Kirjablogi
Karnevalipaast

Ütle, Jaan ... kirjablogi5
© Goethe-Institut Estland

Ütle, Jaan Tamm, kuidas teil vastlakarnevaliga lood on? Ja paastumisega?

Ütlen kohe alguses ära, et mina ei pea sakslaste karnevalist üldse. Mulle ei istu enda „ülinaljakasse“ või vähemalt tähendusrikkasse kostüümi riietamine ja käsu peale lõbutsemine. Juba lasteaias ja koolis arvasid õpetajad, et teevad meile sääraste asjadega heameelt. Enamiku õpilaste jaoks oli karneval ehk Fasching, nagu me ütleme, lihtsalt tüütu. Sina, armas Jaan, saad sellest tüüpilise eestlasena võib-olla aru.

Saksamaal on arvamused sama erinevad nagu vastlate piirkondlikud nimed ja vormid: Fasching, Fastnacht, Fasnet, Fasnacht, Faslam, Fastelovend või lihtsalt Karneval. Ükskõik mis selle tähtpäeva nimi ka pole, mõte on neil ikka üks – end enne eesseisvat paastumist veel korralikult lõdvaks lasta. Tegelikult algab karnevaliaeg juba 11. novembril. Selle kõrghetk on aga viimane nädal, kui eelkõige just Reini-Maini piirkonna inimesed Weiberfastnacht’il ja Rosenmontag’il kollektiivselt lõbutsevad.

Oma olemuselt on karneval jäänuk. Vanasti polnud inimestel veebruariks viimasest saagist enam suurt midagi järel ning seetõttu olid nad sunnitud paastuma/nälgima ning enne seda sooviti endale veel viimast korda midagi lubada. Täiesti arusaadav. Kristlik kirik andis sunddieedile ideoloogilise tausta. Sest 40-päevase paastuajaga tuli valmistuda pühaks lihavõtteks ning nälgimisest sai religioosne toiming. Väga nutikas.

Tänapäeval kasutatakse paastuaja algust ehk Aschermittwoch’i pigem selleks, et eelmiste päevade möllust puhata. Siiski on Saksamaal hulk inimesi, kes pärast karnevalipidustusi millestki paastuvad ja 40 päevaks mõnest naudingust loobuvad, näiteks alkoholist, šokolaadist või sigarettidest.

Vastlakuklid igal pool, ka "Narva kohviku" lettidel © Martinus Mancha Suur pidu ja sellele järgnev patukahetsuslik askees kuuluvad saksa karnevalil tihedalt kokku. Kuidas see Eestis käib? Lihavõtetest kui kristlikust pühast on enamikul eestlastest ju südamest ükskõik, nagu ka kirikust üldiselt. Kuid karme talvi ja tühje aitu jagus vanal Eestimaal kindlasti küllaga. Kas tänapäeval paastutakse ainult bikiinifiguuri nimel, millega siis siinse ühenädalase suve (mõnikord pole sedagi) kestel rannas uhkustada, või on ka siin vanu paastutraditsioone?

Olen ka siin juba kuulnud väiksematest, pigem privaatsetest karnevalipidudest. Eestis on aga eelkõige levinud üks karnevalitava, mis mulle väga meeldib. Vastlapäeval upuvad kondiitriäride letid vastlakuklitesse, patuselt maitsvatesse vahukooretäidisega saiakestesse, mida õnneks pakutakse ainult kord aastas (vt bikiinifiguur). Aga edasi? Kas siis algab ka Eestis paastuaeg? Või on vastlakuklid patt ilma kahetsuseta?

Igal juhul on Tallinn hea peidukoht, kus karnevalist suuremas osas puutumata jääda. Siin saan ma edasi täiesti segamatult karnevalist paastuda ning lisaks maitsvaid vastlakukleid nosida. Ootan juba väga 13. veebruari! Kas sina ka, armas Jaan?
 
Tervitades
Martinus Mancha