Mustkunst saksa keele tunnis

Tobias Campoverde
© Goethe-Institut Tallinn/Gretlin Prukk

9. oktoobril 2016 olid asjad sealmaal. Minu mustkunstnikukohver oli täis kaarte, kirjusid palle, plastjäneseid, saksakeelseid sõnu ja ootusrõõmu. Olin valmis ja põnevil veetma Goethe Instituudi palvel kaks mustkunstist tulvil nädalat Eestis, Lätis ja Leedus.

Lendasin Münchenist lennukiga Tallinna. Eesti pealinna nimetatakse sageli ka Euroopa Silicon Valleyks. Nii näiteks on Skype kõige kuulsam Eestis välja töötatud IT-rakendus. Põhja-Euroopas Läänemere kaldal asetsev Eesti on suuruse poolest võrreldav Taani ja Šveitsiga. 1,3 miljoni elanikuga Eesti kuulub maailma väikseimate riikide hulka. Lisaks hansalinnale Tallinnale on siin palju merd, kauneid saari, traditsiooniline ülikoolilinn Tartu, talispordipiirkond, hoolitsetud külad ja väikelinnad, palju loodust, näiteks metsa, ja eelkõige külalislahked, patriootlikud ja maailmale avatud inimesed.

Neli Eestis toimunud esinemist olid Tallinna Goethe Instituudi ja Tartu Saksa Kultuuri Instituudi poolt väga hästi korraldatud. Lastele mustkunsti tegemine oli minu jaoks väga lõbus. Lapsed olid väga sõbralikud, elavad ja motiveeritud. Märkasin kiiresti, et mustkunsti tegemiseks pole keelt vaja ning sain seetõttu lastele mängleva kergusega keelt õpetada. Proovisin oma mustkunstietenduste ajal selgelt ja aeglaselt rääkida ning printisin erilised sõnad suurtele kaartidele. Kordasin ka esinemise ajal erinevaid sõnu koos lastega. Minu esinemistel oli fookuses saksakeelne sõnavara sellistel teemadel nagu tervitamine, värvid, numbrid, keha, riietus ja loomad ning tänu visuaalsele ja interaktiivsele mustkunstile suutsin kõiki lapsi kaasata.

Tobias Campoverde Riias Tobias Campoverde Riias | © Tobias Campoverde Seejärel sõitsin bussiga Tallinnast Riiga, mis on Läti pealinn. Lätis elab umbes 2,3 miljonit inimest ja see on maa, mis on täis metsi, järvi ja üksildasi randu. Etniline päritolu on Lätis, nagu kõigis Balti riikides delikaatne teema. Põhjus on selles, et Nõukogude Liit tõi riiki sisserändajaid Venemaalt ja teistest nõukogude vabariikidest, eesmärgiga muuta rahvastiku struktuuri. Lätis oli mul kokku kuus esinemist: Riias, Rezeknes ja Daugavpilsis. Eelkõige Vene piiri lähedal toimunud esinemised olid minu jaoks väga huvitavad ja põnevad. Toredad kohtumised, rõõmsad näod ja huvitavad vestlused Lätist, Venemaast, koolisüsteemist ja elust jäävad mulle meelde. Balti riikides toimub õpilaste jagunemine gümnaasiumidesse ja kutseõppeasutustesse alles alates 9. klassist. Tunnid toimuvad enamasti kuni pärastlõunani ja kõigile õpilastele pakutakse sooja lõunat.

Tobias Campoverde Vilniuses Tobias Campoverde Vilniuses | © Tobias Campoverde Seejärel sõitsin rendiautoga Vilniusest läbi kogu Leedu. Pärast 1940. aastal alanud nõukogude okupatsiooni saavutas Leedu 1990. aastal taas riikliku iseseisvuse. 23. augustil 1989 moodustasid kaks miljonit inimest Balti riikide sõltumatuse näitamiseks Balti keti, 600 kilomeetri pikkuse inimketi, mis ulatus Tallinnast Riiga ja sealt Vilniusse. Leedus elab praegu 2,9 miljonit inimest. Etenduste ajal, mis toimusid moto „Imesta, naera, mõtle“ järgi, proovisin ikka ja jälle kõigi lastega mitmesuguste harjutuste abil kätega suhelda. Esiplaanil oli lõbus ajaveetmine. Punased pallid kadusid ja ilmusid laste kätes uuesti välja, minu mustkunstnikukohver hõljus õhus ja lapsed lasid koos minuga värvimisraamatul värviliseks muutuda. Oli tore rikastada õpilaste ja õpetajate argipäeva mustkunstiga.

Pärast esinemisi esitasid lapsed tihti palju küsimusi ning ütlesid hüvastijätuks „Danke“ ja „Auf Wiedersehen“. Kokku tuli 18 esinemist kahe nädalaga ja üle 2000 õnneliku lapse. Saksa vaatepunktist on Balti riigid ajalooliselt ja kultuuriliselt väga huvitavad. Pealinnad Tallinn, Riia ja Vilnius on tõesti väga erinevad ja neid tasub alati külastada.

Lõpetuseks tahaksin tänada Goethe Instituute Eestis, Lätis ja Leedus, samuti õpetajaid ja õpilasi toredate etenduste, kogemuste ja paljude lõbusate hetkede eest. Elu on igal pool erinev, aga alati imeliselt ilus.