Maarja Jakobson Kummikommidest Saksa teatrini

Maarja Jakobson Maarja Jakobson - näitleja

Aastal 1988 otsustasid kõik popimad ja parema õppeedukusega klassikaaslased Otepää keskkoolis õppida inglise keelt. Mina olin küll täielik oivik, ent valisin saksa keele. Impulsi selleks andis mu vanaema varasem külaskäik oma õe juurde, kes sõjakeerises Saksamaale sattus ja sinna elama jäi. Kui vanaema seitsmekümnendatel vanatädil külas käis, tõi ta endaga terve hunniku välismaa asju: kõikvõimalikke hilpe ja kangaid, värvilisi kilekotte ja kummikomme, mis Lõuna-Eesti tüdrukule eriti ahvatlevad näisid. Haribo kummikarukesi näis vanaemal jätkuvat lõpmata kauaks, ikka ja jälle sain hammustada tükikesi sellest värvilisest, teistmoodi lõhnavast imedemaast.

Mu esimene õpetaja Maila Värk õpetas meid ennekõike suhtlema ja see keel ei tundunudki väga raske. Koolivahetus tõi hulga rangemad ja grammatikale orienteeritud õpingud Tartus. Hiljem, kui mu võõrkeelte valikusse lisandus ka inglise keel ja täiendasin oma saksa keele oskust veel ka keeltekoolis, hakkasin tasapidi mõistma keele tegelikku olemust, selle struktuuri. Saksa keele õpingud päädisid sissesaamisega Tartu Ülikooli germanistika erialale, ent filoloogi minust siiski ei saanud: hing ihkas teatrikooli.

Saksa keelega sina peale jõudsin tegelikult alles pärast teatrikooli, kui 2000–2001 Berliinis oma eriala õppisin. Ahmisin selle aasta jooksul endasse kõike, mida üks kultuurist tulvil suurlinn suudab pakkuda, tegin tutvust teistsuguse teatritegemise traditsiooni ja erialaõpetusega. Saksa keel ei kao enam kuhugi: kui peaksin ka südaöösel telefonile saksa keeles vastama, poleks see probleem. Muidugi oleksin võinud ka seal oma karjääri jätkata, ent tagantjärele olen veendunud, et Eestisse naasmine oli ainuõige valik. Oma sõbrannal Berliinis käin ikka heameelega külas ja naudin võimalust saada osa Saksa teatrist.

Keeleoskus annab võimaluse näha Eestit väljastpoolt. Lisaks avardab see maailma ja võimaldab leida uusi sõpru – suurepärane pakett, kas pole?