© Luchterhand Literaturverlag, München, 2018
Teos, mis esmapilgul meenutab Schirachi varasemaid teoseid „Verbrechen“ ja „Schuld“ ehk kogumik vapustavatest lugudest juriidika argipäevast. Kuriteod, kohtumenetlused, süüdi- ja õigeksmõistmised. Kuid siiski suudab sakslasest bestsellerite autor oma teosega „Strafe“ meid uuesti oma võrku püüda. Schirach saavutab selles raamatus veel suurema jutustusökonoomia: siin pole ühtki liigset sõna. Ja ta avaldab korduvalt muljet oma oskusega esitada küsimusi ilma neid välja ütlemata. Kuid ta tekitab meis ka kahtluse, kas õigusemõistmine on ikka eksimatu, sest selles raamatus on see veel väiksema võimuga kui enne. Kuid ka lugeja ise esitab endale tahtmatult küsimuse, kui hästi ta ise oskab teiste inimeste kohta otsuseid teha.
„Strafe“ äärmiselt kaine meelega jutustaja seda õigust endale igatahes ei võta. Sest igaühe elus on kuskil varjus mõni katastroof, ja igaühes meis on peidus kurjategija – olgu tegu programmeerija või fotoreporteriga. Just seda paistavad süüdistatavate mikrobiograafiad meile öelda tahtvat. Kord mõjuvad need alarmeeriva näpuviibutusena inimese loomuse suunas, kord nagu üleskutse. Alandlikkuseks? Armulikkuseks? Nendest ei saa kindlasti Schirachi järgmiste raamatute pealkirjad, selleks on autor lihtsalt liiga tagasihoidlik. Peaasi, et ta neid raamatuid veel palju kirjutaks.
Randomhouse