Kiire ligipääs:

Otsetee sisu juurde (Alt 1)Otsetee teise tasandi navigatsiooni juurde (Alt 3)Otsetee esmatasandi navigatsiooni juurde (Alt 2)

Mets romantismiajastul
Hingestatud kohin

Sakslaste suhe metsarohelusse on ambivalentne: seda austatakse, ei kaitsta aga kaugeltki mitte piisavalt.
Sakslaste suhe metsarohelusse on ambivalentne: seda austatakse, ei kaitsta aga kaugeltki mitte piisavalt. | Foto (detail): © Adobe

Sakslastes peitub sügav tõmme metsa poole, eriti väljendus see romantismiajastu kunstis. Aga igatsuste sihtpunkt on juba ammu muutunud patsiendiks, kelle haiguslugu on murettekitav.

Christa Sigg

Suhte sügavus saab selgeks alles selle kaotamisel, isegi juba enne – kui tekib oht millegi kadumiseks. Siis hakkavad levima hirmud. Seda oli näha 1980. aastate keskel, kui äkki hakati rääkima happevihmast, mis kahjustas eriti rängalt just puid. See tipnes 1984. aastal esimese metsakahjude aruandega, mis raputas rahvast nagu lööklaine. Saksamaa on varsti ilma metsata? See kõlas vähemalt sama kohutavalt kui maailmalõpp. „Le Waldsterben“ (metsa suremine), mille puhul naabrid prantslased kasutasid peene irooniaga saksakeelset väljendit, võis küll puudutada suurt osa Euroopast, ent maailmalõpudraamaks peeti seda eelkõige Saksamaa Liitvabariigis.

Ent miks on see nii, et just sakslased peavad metsa nii oluliseks ja ülistavad seda kõige kaunimates lauludes? Euroopas on ju metsa ka teistes riikides. Germaanlaste vaatepunktist võidukat lahingut Teutoburgi metsas 2000 aastat tagasi armastatakse kujutada sellele aluse pannud algmüüdina. Nagu oleks suuremad puudekogumid toiminud teatavat sorti jõuduandva eliksiirina, millele isegi mäekõrguselt võimsam sõjavägi nagu roomlastel kuidagi vastu seista ei suutnud. Asjaolu, et leegionärid meelitati lõksu, jääb seejuures tähelepanu alt välja. Selgitus, et peatuma sundis nad eelkõige tugev saksa mets, tundub igatahes üsna ülepingutatud, eriti kuna seda on üles puhunud igasuguse kuuluvusega natsionalistid
Üksnes mets ja Hermann: võiduka lahingu Teutoburgi metsas võitsid kahtlemata sealsed puud. Ja võib-olla ka lahingut juhtinud Arminius, aga temal oli üksnes marginaalne roll. Vähemalt oli see piisav, et saada ausammas, ehkki see ei kanna tema nime, mis kunagi 16. sajandil eksikombel Hermanniks tõlgiti („Heermann = Mann des Heeres“ (sõjaväe mees)). Üksnes mets ja Hermann: võiduka lahingu Teutoburgi metsas võitsid kahtlemata sealsed puud. Ja võib-olla ka lahingut juhtinud Arminius, aga temal oli üksnes marginaalne roll. Vähemalt oli see piisav, et saada ausammas, ehkki see ei kanna tema nime, mis kunagi 16. sajandil eksikombel Hermanniks tõlgiti („Heermann = Mann des Heeres“ (sõjaväe mees)). | Foto (detail): © picture alliance/ZB/euroluftbild.de/Hans Blossey Tõepoolest oli Kesk-Euroopa kuni sügava keskajani ülekaalukas osas kaetud metsamaastikuga – läbimatu, hoomamatu, ohtlikuga. Röövlibandede, röövrüütlite, üleüldse kurjategijate jaoks oli padrik kasulik. Teisest küljest oli kogu selle puiduga aga võimalik ka palju ära teha. Ja nii kaua, kui puit oli peamise kütusena kõigi majandusharude jaoks hädavajalik, kasutati seda halastamatult. Varasel 19. sajandil jõudis lageraie fataalsesse kõrgpunkti ja järjest rohkem tuletati meelde kuurvürstliku Saksimaa ametnikku Hans Carl von Carlowitzi, kes pärast 1700. aastat oli nõudnud iga langetatud puu asemele uue istutamist. Tänapäeval nimetatakse seda jätkusuutlikkuseks. Paralleelselt sellise mineviku meenutamisega algas „taasmetsastamine“ kunstis.

Taasmetsastamine kunstis

Mets kui teema ei olnud kunstis täiesti uus nähtus, juba alates hilisantiigist on see erinevates žanrites haljendanud ja võrseid ajanud. See ulatub paradiisi hea ja kurja tundmise puust ja Jesse juurest keskaegsete kapiteelide okste ja lehtedeni. Miniatuurimaalijad, nagu Limbourg'i vennad, on 14. sajandi kõige kuulsamasse tundideraamatusse, Berry hertsogi „Très Riches Heures“ pintseldanud silmatorkavalt tihedad metsad. Ja kui Jan van Eycki Genti altari ees mitte lasta tähelepanul keskenduda lunastuse sündmustele, ilmub kummardatava Jumala talle taga nähtavale väike mets, lisaks ka hekke ja palju lootusrikast rohelust.

Veidi hiljem, 1500. aasta paiku, oli see Albrecht Dürer, kes oma reisidel pidevalt ümbrust kujutas ja oli põhimõtteliselt arvamusel, et kunst peitus looduses. Seda nimekirja võib jätkata – ka Düreri kaasaegsed niinimetatud Donau koolkonnast, nagu näiteks Albrecht Altdorfer, näitasid oma oskusi lehestiku, ilmastikust parkunud puuhiiglaste ja iseloomuga metsade detailse kujutamisega, mis teataval määral olid Caspar David Friedrichi hingemaastike eelkäijaiks.

Friedrich on tuntuim romantismiaegsetest maalikunstnikest, kelle jaoks varasel 19. sajandil muutusid keskseks motiiviks loodus ja iseäranis mets. Friedrich kujutas lõuendil pahklikke tammesid tõrksate okstega, üksikuid nulge lumes, hämarduvaid metsamaastikke. Kõigil neil meeldesööbivatel piltidel tunduvad just puud sümboliseerivat sügavamaid tõdesid, meeleseisundeid, ent ka eelaimusi kaduvusest ja surmast. Friedrichi piinas sakslaste poliitiline võimetus Napoleoni sõdade ja restauratsiooni ajal. Sama hästi saab tema peenetundeliselt kavandatud maalidest lugeda välja looduse ilu ja ülevuse vaikset ülistamist koos selgelt panteistlike vihjetega.

Ent on ka kunstnikke nagu Ludwig Richter, kes viivad oma publiku ohutult helgesse metsaidülli, kus tsivilisatsioonist piinatud hing rahu leiab. Inimese ja looduse ühtsust eelistas kujutada Joseph Anton Koch. See mõte on samuti esindatud kirjanduses, näiteks Joseph von Eichendorffi loomingus, kes ülistas metsa ajatu ideaalina. „Siin päevad kaovad vaikselt, seal petlik maailm keeb, sa okste käed kui kaitseks, löö, mets, mu ümber veel.“ (tlk. Aino Otto) kirjutab ta 1810 luuletuses „Lahkumine metsast“, mille Felix Mendelssohn-Bartholdy 30 aastat hiljem viisistas.

Metsas peitub tõelisus, ükskõik kas muinasjutte koguvad vennad Grimmid lasevad seal varitseda lapsi õgivatel kurjadel nõidadel või vanaemasid neelavatel huntidel. Lõpuks pakub mets ühtviisi kaitset nii kurjade võõrasemade kui raevutsevate abielumeeste eest. Ludwig Tiecki 1796. aastal kunstmuinasjutus „Blond Eckbert“ loodud metsaüksinduse mõiste motiiv läbib romantismiajastu luulet punase lõngana ja ka muusikas on neil teataval määral ambivalentsetel rohelistel pelgupaikadel oluline roll.
 

Intensiivravi vajav patsient 

Robert Schumann komponeeris veidi enne 1850. aastat „Metsastseenid“, mis koosneb üheksast väga erineva meeleoluga klaveripalast: alates „Jahimehest varitsuspaigas“ kuni „Üksildaste lilledeni“. Ning veel „Metsahäältes“ Richard Wagneris ooperis „Siegfried“ domineeris 30 aastat hiljem rahumeelse eraldatuse romantiline teema, milles andis tooni lindude sädistamine – kuni Siegfried nooruslikult ägedas hulljulguses lohe äratas ja õnnetus lahti rullus. Lõpus tuli hukk – Rein tõuseb üle kallaste ja neelab vana (jumalate) maailma.

Võrdlus pole muidugi täpne, aga kliimamuutus võiks midagi sarnast korda saata. Kui happevihm juba oli metsa ajaloos pahaendeline faas, siis on olukord sellele järgnenud aastatel läinud üksnes viletsamaks. „Meie metsad on haiged,“ nii võttis Saksamaa põllumajandusminister Julia Klöckner kokku 2020. aasta metsade seisundi aruande. Konkreetselt tähendab see: 79% kuuskedest, 80% mändidest ja tammedest ja tervelt 89% pöökidest on kahjustatud. Järjestikused kuivad suved on seda protsessi jõuliselt süvendanud, kahjuritel on nüüd kerge põli ja patsient mets peaks ammu olema intensiivraviosakonnas.
Minu puust sõbral on probleem: eelkõige mitu põua-aastat, tormid ja enim veel üraskid on Saksamaa metsade olukorra väga palju halvemaks muutnud. Praeguse metsakahjude aruande jaoks kogutud andmed on halvimad alatest aastast 1984, kui selliste andmete kogumist alustati. Minu puust sõbral on probleem: eelkõige mitu põua-aastat, tormid ja enim veel üraskid on Saksamaa metsade olukorra väga palju halvemaks muutnud. Praeguse metsakahjude aruande jaoks kogutud andmed on halvimad alatest aastast 1984, kui selliste andmete kogumist alustati. | Foto (detail): © picture alliance Seejuures on metsa just viimastel aastatel järjest rohkem taasavastatud puhkekohana: jõuallikana läbipõlemisohus linlaste jaoks, osaliselt kokkuvõetuna metsakümbluse veidi vanamoelise nimetuse alla. Kõik kordub teatavate variatsioonidega. Küsitav on aga, kui kaua veel

Top