Nahaufnahme
Jäine surm Pädastes

1919. aasta 16. veebruari hommikul asuvad parun Alexander von Buxhoeveden ja tema noorem vend Arthur hobustel teele Pädastest Kuivastusse. Kuivastu mõis, mis nagu Pädaste omagi kuulub von Buxhoevedenide perekonnale, on umbes kaheksa kilomeetri kaugusel kirdes mere ääres. Meri on kinni külmunud. Vennad tahavad üle jäätunud mere mandrile ratsutada, et sealt edasi Saksamaale minna.

Aeg on rahutu. Esimene maailmasõda on lõppenud ja üle Venemaa on pühkinud revolutsioon. Eesti kuulutas küll 1918. aasta veebruaris välja iseseisvuse, kuid selle katkestas Saksa okupatsioon, mis kestis sama aasta novembrirevolutsioonini. Nüüd soovib unaarmee Balti riigid okupeerida. Eesti ja veel siia jäänud Saksa väed püüavad neid tagasi tõrjuda. Kuid ka Balti rügemendil on oma huvid, mis tekitavad vastasseisu eestlastega. Saksa kõrgkihi 700 aastat kestnud võim, mis säilis ka Venemaa ülemvõimu all, teeb viimaseid hingetõmbeid. Kõik muutub, on keeruline ja segane olukord, kus ikka ja jälle korraldatakse kättemaksuakte ja tapatalguid.

Muhus Kuivastu sadamas puhkeb mobiliseeritute seas mäss, mis laieneb Saaremaale. Mässule agiteerijate vaimne juht on Viktor Kingissepp, Eestimaa Kommunistliku Partei juht ja asutaja. Alexander von Buxhoeveden, nüüd 63-aastane, on olnud tsaar Nikolai II kammerhärra ja jahtmeister ning on Öseli (nii nimetavad Saaremaad baltisakslased) maamarssalina üldtuntud isik. Fotodel kujutatakse teda suuraadlikuna. Tema esivanemad on alates 13. sajandist kuulunud Baltimaade juhtivate perekondade hulka. Tal endal on head kontaktid, abikaasa kaudu on tema omanduses märkimisväärne varandus, tal on ligi 2000 alamat. Ilmselt aimab ta, et mässulistega kohtumine ei lõpe hästi.

Tema naine Charlotte on koos viie lapsega juba maalt lahkunud. Nad soovivad minna Rootsist edasi Saksamaale. Hiljem taotleb naine Liechtensteini kodakondsust. Charlotte on pärit Siemensite perekonna Peterburi harust ja tänu sellele väga rikas. Teda iseloomustatakse temperamentse ja loomingulisena. Ta kirjutab ise sentimentaalseid ja ilutsevaid romaane nagu „Meie inglid maa peal” ja „L’amour”.

Mässulised ei lase vendi kohe maha, vaid viivad nad jäätunud Kuivastu sadamasse. Üks mees saadetakse ette ülesandega paluda naistel vesi keema ajada ja sadamas kinnikülmunud jää lahti raiuda.
Kohale jõudnud, aetakse kaks meest armutult otse jääauku. Jääle valatakse kuuma vett. Lumi sulab ja läbi jää on näha surmaheitlust. Seejärel põletavad mässajad Buxhoevedenide Kuivastu mõisa maha, kuid enne rüüstavad veinikeldrit. Võimalik, et tänu vandaalide purjutamisele pääseb Pädaste mõis tuleroaks langemisest.

Nii võis see lugu olla. Aga võis olla ka teisiti.

„Jah,” kinnitab 86-aastane Bruno Pao Kuressaarest. „Minu tädi töötas Buxhoevedenide mõisas ja rääkis sellest. Jääle valati kuuma vett, et meeste suremist jää all näha.” „Just,” ütleb ka Marika, kes hooldab Kuressaare lähistel asuval Kudjape surnuaial Buxhoevedenide hauaplatsi. „Ka mina olen seda nii kuulnud. Niimoodi siin seda räägitakse.”

Punaste omavoli

Veidi teistmoodi kajastatakse sündmusi 1919. aastal ajalehes Baltische Blätter ilmunud artiklis „Öseli hirmupäevad”: „Punaste metsikut omavoli neil päevil tõestavad järgmised näited: maamarssal Axel Buxhoeveden oli koos vennaga teel Revalisse. Mooni [Muhu] saarel Kuiwastis [Kuivastus] lasti nad maha, rööviti kõik väärtasjad ja uputati surnukehad jää alla.”
Reisisihi, reisijate arvu, liikumisvahendite ja surmaviisi kohta liigub eri versioone. Ühe järgi oli maamarssal kinnipidamishetkel mandri poole teel terve reekolonniga, et põgeneda. Reisijad lasti maha, surnukehad visati jääauku. Teise allika järgi olid Buxhoevedenid ise relvastatud, kuid kummalisel kombel ei tulistanud.
Alexander Baron von Buxhoeveden (1856 - 1919) | © Siemens-Haus Goslar
„Me ei tea täpselt, kes vennad maha lasi. Ma ei usu, et nad elusast peast jää alla aeti, kuigi loo selline versioon püsib visalt elus,” ütleb üks perekonna järeltulijaid, Volker von Buxhoeveden, kes elab Tallinnas. Ta võtab ühest kaustast fotode koopiad. Pisikestel ülesvõtetel on näha kaks surnukeha, mis on kaetud verevalumite ja võimalik, et ka kuulihaavadega. Täpselt pole aru saada.

Fakt on see, et Alexander ja Arthur von Buxhoeveden mõrvati 16. veebruaril 1919 Kuivastus. Arhiividokumentidele ja tollasele kohalikule ajakirjandusele tuginedes oli lugu järgmine: 16. veebruaril 1919 umbes kella seitsme ajal õhtul lasi mässuline Mihhail Õue Kuivastu postkontori ees maha Kuivastu mõisa omaniku ja Saaremaa maamarssali Alexander (Axel) von Buxhoevedeni (1856–1919) ja tema venna Arthur von Buxhoevedeni (1863–1919), kes olid püüdnud mandrile sõita, kui mässajad nad merel kinni pidasid. Kui nende asjad olid röövitud ja mässuliste vahel ära jagatud, viidi laibad sadamasse jää alla.

Sõjastaap, kalakelder, lukshotell

Abielupaar von Buxhoeveden koos lastega | © Siemens-Haus Goslar Aga Pädaste? Charlotte von Buxhoeveden müüs mõisa pärast oma mehe surma maha. Üle tuhandest Eesti mõisast võeti paljud muul otstarbel kasutusele, osa lagunes. Pädaste mõisa peahoone pääses, seda kasutati 1940. aastal kultuurimajana, siis oli see sakslaste peakorter ja 1941. aastast Nõukogude väejuhatuse staap. Pärast sõda hoiti Pädaste keldrites kala ja kuni 1980. aastani tegutses seal vanadekodu. „Ja siis läks katus katki,” ütleb hollandlane Martin Breuer. „Keegi seda ära ei parandanud ja millalgi paigutati vanurid ümber. Osaliselt psühhiaatriahaigete jaoks mõeldud hooldekodudesse, kodukohast väga kaugele.” Breuerit lummas hoone, selle ainulaadne asukoht otse mere ääres ja maja ajalugu. 1996. aastal ostsid tema ja poliitik Imre Sooäär lagunenud mõisa ära ja renoveerisid selle.

Praegu tegutseb Pädastes luksushotell. Maja ajalooga on renoveerimise käigus ettevaatlikult ümber käidud. Eraldatud asukoht otse mere ääres on imeline ja restoran kannab kunagise omaniku auks nime Alexander. Teda oleks peen menüü ilmselt üllatanud.


Fotod: Bodo von Dewitz/Ludwig Scheidegger (Hrsg.): Die Geschichte von Gostilitzy. – Thomas Helms Verlag, 2009. - 162. lk