Kiire ligipääs:

Otsetee sisu juurde (Alt 1)Otsetee teise tasandi navigatsiooni juurde (Alt 3)Otsetee esmatasandi navigatsiooni juurde (Alt 2)

Mets kaasaegses kunstis
Kaotatud süütus: linna metsastamise ja diskometsa vahel

Pärast metsateema ülistamist natsionaalsotsialistide poolt on mets viimastel aastakümnetel kunstis <i>comeback</i>’i teinud.
Pärast metsateema ülistamist natsionaalsotsialistide poolt on mets viimastel aastakümnetel kunstis comeback’i teinud. | Foto (detail): © Adobe

Romantismiajastul ülistatud idüll võib olla kadunud, ent ka tänapäeval tegelevad kultuuriloojad Saksamaal metsaga – kriitiliselt, irooniliselt, ajalooteadlikult.

Christa Sigg

Rasva, vilti ja jäneseid seostatakse kohe Joseph Beuysiga – tegemist on materjalide ja motiividega, mis esinevad paljudes tema tuntuimatest teostest. Veelgi tuntum on võib-olla üksnes tema puude istutamise aktsioon kaasaegse kunsti näituse „documenta 7“ ajal  Kasselis: 7000 tamme abil pidi 1982. aastal kogu linnaruum muutuma lavaks kunsti jaoks. Võiks rääkida ka eriti kestlikust sotsiaalsest skulptuurist. Sest igaüks, kes toona annetas 500 Saksa marka (ümberarvestatuna ca. 250 eurot), võis istutada taimekese ja pärast nelja aastakümmet on neist kasvanud korralikud lehtpuud. Sellega õnnestus tegevuskunstnikul, kelle 100. sünniaastapäeva tähistatakse 2021. aasta mais, saavutada ökoloogiliselt pikaajalist edu. Siiani kuulub see „linna metsastamine“ kõige kulukamate saksa kunstiaktsioonide hulka, mis sai vastukaja kogu maailmast
Linna metsastamine on muutnud Kasseli linna väljanägemist: vaade tammealleele, mille peaaegu 40 aastat tagasi istutas kunstnik Joseph Beuys „documenta“ näituse jaoks. Linna metsastamine on muutnud Kasseli linna väljanägemist: vaade tammealleele, mille peaaegu 40 aastat tagasi istutas kunstnik Joseph Beuys „documenta“ näituse jaoks. | Foto (detail): © picture alliance/dpa/Uwe Zucchi

Tabu rikkumine

Et kunstnikud eelmise sajandi teises pooles üleüldse jälle puude ja metsadega tegeleda said, ei ole mingil juhul iseenesestmõistetav. Avangardkunstnike jaoks olid need muutunud tabuks pärast alatut instrumentaliseerimist natsionaalsotsialistide poolt. SDV sotsialistlikus realismis esines küll üksikuid metsatöölisi, ent loodus oli pelgalt taustaks. Idülli kujutamine oli nii idas kui läänes jäetud triviaalse või kohaliku kunsti hooleks, kuna kanapee kohal möirgavad hirved või ojakestega mägimetsad leidsid austajaid üksnes väga väikesearvulise publiku hulgast. Kitšistatud kujutamise eeskuju oli peamiselt vanemate klientide eelistatud idülliline korras maailm, mille paralleeliks filmikunstis olid näiteks Heimat-filmid „Der Förster vom Silberwald“ või „Der Jäger von Fall“.

Neil, kes kunstis teadlikult metsaga tegelesid, oli mõttes midagi muud. Nagu näiteks Anselm Kieferil, kes 1970. aastatel sellega seotud müüti kriitiliselt uuris: ei olnud juhuslik, et ta võttis ette just germaanlaste jaoks nii võiduka ja natside poolt kuritarvitatud „Hermanni lahingu“ Teutoburgi metsas (pilditsükkel „Wege der Weltweisheit: Die Hermannsschlacht“ („Maailma tarkuse teed: Hermanni lahing“)) ja kombineeris ruineeritud metsa kujutamise saksa vaimuajaloo suurkujudega. Ralf Kerbachi puhul, kes 1982 SDVst välja saadeti, „troonisid“ puukändudel saksa luuletajate mahalöödud pead. Ja et esimene süžee, mille Georg Baselitz 1969. aastal pea peale keeras, oli mets – maalile „Der Wald auf dem Kopf“ („Mets pea peal“) järgnesid paljud teised ümberpööratud motiivid ja tegid ta kuulsaks – oli võib-olla juhus. Seda ümberpööramist võib aga siiski mõista nii, et sellega kummutati vanu ettekujutusi metsast kui igatsuste sihtpunktist või jõudu taastavast kohast. Eriti kuna mets hakkas varsti ka päriselt põdema: 1980. aastatel ei sööbinud happevihm mitte üksnes läbi puukoore, vaid samuti ka rahva teadvusesse.

Luules kuhtudes

Kui täna on juttu metsast – ning see käib ka kirjanduse või filmikunsti kohta –, siis läbi teatava prisma: kas irooniliselt või seoses keskkonna hävitamisega. Rahvusliku laetusega pole sel enam midagi pistmist. Ja kui Berlini ja Tel Avivi vahel pendeldav kunstnik Eldar Farber keskendub näiliselt romantiliste tähendusvarjunditega seostatavatele metsamaastikele, on selle kohta vaja teada, et tema perekond elas üle holokausti ja nende jutud on kujundanud tema nägemusi. Müncheni maalikunstnik Ilana Lewitan töötab läbi oma isa saatust. Natside eest põgenedes suutis isa end peita padrikusse. Aga Lewitani paljad puuhiiglased mõjuvad ähvardavalt nagu harkisjalgsete triumfeerivate mõrvarite banded. Kaitse ja õudus on metsas samaaegselt olemas nagu thrilleris: see ambivalentsus, mis kuriteo puhul kaldub äärmusesse, teeb metsast õõvastavalt müstilisima tegevuspaiga üleüldse, koos metsiku kõnnumaa, koletusliku, aga ka algupärasuse motiiviga, kuhu inimene saab tagasi pöörduda ja loodusega üheks saada.
Elust hundina: režissöör Nicolette Krebitzi filmis „Wild“ järgneb peategelane hundile ja alustab elu keset metsikut loodust. Elust hundina: režissöör Nicolette Krebitzi filmis „Wild“ järgneb peategelane hundile ja alustab elu keset metsikut loodust. | Foto (detail): © picture alliance/ZB/Jens Kalaene Lõpuks kaasneb see teadliku tsivilisatsioonist põgenemisega, nagu seda on kujutatud paljudes dokumentaalteostes, mis kujutavad kaasaegseid erakuid ja tsivilisatsioonist loobujaid. Režissöör Nicolette Krebitz on selle häirival viisil äärmusesse viinud. Filmis „Wild“ (2016) laseb ta noorel IT-eksperdil Anial hundi kinni püüda ja lõpuks – pärast instinktidest juhitud, täiesti irratsionaalsest kahekesiolekut oma korteris – röövloomale metsa järgi minna. „Kus tema hing rahu leidis,“ oleks selle kohta kirjutatud romantismiajastu luuletustes. Aga juba ammu kuhtub see mets ka luules..

Igatsuste sihtpunktist ja diskometsast

2019. aastal surnud luuletaja Günter Kunerti puhul andis mets juba 1980. aastatel oma „viimase etenduse“ („Der deutsche Wald gibt seine letzte Vorstellung“, ilmunud albumis „Der Wald“). Pelka loodusluulet kahtlustati juba varem ohutuses ja Hans Magnus Enzensberger või Günter Eich olid hoolitsenud selle poliitilise ja moraalse laetuse eest. Ingeborg Bachmanni puhul manifesteerub lisaks võõrandumine värssides nagu „In den Bäumen kann ich keine Bäume mehr sehen“ (Puudes ei suuda ma enam näha puid). Samal ajal jääb mets hingeseisundite teatavat laadi peegliks, mitte kuskil mujal ei arutleta puude üle nii emotsionaalselt kui Saksamaal.
 
Tänu laulule „Mein Freund der Baum“ on saksa šlaagrilauljatar Alexandra siiani kuulus. Tänu laulule „Mein Freund der Baum“ on saksa šlaagrilauljatar Alexandra siiani kuulus. | Foto (detail): © picture-alliance/dpa Üksnes siin sai Alexandra kaebelaul „surnud puust“ („Mein Freund der Baum“, 1968) saada suureks hitiks juba tükk aega enne keskkonnakaitseliikumist. Ja üksnes siin võis mets jõuda isegi diskole. Wolfgang Voigt, üks techno-skeene olulisemaid esindajaid, tahtis luua saksa popmuusikat albumiga „Königsforst“ (1998). Lisaks kõlalistele seostele Richard Wagneriga tohtis mets selles jälle saada vähem või rohkem irooniliselt mõeldud igatsuste sihtpunktiks.

Metsa võib aga minna ka täiesti „klassikaliselt“: vene-saksa helilooja Sofia Gubaidulina püüdis hilistel 1970. aastatel mänglevalt ja virtuoosselt kinni „Klänge des Waldes“ („Metsakõlad“). Seevastu nägi Klaus Lang metsa oma 2006. aasta muusikateatritükis „fichten“ („kuused“) eelkõige ideena. Lavakujundaja Claudia Doderer lõi selle juurde abstraktse metsa, milles publik võis ringi jalutada või lihtsalt kuulata – jalutuskäigust sai mõtteline seiklus.

Mets on jäänud projektsioonide aluspinnaks ja nüüdseks seotud hirmudega tuleviku pärast, kliimamuutusega ja elu aluste hävitamisega. Teiselt poolt sümboliseerib mets rahu ja lihtsust. Hollandlane Herman de Vries elab juba 50 aastat Frangimaal Steigerwaldis. Tema juurtest ja lehtedest kunst langeb talle justkui ise jalge ette ja ta ei pea sinna midagi juurde interpreteerima: „Loodus on eneseküllane ja sellest peaks inimesele ka piisama,“ kõlab peaaegu 90aastase kunstniku kreedo. Metsa jaoks oleks see endiselt parim.
Hollandlasele Herman de Vriesile langeb tema juurtest ja lehtedest kunst justkui ise jalge ette: detail teosest 2007. aasta teosest „40 Gräser der Vegetation“ näitusel „herman de vries - all all all werke 1957 -....“. Hollandlasele Herman de Vriesile langeb tema juurtest ja lehtedest kunst justkui ise jalge ette: detail teosest 2007. aasta teosest „40 Gräser der Vegetation“ näitusel „herman de vries - all all all werke 1957 -....“. | Foto (detail): © picture alliance/dpa/dpa-Zentralbild/Bodo Schackow

Top