Elektrooniline muusika 2018
Nostalgia ja tulevikuvisioonid

Loveparade’i ruum näitusel nineties berlin
Loveparade’i ruum näitusel nineties berlin | Foto (fragment): © nineties berlin, Berlin 2018

Tehno on alles 30 aastat vana, kuid juba sellel aastal oli raske klubikultuuri ajalookäsitlustest kõrvale põigelda. Tehnokogukond tõi 2018. aastal inimesi poliitilisteks protestideks ka tänavale ning tõestas ajavaimuga kaasaskäimist, väljendades selget poolehoidu sallivusele ja üksteisega arvestamisele. Sellegipoolest teeb mõnede vanade tuttavate lahkumine valu.

Hoolimata kaootilisest maailmapoliitikast algas 2018. aasta vähemalt muusikaliselt hästi. Keset külma Berliini jaanuari sai Berghainis koos „Italo Disco Legacy“ maailma esmaesitlusega unistada eesseisvast sajandi suvest. Pietro Antoni ja Janis Nowacki (kes on ka Berliini plaadifirma Private Records omanik) dokumentaalfilm töötas žanri, mida on tihti naeruvääristatud, lõpuks vääriliselt läbi. Kuigi 80-ndate disko hullus püsib juba aastaid tänu sellistele plaadifirmadele nagu Dark Entries, tundus, et 2018. aastal on italo-palavik lõpuks kõiki haaranud – toimusid festivalid, peod ja lugematud Aperol Spritzi üritused, millest ei saanud sellel suvel üle ega ümber mitte keegi.

Sobiva muusika lõi iirlane Krystal Klear looga „Neutron Dance“, mis oli tema esimene italo-stiilis lugu plaadifirma Running Back alt. Lisaks tõi plaadifirma juht Gerd Janson mastermix’iga Front By Klaus Stockhausen & Boris Dlugosch välja aasta kauneima nostalgiapopurrii. See teeb austusavalduse 1983 Hamburgis avatud geiklubile FRONT, kus Stockhausen ja Dlugosch olid residendid ja mis on ka Saksamaa esimene house’i-klubi. Kuigi Stockhausen lõpetas oma DJ-karjääri 1991, astus ta septembris koos Dlugoschiga üles Panorama Baris. Rahvas vanuses 18 kuni 50+ tõestas, et elektrooniline muusika on põlvkonnaülene projekt, kus peale nahavärvi ja seksuaalse sättumuse pole oluline ka vanus.

Armunud minevikku

2019. aastal peab Loveparade 30. juubelit ning juba sellel aastal oli vaimustus tehnomuusika ajaloo käsitlemise vastu katkematu. Näitus Nineties Berlin äratas 90-ndad Berliini klubis Alte Münze multimeedia abil taas ellu, Frankfurdis andis Offenbachi plaadifirma Electrolux juht Alex Azary esimese pressikonverentsi moodsa elektroonilise muuseumi teemal, kuigi muuseumi avamisaeg pole veel teada. Jürgen Laarmann, esinejanimega LJ, kes on esimese saksakeelse tehnoajakirja Frontpage asutaja, ilmus taas pildile. Tema podcast „1000 päeva tehnot“ oli samas reas teiste podcast’idega, nagu „Berliin: Crack Magazine siis ja nüüd“ ning Red Bull Music Academy (RBMA) projekt Berlin Zwanzig. RBMA naasis 2018. aastal 20. juubeliks oma sünnikohta Berliini ning tõi Berliini klubile Funhaus lisaks suurepärastele kunstnikele ka palju negatiivset tähelepanu ajakirjanduses. Kontserni juht Dietrich Mateschitz oli väljendanud 2016. aastal ühes intervjuus parempoolseid seisukohti, mille tagajärjel tekkis kontserni ja selle poolt rahastatava RBMA vahel kriitiline meediavaidlus. Siiski tuleb mainida RBMA raames toimunud üritust „Party S3kt0r UFO – 30 aastat tehnot“, kus astusid üles sellised staarid nagu Underground Resistance, Nina Kraviz, DJ Hell, Gudrun Gut ja teised.

Üks aasta huvitavamaid uusi tulijaid oli ka Red Bull Academy osaleja: Sachseni liidumaalt pärit DJ ja produtsent Annegret Fiedler esinejanimega Perel jõudis oma debüütalbumiga „Hermetica“ esimese sakslasena üldse New Yorgi avangardplaadifirma DFA Records artistide hulka. Lisaks laenas ta oma häält Berliinis elavale artistile Curses tolle debüütloo „Romantic Fiction“ jaoks. Uutest tulijatest rääkides ei tohi muidugi unustada ka Peggy Goud. Berliinis elav korealanna on teinud läbilöögi house-muusika maastikul ning tema vallatu kellade helin hittloos „It Makes You Forget (Itgehane)“ kõlas igal vabaõhuüritusel, suvel oli DJ-l igal kuul ligi 20 esinemist. Tänu oma mitmetahulistele set’idele ja ekstravagantsele välimusele on Instagrami lemmikust Peggy Goust saanud kauaoodatud värvilaik muidu nii tumedatoonilises tehnomaailmas.

We Dance Together, We Fight Together

Ka 2018. aastal ei saa üle ega ümber tantsupõranda poliitilisest potentsiaalist. Et see tuleb ikka ja jälle kätte võidelda, tõestas aprill, kui Gruusia ööklubides Bassiani ja Café Gallery toimusid täisrelvastuses politseireidid. Ametliku versiooni kohaselt sooviti sellega takistada narkokaubandust klubides. Klubiomanikud ja Gruusia elektroonilise muusika kogukond arvavad siiski, et ebaproportsionaalselt vägivaldsete reidide taga olid poliitilised motiivid. Ka tehnoplatvormi Boiler Room Saksa juht Michail Stangl ütles intervjuus päevalehele Die Welt, et paremkonservatiivsele valitsusele on geisõbralik klubi pinnuks silmas. Tuhanded inimesed kogunesid protestimeeleavaldusele Gruusia valitsushoone ette, kus muu hulgas mängisid plaate Saksa DJ-d Ateq, Sa Pa ja DJ Dustin Weimari plaadifirma Giegling lähikonnast. Rahvusvahelised solidaarsusavaldused teemaviite #WeDanceTogetherWeFightTogether all võivad Stangli arvates olla „elektroonilise muusika kultuuri tähtsaim hetk“. Repressiivsetes riikides on klubid tema sõnul vähemusrühmade jaoks turvaliste kohtadena eriti olulised.

Kuid tehno tõi inimesi tänavale ka Saksamaal. Vastudemonstratsioonil AfD Wegbassen tantsis Berliinis 25 000 kuni 70 000 inimest parempopulismi vastu. Elektroonilise muusika kogukond tõestas rohkem kui 70 Berliini klubi ja peokorraldusmeeskonna poolt organiseeritud üritusel, et on kõike muud kui apoliitiline. Rõõmsates värvides reivijad ei meenutanud 17. juuni tänaval mitte ainult välimuse poolest Loveparade’i, vaid realiseerisid mõneks tunniks ka selle ürituse põhiidee, milleks on ühiskonna idealistlik vastand.

Sallivuse ja arvestamise nimel

Lisaks tähistati Berliinis moto „minu keha – minu identiteet – minu elu“ all ürituse Christopher Street Days 40. juubelit. Värvikirev paraad, mis on oma algusaegadest saadik võidelnud geikogukonna nähtavuse ja aktsepteerimise eest, näitas 2018. aastal selgelt oma pärandit. Ka kommertsfestivalidel, nagu MELT! esinesid sellised kunstnikud nagu Fisherspooner ja Fever Ray, kelle ülesastumise ajal esitas Berliini drag queen Pansy pealava ees Pussy Rioti hiti „Straight Outta Vagina“ saatel vulvakostüümides voguing-etenduse. Big Wheeli laval esitas ühe viimastest set’idest transnaine Honey Dijon koos geist DJ-ga The Black Madonna.

Seda, et tehnomuusika ringkond astub välja igasuguse diskrimineerimise vastu, näitas ka seksismiteemalise debati areng DJ Konstantini üle. Viimane halvustas 2017. aastal tehnoajakirjas Groove nais-DJ-sid ning vallandas sellega rahvusvahelist kõlapinda leidnud arutelu seksismi üle tehnomuusika maastikul. Fusion Festivalil 2018 kutsuti seetõttu üles ka DJ Konstantini esinemist boikoteerima ning publikust lavale visatud pudeli tõttu tuli esinemine koguni varem lõpetada. Kuna Konstantinil oli oktoobris 2018 Amsterdam Dance Eventi raames plaanis kolm ülesastumist, tekkis petitsiooniga „ADE – don’t welcome sexism, remove Konstantin from the line-ups“ protestiliikumine, millega liitus ka arvukalt DJ-sid. Selle tulemusel tegi Konstantin ka kauaoodatud avalduse, milles ta oma väljaütlemiste pärast vabandust palus.

Ka vaimse tervise valdkonnas toimus 2018 pööre: EDM-superstaari Avicii surmast ajendatuna toimus sellel teemal esimest korda tõsine arutelu. Briti vabaühendus Help Musicians UK oli juba 2016. aastal avaldanud uuringu „Can Music Make You Sick?“. 2018. aasta arutati seda olulist teemat laia avalikkuse ees festivalidel ja konverentsidel (näiteks konverents LOOP, Crossroads Festival, Music Pool ja Most Wanted:Music). Berliinis elav DJ ja produtsent Emika avaldas oma albumi „Falling in love with sadness“ teadlikult 10. oktoobril, mis on ülemaailmne vaimse tervise päev, ja annetas osa tulust algatusele Initiative Music Minds Matter.

Vana tehnika teeb uuele ruumi

Uued tehnilised võimalused, nagu tehisintellekt ja virtuaalreaalsus imbuvad ka muusikamaailma. Kunstnik Holly Herndon püüdis oma uue projektiga Spawn õpetada tehisintellektile laulmist. Sellele vastukaaluks esinesid „päris muusikud“ virtuaalruumis. Juunis avaldatud veebimängus GTA After Hours saavad mängijad pidada klubi ning kutsuda esinema päris DJ-sid, nagu Dixon, The Black Madonna, Solomun või Tale Of Us. Animeeritud „live set’id“, mida striimib Facebooki kaudu resident Advisor, pööravad reaalsuse ja fiktsiooni vahelised piirid pea peale.

Tehno leidis taas tee ka kinolinale. Amazoni videoteenuse Prime Video teises Saksa omaproduktsioonis, sarjas Beat püüdis režissöör Marc Kreuzpaintner luua klubipõneviku, mille muusikalise tausta lõid Marcel Dettmann ja Ben Lukas Boysen. Johannes Schaffil õnnestus kunstilise dokumentaalfilmi „Symphony of Now“ jaoks, mis on 1927 kinolinale jõudnud klassiku „Berliin: suurlinna sümfoonia“ uustõlgendus, endaga kampa saada sellised suurkujud nagu Frank Wiedemanni, Hans-Joachim Roedeliuse, Thomas Fehlmanni, Gudrun Guti ja Modeselektori.

Kahjuks peab vana tehnika uue ees taanduma. Pärast seda, kui Saksa popmuusikaajakiri Intro pidi juba aprillis lõpetama trükiversioonina ilmumise, tabas sama saatus aasta lõpus ka ajakirju Spex ja Groove, mis olid viimasel neljal aastakümnel saksakeelset popidiskursust oluliselt kujundanud. 1989. aastal loodud Groove, mis saatis elektroonilise muusika kogukonda tolle algusaegadest peale, jääb õnneks alles veebiajakirjana, nagu ka Spex. Ning kui viimased 30 aastat midagi õpetanud on, siis seda, et tehnomuusika maastik elab üle nii mõnegi murrangu, olgu need siis sotsiaalsed, poliitilised või meediaalased.