Nahaufnahme „Mit Dolores habt ihr nicht gerechnet“

Dolores
© Ute Langkafel

„Mit Dolores habt ihr nicht gerechnet“ ( ee „Doloresega ei ole te arvestanud“) on žanri järgi muusikal, kuid mingi hea-tuju-tükk see pole. Lavastuse teemad on rasked.

Kahe eelmise sajandi alguses Galiitsias sündinud kaksikõe saatuse läbi antakse edasi holokausti aspektid. Vaatajani tuuakse juudi partisanide tegevus teise maailmasõja ajal ja pärast teist maailmasõda, samuti fiktiivne lugu poisina sündinud Doloresest, kes teise maailmasõja aegses Berliinis maksis juutluse ja homode vastu suunatud kuritegude eest kätte nii Saksa võimukandjatele kui ka tsiviilisikutele. 

Lavastus ei esita küsimust, kas juudi kättemaks natsidele - siin lavastuses sakslastest natsidele - on moraalne ja eesmärki täitev, vaid esitab seda kui antust.

Kindlasti on inimesi, kes iga uue lavastuse või filmi või raamatu välja tulles küsivad, kui palju on meil vaja eri second hand tõlgendusi holokaustist, kui meil on olemas Primo Levi ja Paul Celani tekstid.

Kas mitte ei juhata iga uus teos meid tõest ja faktidest kaugemale? Ka mina jagan osaliselt seda arvamust. Samas on selge, et holokaustist rääkides on vaja jõuda eri gruppideni ühiskonnas. Võimalik, et see lavastus on mõeldud nooremale publikule, ja täidab seeläbi vajaliku eesmärgi. 

Tegemist on literatuurse lavastusega - sündmustekäik on esitatud peamiselt eri jutustajate suu läbi. Sellevõrra jõuavad ka Dolorese kättemaksuaktid publikuni justkui sordiini all. Me ei näe tsiviilisikute - ega tegelikult kellegi - tapmist. Selline lavastuslik vote võib olla vajalik, et mitte ületada publiku vastuvõtu piiri. Kus ma oleksin soovinud näha laval mitte ainult tegevuse markeerimist, vaid ka esitamist, on koreograafia. Kuna õed on lavastuses esitatud kuulsate tantsijannadena, siis ma oleksin tahtnud näha neid liikumas. Hiiglaslikud maskid tegid neist nukud, kuid ka nukk saab tantsida. Eriti kui muusika - laivbänd - oli laval olemas. Õdedest dünaamisemad ja mängulisemad olid laval jutustaja Mehmet Yilmaz ja eri rolle täitnud Mathias Becker. 

Ted Gaieri bänd esitas veidi rahvamuusika värvinguga rokki, mis meenutas mulle kohati Aki Kaurismäki filmidest tuttavaid melanhoolseid tangosid. Esitus oli äärmiselt sümpaatne ja elavdas laval toimuvat ning aitas küllaltki pikal, kaks tundi kestnud lavastusel koos püsida.

JA-stuudio black box on väga väike ning seda arvestades oli lavakunstnik Josa Marx teinud suurepärase töö. Mäng vaheseinte, geomeetriliste kujunditega, valguse ja varjuga oli nutikas ja mõjuv. Mängis kaasa värvide sümboolika - kollane ja roosa, valge ja punane, ja saal ise - nagu öeldud oli must. 
Dolores on põlvkondi ühendav kujund, kuid mitte läbi niivõrd kättemaksu kui püsiva võitluse. Tema võitlused nii queeri kui ka juudina pole võideldud. Lavastuses toimub võidujooks ajaga - kuid nagu ütlevad tegelased, on 8. mai 1945 vaid üks teetähiseid ajajoonel, kuid mitte finish. Siin ei jää üle muud kui nõustuda.