Kevad saksa metsas
Puidust eksiteel

Mets kutsub jalutama ka koroonaajal. Aga kuidas läheb saksa metsadel tegelikult pärast kuuma, põuda ja tormi?

Heike Holdinghausen

Neid kahte meest on lihtne kujutada ette vastaspooltena jutusaates: kaks sõbralikku, kõhetut, oliivikarva tuulepluuse ja praktilisi jalatseid kandvat härrasmeest vaidlemas metsa tuleviku üle. Jörg von Beyme, metsaomanik Harzi mäestiku lõunaosas Saksi-Anhaldi liidumaal, ja Axel Henke, Boppardi metsaameti juhataja Rheinland-Pfalzi liidumaal. Juhtumisi on mõlemad pärit Alam-Saksimaalt, mõlemad on 52aastased, juhivad metsandusettevõtet ja arvavad, et endistviisi asi enam edasi minna ei saa.

Kui eelmisel sügisel lõppes teine rekordiliselt kuiv ja kuum suvi järjest, tuli Saksamaal jälle käibele sõna Waldsterben (metsa suremine). Metsandusminister korraldas metsatippkohtumise, riik ja liidumaad otsustasid maksta hädaabi. Matkajad vaatasid jahmunult pruune mäenõlvu, metsandusettevõtted puiduhindu, mis kohati olid madalamad kui varumiskulud. Ja nüüd, pärast talve, mis enamikus Saksamaa piirkondades oli vihmane ja märg? Milline pilt avaneb saksa metsas nüüd?

Pärast tugevat vihma küütlevad pöökide tüved Boppardi linnametsas päikese käes hõbehallilt, mägivahtrate ja tammede oksatippudes säravad tilgad nagu teemandid. Ideaalne koht, et leida rahu ja jõudu koroonahirmu ajal, arvab metsaameti juhataja Henke ja kutsub kodanikke maailma kultuuripärandi nimistusse kuuluvasse Reini keskjooksu oru ülemisse ossa. Seal looklevad hele-, hallikas- ja punakaspruunide nõlvade vahel Reini jõekäänakud oma viinamägede ja linnustega.

Aprilli lõpus lähevad puud lehte ja katavad metsa helerohelise lehestikuga. Mis saab siis, kui sel ajal on soe ja kuiv? „Pole aimugi,“ sõnab metsaameti juhataja Axel Henke, „siis palvetame.“

Esimesel aastal andsid alla kuused, teisel pöögid

Palvetamise on Jörg von Beyme lõpetanud, vähemalt oma metsa eest, mis asub mõnisada kilomeetrit ida pool. Selle asemel on ta vallandanud oma neli töötajat, andnud metsandusettevõtte von Beyme GbR juhatamise üle oma abikaasa Friederikele (49) ja töötab nüüd jälle ettevõtluskonsultandina. Tema mets, 500 hektarit Harzi lõunaosas, koosneb 43% pöögist, 31% kuusest ning lehisest, männist, saarest. Esimesel põua-aastal 2018 andsid alla kuused, teisel pöögid. Kannatasid ka teised lehtpuud, näiteks tammed.

Märtsis 2020 vaatab von Beyme mööda mäenõlva allapoole, piidleb tumerohelisi kuuski, millel on soe pruunikas kuma, ja oigab: „Oh ei, siin on ju ürask ka sees.“ Siis pöörab ta ringi ja näitab mööda nõlva ülespoole. „Ja mida te seal näete?“ küsib ta. Kiitsakad kõrged kased koolduvad maani ja moodustavad kõikuvaid kaari. Tihedates kuusikutes kasvasid nad võimalikult kiiresti valguse poole, piisav tugi oli neil ju olemas. Nüüd tuge enam pole. Kreemikasvalgetelt pöökidelt kukub hall koor suurte tükkidena küljest, ilma igasuguse hõbedase särata. Metsnikud nimetavad seda kompleksseks pöögihaiguseks.

Boppardi linnametsas osutab Axel Henke suurele kuusekooretükile, mis on seest punakaspruun ja filigraanse mustriga. Õigusega on rahvasuu kuuse-kooreüraskit nimetatud raamatutrükkaliks (Buchdrucker), nii kaunilt ja reeglipäraselt uuristab ta oma söömakäike koorde. Kui märtsipäevil soojeneb ilm 20 kraadini, alustab ürask lendlemist. Aga kui aprilli keskel või lõpus on kestvalt soe ja kuiv, hakkab mardikas täie hooga tegutsema. Kuivadel ja kuumadel 2018. ja 2019. aasta suvedel koorus mõlemal suvel kolm põlvkonda, üks üraskipaar sai kuni 300 000 järglast.

Üraskit tunnevad metsnikud juba ammusest ajast; hävitavaks vaenlaseks muutus ta alles siis, kui külm ja niiskus tema arvukust enam ei piira ja tormid üle maa sööstavad ning talle surnud puudest pidulaua katavad. Kuna surnud puud on uute mardikate haudepaikadeks, tuleb üraskiga nakatunud puit majandusmetsast välja viia. Aga kuhu?

Idee: maksta metsa kui ökoloogilise teenuse eest

Euroopa turg kukkus eelmisel sügisel praktiliselt kokku, kui Tšehhi ja Poola, Saksamaa ja Austria metsad oma hiigelsuured kogused müüki paiskasid. „Mul on selle pärast piinlik,“ ütleb Axel Henke, „aga häda sunnil müüsime osa meie puidust Hiina.“ Piinlik, kuna pikk transporditeekond ei sobi kokku puidu kui ökoloogilise toorainega. Aga ka see turg langeb nüüd ära – koroonaviirus vähendab nõudlust, enam ei jõua siia konteinereid, millega puitu saaks Aasiasse viia.

Erametsaomanik von Beyme Saksi-Anhaldist ja liidumaa ametnik Henke Rheinland-Pfalzist hindavad oma ettevõtete praegust olukorda sarnaselt – katastroofiliseks. Ka vastus sellele on samasugune: nad nõuavad oma metsadele uut sissetulekumudelit. Märksõnaks on „ökosüsteemiteenus“. Metsad puhastavad õhku, salvestavad vett ja süsinikdioksiidi – ning seni on nad seda teinud täiesti tasuta. Henke ja von Beyme peavad mõttekaks, et avalikkus tulevikus nende teenuste eest tasu maksaks, 125—200eurost maksu hektari kohta peavad nad sobivaks.

Kes koos von Beyme ja Henkega paar tundi nende metsades uitab, on üllatunud, et mõlemad ütlevad tihti samu asju, aga mõtlevad nende all hoopis midagi muud. „Me peame nüüd loodusega koos töötama“ on selline lause.
Loodusega koos töötamine, see tähendab abielupaar von Beyme jaoks häda sunnil sellele panustamist, mida loodus neile pakub, ja ootamist, kuidas mets reageerib. 500 hektariga on nende pereettevõte võrdlemisi suur. 17 aastat tagasi ostsid nad selle, said kolm last ja elasid pikka aega hästi „metsast, metsas ja metsaga“, nagu von Beyme ütleb. Selle all peab ta silmas puidust saadud sissetulekut. „Seni läks üsna hästi,“ ütleb kutsekoolis põllumajandust ja ülikoolis majandust õppinud mees, „kuni tulid tormid, põud ja üraskid.“ Von Beyme mets hävis, tema ettevõtte rahaline pool enam ei toimi. Arvuliselt näeb see välja nii: tavaliselt raiusid nad 3000 tihumeetrit puitu aastas, mis teeb umbes 3000 kuupmeetrit. Eelmisel kahel aastal oli neil järsku 25 000 tihumeetrit kahjustatud puitu. Tegelikult oleksid need puud olnud raieküpsed alles 20 aasta pärast.

„Meie pension on nüüd metsas,“ sõnab von Beyme. Täielikult ta seni tekkinud 150 hektarit lageraielanke taasmetsastada ei suuda. See maksaks 5000—15 000 eurot hektari kohta. Et mets saaks areneda, on tal aga vaja puid, mis pinnast ja vett kinni hoiaks, varju annaks ja õhku jahutaks. Lageraielanke ähvardavad põldmarjahekid ja erosioon.

Suurte probleemidega metsaomanikud: Friederike ja Jörg von Beyme | © Heike Holdinghausen, taz Ettevõte on Saksi-Anhaldi lõunaosas, ühes neist Saksamaa piirkondadest, kus ka eelnevate kuude jooksul pole peaaegu üldse vihma sadanud ning mida metsade suremine on kõige rängemalt tabanud. Helmholtzi keskkonnauuringute keskuse põuaseirekaartidel on ulatuslikud Lõuna-Harzi alad värvitud tumepunaseks, see värvitoon tähistab „erakordset põuda“. Von Beymed saavad taotleda toetust riigi ja liidumaade ühistest abirahadest (vt infokasti), aga see tähendab bürokraatiat, „hullumeelset halduskoormust“, kurdavad nad. Ka ei olevat kindel, kas raha kõigi jaoks jätkub.

Need vähesed istikud, mida von Beyme praegu oma metsa istutab, on ebatsuugad. „Nad kasvavad veel kiiremini kui kuused,“ ütleb ettevõtja, „siis saab 30 aasta pärast vähemalt mu poeg jälle esimese müügitulu.“ 17aastane poeg tahaks vanemate ettevõtte üle võtta. Von Beyme teab, et ebatsuugad peavad oma kodumaal Põhja-Ameerikas palju kahjuritega võitlema. „Oluline on, et me kuidagi seda metsa oma poja jaoks säilitaksime,“ lausub von Beyme.

„Oluline on säilitada selles piirkonnas metsa kui ökosüsteemi,“ kõlab see Axel Henke suust Rheinland-Pfalzis. Tema jaoks tähendab see, et metsa ei nähta lihtsalt puudekogumina. Enamiku süsinikust salvestab mets tervete segametsade mullas, väidab ta. See tähendab, et mitte iga kuuski kasvatav metsandusettevõte ei saa taotleda raha ökosüsteemiteenuste eest, vaja on tõesti anda eriline panus. Aga kas siis ei jää toetus saamata just neil ettevõtetel, mis riiklikku toetust metsa ümberkujundamiseks kõige rohkem vajaksid? „See on probleem, aga seda saaks lahendada täiendavate stiimulite abil,“ lausub Henke.

Milline mets kasvab 80 aastaga?

Ta majandab metsi Rheinland-Pfalzi liidumaa ja kohalike omavalitsuste jaoks, kellele need kuuluvad. Ta on aeg-ajalt vastamisi tühja kassaga linnakestega, kes tahaksid puidu müügist saadud tulu eest ehitada päästehooneid või spordiväljakuid. Loodusega koos töötamine tähendab Henke jaoks mõtlemist, mida looduselt järgmistel aastakümnetel oodata on. „Kas soojemaks läheb 1,5 või 4 kraadi võrra?“ küsib ta, „see on väga suur vahe.“ Kui sajandi lõpus on 4 kraadi soojem, ei ole võimalik säilitada ühtegi Kesk-Euroopa metsa, teeb metsnik selgeks, 2,5kraadise soojenemise puhul võiks välja tulla vahemereline tammemets vahtralehiste pihlakate ja kõrgetüvelise sarapuuga Reini nõlvadel või kivitammede ja harilike kastanipuude mets kõrgemates piirkondades.

Seega katsetatakse nüüd Boppardis neid puuliike, mis viimasele jääajale järgnenud soojaperioodidel kunagi Kesk-Euroopas koos tammega metsades kasvasid. Lisaks istutavad nad soojalembeseid viljapuuliike: mets-pirnipuid ja mets-õunapuid, harilikku alõtšat.

Ta võtab, mida saada on, ütleb Henke, puukoolid olevat praegu ju täiesti tühjaks ostetud. Hiiglaslikus 20 000 hektari suuruses metsas, mida Boppardist hooldatakse, kasvab täna juba umbes 80% lehtpuid ja 20% kuuski, mida on saksa metsa kohta väga vähe. 300 hektarit on kasutusest välja jäetud, see on ettenähtud FSC-märgise reeglites (vt infokasti). Asjade sellise korralduse autoriks on Henke eelkäija Gerd Loskant.

Metsnikke eristab mittemetsainimestest see, et nad ei pööra nii palju tähelepanu praegusele hetkele. Nad elavad mineviku arvel ja töötavad tuleviku jaoks. Nad raiuvad seda, mida nende eelkäijad 70 kuni 300 aastat tagasi teadsid, plaanisid, mõtlesid ja istutasid, ning nad üritavad ära arvata, mida nende järeltulijad 70 kuni 300 aasta pärast vajavad.

Ettemõtlevad metsnikud

Varsti pärast seda, kui praegu 67aastane Loskant 1988. aastal Boppardis metsaameti juhatajana teenistusse asus, pühkis tormide seeria maa pealt tema eelkäijate 70 aasta tagused plaanid, mis nägid ette Boppardi elanike varustamist hea ja soodsa hinnaga ehituspuiduga 20. sajandi lõpus. Sest just seetõttu olid nad istutanud kuuski Hunsrücki mäenõlvadele, kuhu need looduslikult ei kuulu. Happevihmast nõrgestatuna murdusid need nüüd nagu tikud.

Gerd Loskant mõistis mitte üksnes seda, et kuusel pole selles kasvukohas tulevikku, vaid ka, et põhimõtteliselt on vale keskenduda üksnes mõnele puuliigile. Loodusega koos töötamine, see ei tähendanud Loskanti jaoks toona ega tähenda Henke jaoks praegu metsa iseenese hooleks jätmist. „Kui me midagi ei tee,“ lausub Henke, „siis kasvab meil siin pöögimets.“ Praegu tulevad noored pöögid kliimaga veel toime, nad tõrjuvad kõik teised välja. Ent vanad pöögid kannatavad põua ja kuumuse alla samamoodi nagu kuused. Mets on siin – kasutagem siinkohal seda vildakat võrdlust – seega teel tupikusse.

Looduslik uuendus – puude seemnekülv metsas – toimib üksnes siis, kui puud, millel ka 100 aasta pärast on võimalik kasvada, on juba praegu olemas, selles osas on mõlemad metsnikud, nii Loskant kui Henke, ühel meelel ja pahandavad, et saksa metsas ei toimivat see nagunii. Selle demonstreerimiseks on nad külastajaid viinud tammikusse kiirtee nr 61 lähedal.

Maapinnal krabiseb helepruun lehekiht, selles kasvab umbes 10meetrise vahega peenikesi kuni jämedaid tammesid sirgelt valguse poole. Keskel on veider ala: kuus korda kuus meetrit, piiratud kõrge lattaiaga. Selle sees vohavad põõsasjalt, tihedalt üksteise kõrval puusakõrgused tammed. Nad on kümme aastat vanad ja katavad maapinna täielikult. Kuidas nii?

„Ehee,“ ütleb Henke, „see seal sees oleks normaalne seisund.“ Kõikvõimalikus suuruses puud, nii näeks mets välja, kui liiga arvukad metskitsed kohe iga väikest õrna tamme ära ei näriks. Ta surgib jalaga lehtedes ja tõmbab hooga maast ühe sõrmepikkuse mügarliku puukese. „Bonsai,“ puhiseb ta, „see on sama vana kui tema kolleegid aia sees.“ Aga tema näritakse ikka ja jälle ära. Looduslik uuendus, see võiks niisiis tähendada: puud külvavad seemneid või, teisiti öeldes, nad loobivad geneetilist mitmekesisust enda ümber laiali. Kõige vastupanuvõimelisemad, kes kõige paremini kuiva ja kuumaga hakkama saavad, jäävad ellu. Aga sellel selektsioonil ei lase toimida metskitsed. Ja siis on ju veel sellega seotud asjaolud.
 
Neist on võimalik aru saada metsaameti kvaliteetpuidu laoplatsil. Kiirtee tuulevarjus lebavad asfaltteel mõlemal pool võimsad tüved nagu vaatamiseks välja pandud surnud. Eriti väärtuslik eksemplar on tammetüvi, 12 meetrit pikk, läbimõõt 82 sentimeetrit, oksteta, parim vineeripuit mööbli või põrandalaudade jaoks. „See on 250aastase metsanduskunsti tulemus,“ lausub Henke. See tähendab: selle puu ümber on teised puud kogu aeg seisnud nii tihedalt, et ta ei saanud moodustada laia, paljude okstega krooni, ent siiski oli tal nii palju ruumi, et ta sai korralikult kõrgusesse kasvada. 250aastase kasvamise hind: 4000 eurot. Nii palju tõi see tüvi sisse talvisel kvaliteetpuidu oksjonil.

„Hirve laskmise luba maksab 5000 eurot,“ ütleb Henke. Selle eest saab jahimees metsamajandamise keskuselt osta loa muljetavaldava trofeega hirve laskmiseks. „See on keerukas olukord mõne metsaomanikust kohaliku omavalitsuse või eraisiku jaoks, kes sõltuvad metsast saadavat tulust. Võib juhtuda, et metsa seisund muutub vähemoluliseks kui hirvede oma.“ Puiduturg kukkus eelmisel aastal kokku alles tormide ja kuuma tõttu. Ent see ei toiminud juba enne. Juba aastaid räägivad kõik eksperdid lehtpuu-segametsa eelistest, aga saekaatrid nõuavad kuusepuitu. Stabiilse, tugeva ehituspuidu asendamine teiste sortidega ei ole küll niisama lihtne, ent võimalik oleks see küll. „Selles valdkonnas, puidu- aga ka keemiatööstuses, on liiga vähe teadusuuringuid, arendust ja tahtmist asju ellu viia," ütleb Henke. Kes teab, võib-olla tulevikus ehitusdetaile enam ei saeta, vaid valatakse keemilistest puidu koostisosadest, nagu näiteks ligniinist. Siis saaks kasutada ka teisi puuliike peale kuuse.

„Puidu näol on meil siin olemas kodumaine tooraine, millega saame asendada naftat ja ehitusmaterjali,“ lausub von Beyme, „kui me enam plastikut ega betooni kasutada ei taha, ei saa me seda ju lihtsalt vedelema jätta.“ Ta kujutab endale ette 3D-printereid, mis sülitaksid välja puidupõhisest kunstmaterjalist tooteid; Henke räägib ligniinipõhistest akudest. Nii erinevad kui ka on Henke arvamused Reinimaal ja von Beyme arvamused Harzis metsast kui ühishüvest, eluruumist ja süsiniku salvestajast – mõlemad hoiatavad selle eest, et koos majandusmetsadega hävitatakse meie silme all parajasti üht riigi olulisemat ressurssi.