Pimevõrk Viis näidet selle kohta, miks halb maine pole õigustatud

Pimevõrk (darknet) tähendab internetis kaitstud piirkondi – milleks neid kasutatakse, sõltub kasutajatest.
Pimevõrk (darknet) tähendab internetis kaitstud piirkondi – milleks neid kasutatakse, sõltub kasutajatest. | Foto (fragment): © Adobe

Pimevõrku peetakse interneti pahaks vennaks, relva- ja narkoäri toimumise kohaks ning pedofiilide ja terroristide paradiisiks. Tegelikult pole see aga sugugi nii sünge koht.

Mõistet pimevõrk seostatakse üldiselt valgustkartvate tegemistega. Eelkõige seetõttu, et illegaalsed pimevõrguplatvormid, nagu Silk Road või AlphaBay, kus kaubeldakse uimastite, relvade ja organitega, on saanud suurt meediatähelepanu. Sellest võrguosast sai kiiresti patune paik – poliitikud rääkisid koguni saarest, kus õigus ei kehti. See tõestab eelkõige seda, et paljud inimesed ei tea, millega tegelikult tegu on.

Pimevõrk: interneti tume osa?

Pimevõrk tähistab internetisuhtlust, mis toimub anonüümselt ja mida võimaldab näiteks Tori brauser. Pimevõrgud kasutavad kodeerimistehnoloogiaid, mille abil ei looda kahe kasutaja vahelist ühendust juhuslikult, vaid käsitsi ja sihipäraselt. Üks kasutaja võtab oma arvuti või mobiiliseadme kaudu ühendust teise isikuga, ühendades kaks IP-aadressi omavahel otse. Nii saavad kasutajad omavahel suhelda või andmeid vahetada, ilma et teised sellest osa saaksid. Eripära seisneb selles, et isiklikku võrku saab kontakte lisada. Sellised privaatsed võrgud ei ole ühendatud klassikalise internetiga ning kasutajad on omaette. Seega on internetis palju väikseid ja suuri pimevõrke.

Üldiselt on kaitstud infovahetuse võimalused paljude inimeste jaoks üha suureneva jälgimise ajastul väga olulised. Siin on mõned näited selle kohta, kuidas võrke ja Tori tehnoloogiat headel eesmärkidel kasutada saab:

Info lekitamine

Edward Snowden ja Chelsea Manning on ilmselt tuntuimad nimed, kes on avalikkuse ette toonud valitsuste küsitavaid tegusid. Endine CIA töötaja Snowden paljastas USA salateenistuse NSA ülemäärase jälitustegevuse. Toonane USA sõdur Bradley Manning, kes pärast soovahetusoperatsiooni kannab nime Chelsea Manning, edastas Wikileaksi platvormile avaldamiseks kokku pool miljonit USA sõjateemalist dokumenti Iraagist ja Afganistanist. Snowden ja Manning ei kasutanud küll pimevõrgu tehnilisi võimalusi, kuid ajendasid inimesi üle kogu maailma asjade varjukülgi paljastama. Seda on kõige parem teha meetoditega, mis kustutavad jäljed. Appi tuleb näiteks Tori brauser, mida kasutavad lekitajad üle kogu maailma.

Toimetuste anonüümsed kirjakastid

Uudissaated ja ajalehed vajavad teatud infot isikutelt, kes ei soovi ise esile astuda, vaid keda tuleb kaitsta. Seetõttu pakuvad peaaegu kõik suuremad toimetused võimalust materjali konfidentsiaalselt edastada või anonüümselt toimetajate poole pöörduda. Meediaväljaanded, nagu Briti Guardian, New York Times ja Saksa tageszeitung (taz) on sisse seadnud Tori laiendiga .onion postkastid, mille kaudu saavad kasutajad üles laadida dokumente ilma oma IP-aadressi avaldamata. Seda tehnoloogiat kasutavad ka suured vabaühendused, nagu Greenpeace.

systemli.org/Riseup.net

Paljud aktivistide rühmitused üle kogu maailma soovivad kaitstult suhelda. Nii näiteks kasutavad Chaos Computer Clubi piirkondlikud rühmad omavaheliseks suhtluseks .onion-lehti. systemli.org on „andmekaitsesõbraliku suhtluse mittekommertspakkuja“. Saksa algatus pakub e-posti, pilve- ja majutusteenuseid üksikisikutele ja initsiatiividele muu hulgas .onion-aadresside jaoks. Enda sõnul soovib systemli pakkuda seeläbi kaitset poliitikaaktivistidele. USA analoog Riseup.net pakub sarnaseid teenuseid.

FireChat 

Open Garden pakub alates 2014. aastast sõnumiteenust FireChat, millest sai juba oma sünniaastal anonüümse interneti staar. Hongkongi vihmavarjurevolutsiooni ajal lülitas Hiina valitsus suures osas linnas mobiilivõrgu välja, et aktivistid omavahel suhelda ei saaks. Sellistel juhtudel tuleb mängu FireChat: igast nutitelefonist, kuhu programm on installitud, saab kiirest detsentraalse võrgu sidesõlm. Tuhanded demonstrandid Hongkongis said hoolimata puuduvast mobiilivõrgust omavahel sidet pidada ja tegevusi koordineerida.

Facebookcorewwwi.onion

Facebook on kättesaadav kogu maailmas? See ei vasta päris tõele, sest mõnes maailma piirkonnas pole see teenus üldse saadaval või on kättesaadav vaid tsenseeritult. Tsensuurist ja juurdepääsutõkistest mööda pääsemiseks pakub Facebook alates 2014. aastast spetsiaalset Tori lehte.
 

Süvaveeb

Üks teine, tihtipeale pimevõrguga seotud ja ekslikult ka selle sünonüümina kasutatav mõiste on süvaveeb. See tähistab interneti neid osi, mida tavaliste otsimootorite abil ei leita, sest otsimootorid ei suuda tehnilistel põhjustel veebilehtedesse piisavalt sügavale minna. Kas tegu on ebaolulise nähtusega? Mitte mingil juhul, sest süvaveebi andmemaht on 2001. aastast pärit uuringu järgi 400 kuni 500 korda suurem kui võrgu klassikalise osa (pindveeb) oma. Veebis surfavale üldsusele jääb suurem osa veebist lihtsalt varju – isegi ametiasutustel on raskusi kasvõi selle ala kaardistamisega. Paljud ei tea, et tegelikult kasutame süvaveebi igapäevaselt. Näiteks raamatukogude veebikartoteegid asuvad süvaveebis. Raamatuvaramu ei ole otsimootorite ämblikele kättesaadavad ja nendesse pääseb ainult raamatukogu kasutaja, kui ta oma andmetega sisse logib ja sellega süvaveebi siseneb.

 

Kuidas pimevõrku pääseda: Tori tarkvara

Tor – lühend nimest The Onion Router – on tuntuim tarkvara, millega internetis olevaid andmeid anonüümitakse. Algselt ei olnud Tor mõeldud ajakirjanike, lekitajate ja süsteemikriitikute kaitseks, vaid pidi kaitsma USA agente ja relvajõude pealtkuulamiste eest. 2000. aastal Cambridge’i ülikoolis käivitatud projekti toetas algul USA sõjavägi. 2006. aastal võttis üks mittetulundusühing tollal suhteliselt uue tehnoloogia üle. Praegu kasutavad Tori ja sellelaadset tarkvara kõikide riikide aktivistid, et end kaitsta või kitsaskohti avalikustada. Kuid sellistes riikides nagu Hiina, kus ligipääs internetile on tugevalt reglementeeritud, on valitsusasutused juba välja töötanud meetodid Tori väljajuurimiseks.