Globaalne kontroll ja tsensuur

Ausstellungsstück ZKM | Zentrum für Kunst und Medien Karlsruhe
Ausstellungsstück "Turul" (Erik Mátrai)

Näituse ideest

Kaaskuraator Bernhard Serexhe sissejuhatus näitusele
 

Kuni iseseisvuse taastamiseni olid jälgimine ja tsensuur Eestis määravad ühiskondlikud ja poliitilised tegurid. Eesti rahvas on elanud aastasadu üha vahelduva võimu all, mis on end alati nimetanud eesti rahva sõbraks. Kuid poliitikas on sõprus kõigest metafoor selgete huvide tähistamiseks, mis püsivad sõltumata sõbrustavate režiimide poliitilisest suunitlusest. Ka tänapäeval on põhjust säilitada valvsus, olgu siis varjatud poliitilise mõjutamise või üleilmselt tegutsevate erasektori kontsernide esiletungivate huvide suhtes.

Teadmine on võim. Veel suurem võim on aga sellel, kes juhib info liikumist. See kehtib eelkõige digikultuuri kohta, kus kogu üleilmses võrgus olevat infot saab kontrollimatult jälgida ja manipuleerida.

Mobiilsete sidevahendite eufooriline kasutamine annab oma panuse sellesse, et miljardid inimesed üle kogu maailma on omavahel seotud. Kõikvõimalikku sisu ja andmeid luuakse iga päev miljardeid kordi ja saadetakse sekunditega üle kogu planeedi laiali. Veel enne seda, kui andmed saajateni jõuavad, võtavad erasektori teenusepakkujad ja riiklikud asutused need enda valdusesse ja kasutavad oma eesmärkidel. Kui varem loodeti digitaalsetest sidevormidest uut demokraatlikku kaasarääkimisviisi, siis viimasel ajal on see leidnud uue, äraspidise rakenduse ning sellest on saanud ideaalne võimalus miljardite inimeste jälgimiseks ja juhtimiseks. Kui neid kasutad, kasutatakse ka sind.

See on reegel, millega me kõik oleme nõustunud oma mugavuse huvides, et saaksime neid suhtlusviise kasutada. Nutitelefonid, mis jälgivad kasutajat igal sammul, nakatatakse nuhkvaraga ja on ilma meie teadmata kasutatavad jälgimiskaamerate ja pealtkuulamisseadmetena. Meie asukohta ja liikumistrajektoori saab igal ajal vaadata. Meie netis surfamise ja ostlemiskäitumist, kontaktandmeid, eelistusi ja nõrkusi saab igal ajal küsimata analüüsida ja edastada.

Jälgimine ja tsensuur käivad käsikäes; neid ei saa eraldi vaadelda. On ju avalik saladus, et kodanike, aga ka asutuste ja ettevõtete ning isegi demokraatlikult valitud poliitikute ja parlamendiliikmete või ajakirjanike ja advokaatide jälgimine on alati olnud riiklike teenistuste ülesanne. Viimasel ajal on see riiklikult õiguspäraseks tunnistatud ajalooline tava nuhkida kõigi kodanike järele laienenud võimsatele teenusepakkujatele ja ettevõtetele. Samal ajal peavad riigiasutused halastamatult jahti ja karistavad julgeid ajakirjanikke selle eest, et nood avaldavad üldsuse jaoks olulist infot, paljastavad ebaseaduslikku jälitamist või juhivad tähelepanu tsensuurile ja piinamisele.

Ka täna häbimärgistatakse süsteemikriitilisi ajakirjanikke, kirjanikke ja vilepuhujaid kui reetureid, ähvardatakse määrata neile avaldamiskeeld, koduarest, reisikeeld, eluaegne vangistus või koguni surmanuhtlus.

Pärast miljonite inimeste jälitamisega tipnenud natsirežiimi kontrollivõimu tähendab George Orwelli poolt kõikjal olevaks jumalasarnaseks kontrolliinstantsiks kontsentreeritud metafoor Suur Vend pärast Teist maailmasõda esimest korda totalitaarset riiklikku kontrolli elektroonilise meedia abi. Stalini diktatuuri ajal jälitati miljoneid inimesi nende teistsuguse meelestatuse pärast, pandi vangi ja laagritesse, piinati ja hukati, millest ei erinenud oluliselt ka McCarthy ajastu kommunistidejaht USA-s. See puudutab ka eesti rahva jälitamist Stalini ajal ja hiljem. Lisaks Franco diktatuurile Hispaanias, Salazari diktatuurile Portugalis, Pinchoeti, Suharto ja Ceaușescu režiimidele ei erinenud eelnevatest ka Saksa Demokraatliku Vabariigi režiim, mis kindlustas oma püsimise kuni 1989. aastani kõikjaloleva nuhkimissüsteemi abil.

Hiljemalt 1947. aastast peale on „viie silma“ ehk USA, Kanada, Suurbritannia, Austraalia ja Uus-Meremaa poolt üleilmselt kasutatava spionaaživõrgustiku Echeloni eesmärk olnud kuulata pealt poliitilist, majandusalast ja erasuhtlust, nii idas kui ka läänes. Alates Nõukogude Liidu poolsest anneksioonist 1940. aastal kuni iseseisvuse taastamiseni on Eesti valitsus teadnud ja pidanud leppima sellega, et okupatsioonivõim jälgis süsteemselt ja sihipäraselt kogu posti-, telekommunikatsiooni- ja raadiosidet.

Juba ligi kolmkümmend aastat võimaldab digivõrk ulatuslikult ja sihipäraselt koguda, töödelda ja salvestada internetis olevat infot ka automatiseeritult ning nuhkida kasutajate järel igal ajal ja üle kogu maailma. Edward Snowdeni ja teiste vilepuhujate julged paljastused näitasid, et nii lääne- kui ka idariikide teenistused arendavad ja kasutavad totaalse elektroonilise jälgimise võimalusi kõige laiemas ulatuses.

Viie silma riigid ja teised maad on juba ammu võtnud endale õiguse teiste riikide järel nuhkida – kõigis sõjalistes, majanduslikes ja ühiskondlikes küsimustes ja kõigil tasanditel: ühtemoodi jälgitakse valitsusi, organisatsioone, äriettevõtteid, valitsusväliseid organisatsioone, aktiviste ja üksikisikuid. Deviis on: kui miski on tehniliselt võimalik, siis võib seda teha. Õiguslikud ja eetilised kaalutlused ning sõbralik suhtumine riikidesse ja äriettevõtetesse enam asjakohased ei ole.

Lisaks kommunikatsiooni metaandmete massanalüüsile elektroonilistes võrkudes ja otsesele juurdepääsule individuaalsetele andmetele esineb üha sagedamini avalikku või salajast tsensuuri häirimise, manipulatsiooni ja väljalülitamise näol. Kui hirm ähvardava tsensuuri kui kontrollimehhanismi ees ei mõju, kasutatakse rahva jaoks olulise info salajas hoidmiseks ajakirjanike juurdepääsu piiramist ja kontrollimist (embedded journalists) ning konkreetsete faktide avalikustamise või kogu temaatika käsitlemise takistamist ning „alternatiivsete uudiste“ häbematut tootmist.

Tsensuuri tüüpiline põhjendus on alati olnud julgeoleku reaalne või simuleeritud ohtusattumine, kus kõigepealt avaldatakse info ja seejärel tõrjutakse väidetav terrorismioht. Nii on julgeolekust saanud tänapäeval odav käibefraas, millega saab kõiki autoritaarseid meetmeid vastuväideteta läbi suruda. Seda, et info kontrollimine ja kinnihoidmine, jälgimine ja karistamine, teadmiste ja kommunikatsiooni nutikas manipuleerimine teenivad kodanike turvalisuse huve alles teisejärgulise eesmärgina ja on mõeldud ka olemasoleva ebaseadusliku võimu säilitamiseks, eitatakse pea printsipiaalselt.

Keegi ei oma tänapäeval enam ülevaadet jälgimise ja tsensuuri tehnilistest võimalustest elektroonilistes võrkudes. Lisaks teadlikkusele riigipoolsest sügavalt poliitiliselt motiveeritud nuhkimisest teame juba ammu ka eraettevõtete tohutust mõjust avalikule ja eraelule, poliitilistele ja majanduslikele otsustele ning meie konkreetsele individuaalsele käitumisele. Üleilmselt tegutsevad suured börsiettevõtted, nagu Alphabet, Amazon, Google, Facebook, Microsoft, Apple ja paljud teised kasutavad tänu andmete massilisele kogumisele kõikvõimaliku sotsiaalmeedia kasutajate individuaalseid ja ühiskondlikke seoseid.

Nii on ülivõimsate jälgimis- ja tsensuuriinstantside meelevallas olemisest saanud juba conditio humana, meie kultuuri alustingimus.

Me küll suudame seda hooti veel tuvastada ja sellele reageerida, kuid mitte enam tagasi pöörata. Oleme sellega harjunud, nagu ka lugematute videokaameratega, millest me ei lase ennast teel tööle või koju enam häirida. Oleme kindlal sammul teel selle poole, et jälgimist ja tsensuuri üldkehtivana aktsepteerida, samuti nagu oleme õppinud aktsepteerima muid tänapäevase elu tingimusi – liiklusmüra, kõikjal olevat reklaami, keskkonnasaastet, tähenduse puudumist poliitilises ruumis.

Hoolimata ülimalt alarmeerivatest asjaoludest on suur osa üldsusest riiklike ja erainstantside poolsele pidevale jälgimisele alistunud. Meie lapselapsed saavad meilt veel tõenäoliselt küsida, mida me selle vastu ette võtsime – tasalülitatud ühiskonnas selliseid küsimusi enam ei teki.

Näitus "Global Control and Censorship" käsitleb jälgimise ja tsensuuri peatumatut tungimist meie igapäevaellu. Väljapanek toetub koostööle Heidelbergi Ruprecht Karli Ülikooli Poliitikateaduste Instituudi võrgupoliitika töörühmaga ning Karlsruhe Tehnoloogiainstituudi (KIT) Rakendusliku Julgeolekutehnoloogia Kompetentsikeskusega (KASTEL). Teised olulised koostööpartnerid on Piirideta Ajakirjanikud, Chaos Computer Club e.V. (CCC) ja netzpolitik.org.

Suurima tänu võlgneb näitus kõigile neile vilepuhujatele, kellel oli ja on julgust avalikustada riikide ja eraettevõtete ebademokraatlikku tegevust.

Näituse korraldavad Tallinna Goethe Instituut ja Tallinna Kunstihoone koostöös ZKM | Zentrum für Kunst und Medien Karlsruhega. Näituse kuraatorid on Bernhard Serexhe ja Lívia Rózsás.
 
Bernhard Serexhe