Katalin Teller soovitab Solidarität

Solidarität © Carl Hanser Verlag, München, 2019 „Mitte kohustus, vaid võimalus“: uus raamat nimekalt sotsioloogilt Heinz Budelt, kes on käsitlenud korduvalt põlvkondade vahelist konflikti, sõjakogemuste sügavale ulatuvaid mõjusid ning Saksamaa Liitvabariigi ühiskonnalugu, ei ole seadnud endale eesmärgiks mitte midagi vähemat kui solidaarsuse mõistet puudutava õigluse taas jalule seadmine. Ja seda ajastul, mis, nagu autor väsimatult meelde tuletab, on eriti solidaarsusvaenulik.

Solidaarsusvaenulik selles mõttes, et meie töötingimused, elukorralduse paindlikuks muutumine ning mitte vähem olulisena riiklike hoolekandemeetmete vähenemine on tekitanud uue ja valjuhäälse elanikkonnakihi, kes peab endaga ise hakkama saama. See kiht võimaldab ühtlasi heita spetsiifilise pilgu ootustele, mis esitatakse indiviidile ja riiklikele institutsioonidele: kes oma õnne ise ei sepista, on ise süüdi ning seega on riiklike sotsiaalhoolekandeasutuste ülesanne üksnes ühiskonna servale tõrjutud „mittevõimekatele“ halastada ja neid pigem halvasti kui hästi toetada. Sellele individuaalsele seisukohale lisandub asjaolu, et sotsiaalsüsteem ise on seda seisu võimendanud, näiteks rahastuse jätkuva vähendamise ning ühishüvede keerulise määratletavusega.

Heinz Bude, kes on möönnud, et esitab argumente eurotsentristlikust vaatenurgast, küsib ka sellise arengu poliitika- ja sotsiaalajalooliste põhjuste järele ning leiab, et olukorras on süüdi suurte ühiskonnapoliitiliste projektide, nagu Prantsuse revolutsioon, Marxi ja Engelsi kommunism, aga ka Saksamaade taasühinemise puudulikkus. Need valisid sarnaselt tänaste parempopulistidega oma lipukirjaks „eksklusiivse solidaarsuse“, mille kohaselt moodustab solidaarse ühiskonna vaid üks, olgugi et suhteliselt suur rühm inimesi. Sellega jätsid nad kõrvale solidaarsuse lõimiva rolli, mis lõpetab mõtlemise individuaalsete võimete, poliitiliste parteide või majanduslike kriteeriumide kategooriates, ja teeb panuse küll konfliktidest laetud ja isiklike huvide kadumise kaasa toovale, kuid jätkusuutlikule ja eelkõige kaugele vaatavale koostööle „inimeste kui suhteolendite“ vahel.

Ühiskondliku kooselu kandva kontseptsiooni otsinguil võtab autor luubi alla ka kristliku armastuse eetika ning feministliku ja ökoloogilise kriitika uuemad suunad, näiteks Donna Haraway, Emanuele Coccia ja Bruno Latouri oma, kuid näitab neid – vaieldava argumentatsiooniga – kas liiga kitsalt või liiga laialt sõnastatud, teatud määral tegelikkusest võõrdunud visioonidena. Selle asemel soovitab Hans Bude vaadata Lõuna-Aafrika näidet, mis on oma konfliktirohke mineviku, uute turusuhete ja rahvastiku mitmekesisuse väljakutsed edukalt ületanud. Selle edu põhjus on tülitsevate osapoolte konsensusvõime, mis põhineb arusaamal, et vaja on kolmandat teed, kus ühiskondlikel kohustustel on samasugune tähtsus nagu vabadustel, mis võimaldavad kollektiivist soovi korral tagasi tõmbuda. Selles mõttes oleks Heinz Bude „Solidarität“ kolmas võimalus uue tasakaalu leidmiseks, kus kooselu sund realiseeritakse sundimatult kollektiivse ja isikliku vastutuse teadvuses: just võimaluse, mitte kohustusena.
Carl Hanser Verlag

Heinz Bude
Solidarität. Die Zukunft einer großen Idee
Carl Hanser Verlag, München, 2019
ISBN 978-3-446-26184-6
176 lk

Laenutage e-raamat Goethe Instituudi e-raamatukogust

Saksakeelsed arvustused:
NZZ
Spiegel.de
Deutschlandfunk Kultur