Bauhaus 100
Eluprotsesside kujundamine

Kunstikool Bauhaus soovis kunstilise avangardiga võimaldada sotsiaalset ja seega taskukohast elamist. Ülim eesmärk oli luua revolutsioonilise disainiga uus elukujundus muutuvale ühiskonnale.

Kui keegi unistab oma elutoa sisustamisest mõne Bauhausi klassikuga – näiteks Marcel Breueri hõljuva tooliga – või lisada dekoratiivset aktsenti Wagenfeldi lambiga, siis võib nende veel tänapäevalgi ihaldatavate disainiobjektide hind ära ehmatada. Kui vaadata Bauhausi disainerite eesmärke, siis on tänane hinnatase paradoksaalne, sest need sisustuselemendid loodi just sotsiaalselt nõrgemaid kodanikke silmas pidades. Kuid nihkesse pole läinud mitte ainult Bauhausi teoste rahaline väärtus, vaid ka üldine hinnang. Nende objektide lihtne elegants on tänapäeval palju rohkem trendikas kui revolutsioonilise tähendusega. Kuid just viimase poole püüdles Bauhaus oma loomise ajal 1919. aastal: moderniseerida radikaalselt igapäevaelu, luues selleks kujunduslikud raamtingimused.

Bauhaus loodi ühiskonnas, mis kannatas Esimese Maailmasõja ja industrialiseerunud majanduse tagajärgede all. Inflatsioon, nälg, töö- ja korteripuudus, samuti sotsiaalsed rahutused toitsid soovi uue ühiskondliku suuna järele. Selles poliitilises ja sotsiaalses keskkonnas kogunes rühm kunstnikke ümber arhitekt Walter Gropiuse, kellest sai hiljem Weimaris Bauhausi asutaja. Gropiuse silmis nõudis katastroofiline sotsiaalne olukord loomingulise kujundaja kätt. Arhitektuuri silmas pidades ütles ta: „Ehitamine on eluprotsesside kujundamine.“ Mõned kriitikud heitsid talle ette romantilise utoopia ohvriks langemist.

Elu radikaalne moderniseerimine

Erinevalt varasemast Briti arts-and-crafts-liikumisest, mis idealiseeris keskaega ja kasutas gootiajastu vorme, seadis Bauhaus eesmärgiks uue kujundusliku suuna. Interdistsiplinaarsed kunstnikerühmitused pidid kõigepealt koos käsitöölistega ning hiljem Dessaus ka tööstuslike masinate abil looma objekte, mis kujundavad tulevikukultuuri. Gropius kirjutas Bauhausi manifestis: „Igasuguse kujutava tegevuse lõplik eesmärk on ehitamine! […] arhitektid, skulptorid, maalrid – me kõik peame käsitöö juurde tagasi pöörduma! […] Kunstnik on käsitöölise kõrgem vorm.“
 
Kuna Bauhausi kunstnikud tahtsid parandada eelkõige väiksema sissetulekuga rahva elamistingimusi ja elu, pidid nende teosed olema kõigi jaoks taskukohased. Olulist rolli mängis nende jaoks see, et objektid pidid sobima odavaks masstootmiseks. Seetõttu lõi Bauhaus vormikujunduse, mille vastu polnud keegi varem huvi tundnud. Keskendumine geomeetrilistele põhikujunditele – ruudule, ringile ja kolmnurgale – oli harjumatu, kui mitte enamat. Mis värvispektrit puudutas, siis pidi piisama põhivärvidest punane, kollane, sinine, must ja valge. Kunstikriitik Paul Westheim vangutas pärast üht Gropiuse korraldatud arhitektuurinäituse külastamist pead: „Kolm päeva Weimaris ja sa ei taha terve ülejäänud elu enam ruute näha.“

Kunst? Mitte Bauhausis!

Bauhausi põhimõtted viidi rangelt ellu: kujunduse kunstilisest põhjendamisest tuli täielikult loobuda, sest see oli ideoloogiaga vastuolus. Kujunduse pidid määrama praktilisus ja funktsioon, mitte stiil ja esteetika. See suundumus kätkes endas kahtlemata võimalikku konflikti nende Bauhausi professorite jaoks, keda Bauhausi terminoloogias meistriteks nimetati ja kes tulid Weimarisse ja Dessausse kujutavate kunstnikena.

Eelkõige tarbeesemete juures muutus range ja uuelaadne disainikeel tuntavaks. Nii näiteks on metallitöökojas valmistatud kohvi- ja teeserviiside juures näha, et nõud ei pidanud kunstiliste taotluste täitmiseks omavahel kokku sobima. Koorekannud, suhkrutoos ja teekann on üsna erineva stiiliga, tunduvad kohati lausa mitte kokku kuuluvat, sest nende kujundamisel lähtuti funktsioonist, mitte serviisi üldmuljest. Marianne Brandti tee-ekstraktikann on ainult üks paljudest näidetest kunstist kaugenemise kohta. Juhtmotiivi „form follows function“ järgiti küll juba enne Bauhausi, kuid see on veel tänagi Bauhausi stiiliga lahutamatult seotud.

Marianne Brandti tee-ekstraktikann MT 49, pildistanud Dessaus 1924 Bauhausi fotograaf Lucia Moholy. | Foto (fragment): © picture alliance/dpa Ka tekstiiliäris võis näha moodsat uut suundumust. Sajandialguses populaarse jutustava pildivaiba asemel visandas Bauhausi töökoda abstraktsete kujudega vaibatükikesi. Muidu valmistati peamiselt argiellu sobivaid tooteid: laudlinad, linikud, lasteriided ja proovitükid tööstusele. Neid valmistasid peamiselt Bauhausi naisõpilased endise õpilase ja hilisema meistri Gunta Stölzli juhendamisel.

Bauhausi kunstniku Agnes Roghé vaip | Foto (fragment): © picture alliance/dpa/Hendrik Schmidt Bauhausi uuendused ulatuvad kujunduslikust revolutsioonist kaugemale. Bauhausi töökodades tekkisid tehnika ja kujunduse piirimail töökohad, mida varem ei esinenud. Teoste reklaamimiseks koolitati välja fotograafe ja visandati moodsaid tüpograafiaid – peamiselt musta ja punast värvi. Graafikadisaineri elukutse kujunes välja hiljemalt siis, kui Bauhausi reklaamitöökojas hakati korraldama kursusi „Reklaami süstemaatika“ ja „Teadvuse mõjutamine“.

Herbert Bayeri plakatikavand, 1926 | Foto: © picture alliance/Heritage Images

Disain massidele

Revolutsiooniline disain, mille Bauhaus oli välja töötanud Walter Gropiuse juhtimisel, sai uue direktori Hannes Meyeri käe all alates 1927. aastast tugevama sotsiaalse suunitluse. Bauhaus pidi nüüdsest disainima veel rohkem rahva, „proletariaadi“ vajadusi silmas pidades. Meyeri egiidi all hakkas kehtima deviis „Rahva vajadus luksusvajaduse asemel“; otsustav küsimus pidi olema: „Mida inimesed argielus tegelikult vajavad?“ Enam ei toodetud vaipu, vaid tugevaid põrandakatteid. Eri töökojad tegid siis terastorudest mööbli jaoks tugevate kangaste väljatöötamisel koostööd.

Naine Marcel Breueri terastorudest tugitoolis, 1926. | Foto (fragment): © Bauhaus-Archiv Berlin/Dr. Stephan Consemüller Alguses nimetatud Wagenfeldi lamp on aga ka hea näide selle kohta, kui suur lõhe valitses selle vahel, milline oli ettekujutus massidele mõeldud disainist, ja milline majanduslik reaalsus. Hõbedast ja klaasist käsitööna valmistatud lambi juures oli idee soodsast disainist, mis oleks taskukohane isegi töölistele, illusoorne. Isegi kuulsa laualambi looja Wilhelm Wagenfeld kinnitas seda 1924 ühelt messilt naastes kainenenult: „Kaupmehed ja vabrikandid naersid meie toodete üle. Need pidid välja nägema nagu odav masinatöö, kuid tegelikult on kallis kunstkäsitöö. Nende etteheited vastasid tõele.“

Tänapäeval ihaldusväärne ja mitte just soodne sisustuselement: Wagenfeldi lamp kaupluses | Foto (fragment): © Christos Vittoratos CC-BY-SA-3.0 Tänapäeval näeb tegelikkus niikuinii teistsugune välja: Bauhausi disainist on saanud kultus- ja luksusobjekt, mida hinnatakse pigem selle esteetika kui funktsiooni pärast. Kuid Bauhausi põhimõtted ja ideed on ajaloo osaks saanud. Need on mõjutanud disaini ja arhitektuuri tänapäevani ja neid õpetatakse kunsti- ja disainiülikoolides üle kogu maailma ka edaspidi. Paljude majade juures, kus tänapäeval elatakse, on Walter Gropiuse ja tema järglaste Hannes Meyeri ja Ludwig Mies van der Rohe pärand ilmselt kõige paremini näha: progress, moodne eluviis ja selged vormid on meie elutuppa jõudnud tänu neile.