud vana mööbliga. Seal on saun ja restoran; tavaline ööbimine maksab 45 kuni 60 eurot. Majauks on lahti, kuid hoolimata mitmekordsest kellaandmisest ei tule kedagi. Praegu pole ju hooaeg. Aga küll see ka tuleb.
