Kunst
Rene Abramson: kuidas töötab teater provintsis
Üks tuntumaid ja kaasaegsemaid Eesti teatreid on Vaba Lava. Otsustasime kohtuda Rene Abramsoniga, kes on Vaba Lava müügijuht ja aktiivne Narva linna elanik. Kuidas on Ukraina sõda muutnud teatri tööd ning kuidas suhtutakse kaasaegsesse teatrisse ääremaal, mis piirneb agressorriigiga. Kas teatrist on sõja ajal saanud koht, kus inimesed saavad omavahel rääkida?
Kuidas jõudis kunst sinu ellu?
Ilmselt lapsepõlves, kui käisin koos isaga muuseuminäitustel – talle meeldis joonistada ning ta oli kunstimaailma sisse kasvanud. Käisime tihti Peterburis näitustel ja kontsertidel. Ise käisin lapsena kunstikoolis, kuid tõsiselt ma sellega tegelenud ei ole. Juba küpsemas eas sattusin tööle Forum Cinema kinosse. Mäletan, et seal tuli läbida filmiteadlikkuse test, sain siis tulemuseks 100%. Teatrikunst tuli minu ellu just sel hetkel, kui alustasin tööd Vaba Lavas. Tööga seoses pidin käima lavastustel ning ajapikku tekkis mul huvi selle valdkonna vastu. Varem ei olnud mul kui keskmisel narvakal suurt harjumust käia teatris, eriti nii eksperimentaalses ja kaasaegses.
Mida tähendab sinu jaoks Vaba Lava?
Vaba Lava on ainulaadne teater, eriti Narva jaoks. Miks toon Narvat nii tihti esile? Sest selles linnas on Vaba Laval sügavam missioon, me toome siia kultuuri, mis ei oleks muidu niisama väikesesse piiriäärsesse linna jõudnud. Kui võtta Tallinn, siis seal on Vaba Lava lihtsalt teater, mis teeb midagi kaasaegset väärikal tasemel, sest pealinnas on sellised kaasaegsed kultuuriobjektid pea iga nurga peal. Narvas aga nii ei ole: kui Vaba Lava kaoks, jääks alles linn, kus on kaks kultuurimaja ja üks rahvaste maja. Kahtlemata on ka siin põnevaid kohti, näiteks Art Club Ro-Ro – avatud platvorm erinevate julgete bändide ja stiilide jaoks. Oluline on seda linna avatumaks muuta, et vabastada publik skeptilisest suhtumisest kunsti ning aidata näha maailma erinevatest vaatenurkadest.
Kuidas sa hindad kunsti Narvas?
Näiteks oleme väga erinevad Tallinnast, sest Narva on praegu kuum trend, oleme Eesti kaardil valulik ja punane koht. Inimesed, kes siin elavad, ei ole põliseestlased ning narvakaid mõjutab ka piiritagune inforuum. Kunst on siin provintsiaalne, on näha konservatismi, tekivad mõtted, et see pole meie jaoks, et see on propaganda ning meile surutakse kellegi arvamust peale. Meie teater võitleb konservatiivsete hoiakutega ning avardab piire.
Millised on Vaba Lava lähiaja plaanid?
Soovime kahtlemata teatrilavastuste regulaarsust parandada. Töötame selle nimel, et järgmisel hooajal tuleks siia rohkem teatreid ning igas kuus oleks rohkem lavastusi. Tänu regulaarsusele tahame arendada kohaliku publiku teatriskäimise harjumust ning loomulikul viisil Narva linna sulanduda. Mõnede inimeste suhtumine ei olnud algusest peale soosiv, pidime Narva publikule tõestama, et teeme julgeid, provokatiivseid ja olulisi asju. Edasine areng on võimalik tänu noortele, seega on oluline, et noored lugejad, kes elavad Narvas, jääksid siia. Tänu sellele, et noorem põlvkond kasvab, tekib neil huvi teatri vastu – see suurendab meie vaatajaskonda. Praegu panustab Vaba Lava arengusse tohutult Julia Aug. Üks eesootavatest üritustest on projekt noortele ja õpilastele. Tuntud režissöörid, nagu Durnev, kes seda projekti eest veab, tulevad siia, et õpetada noortele, kuidas kirjutada stsenaariumi. See on suurepärane võimalus suhelda ja õppida sellise taseme inimestelt. Muidugi mõistan, et noored peavad lahkuma, et maailma näha ja töötada, kuid kui te lahkute, tekib risk, et te ei tulegi tagasi.
Kuidas võeti Narvas vastu lavastust „Х** войне. M*** sõda“?
„Х** войне“ on lavastus, mis sai hiljuti Eesti Teatriliidult erinominatsiooni. Paljud inimesed, kes nägid plakateid „Х** войне“, olid šokeeritud, see poleemika pani paljud mõtlema, sõna on ju nii öelda üle piiksutatud – säilitasime ikkagi tsensuuri. Usun, et see on väga oluline projekt Eesti jaoks ning veelgi olulisem Narva jaoks. Reaktsioon sellele oli linnas väga valulik. Stsenaariumi kirjutas Julia Aug vaid paari nädalaga ning see osutus nii menukaks. Teeme seda, mis tundub meile õige, me ei sea end publiku maitse järgi, sest nii kaob meie teatri sisu. Oleme väga omapäised ning, kui lavastuse autor ütleb, et tahab seda nimetada just nii, siis on tal selleks täielik õigus.
Rimini Protokolli „100% Narva“ – kuidas nägi välja lavastuse ettevalmistus seestpoolt? Kui tihti tekkisid erimeelsused osalejate ja režissööride vahel?
Rimini Protokolli „100% Narva“ on väga äge dokumentaalne projekt, mida kavandati veel enne sõda, kuid mis sai teoks just sellisel ajal. Paljud inimesed, kes lavastuses osalesid, olid just Venemaa inforuumist, kuid nad näitasid Narvat sellisena nagu ta on. Ilma teesklemata. Mõned olukorrad jäid mällu, üks neist oli proovis. See oli päev, kui 100 inimest said esmakordselt laval kokku ning Rimini Protokolli režissöörid hakkasid esitama küsimusi, millele lavastuse osalejad pidid vastama. Siis tulid küsimused sõja kohta ning inimesed reageerisid väga emotsionaalselt – ei saanud aru, miks neile esitatakse selliseid küsimusi; neile oli öeldud, et teravaid poliitilisi küsimusi selles lavastuses ei puudutata. Režissöörid vastasid, et need ei ole teravad küsimused ning praegusel hetkel on need iseenesestmõistetavad. Inimestel keesid emotsioonid üle, paljud läksid saalist välja, ütlesid, et ei osale enam selles projektis, kuid hiljem õnnestus meil nad tagasi saada. Poliitilised küsimused siluti üle, enamik neist jäeti välja. See oli selline hetk, kui ma nägin, kuidas Narva reageerib nendele asjadele, see oli huvitav fenomen. Rimini Protokoll tegi seda projekti paljudes linnades, kus oli samuti konfliktseid olukordi. Projekti tehti isegi Lõuna-Aafrikas, kus oli teatavasti apartheid, mustanahaliste õigusi riivati tugevalt. Kui neile esitati neid küsimusi, olid nad valmis neile vastama, meil on aga märgata mingisugust hirmu. Lavastuse ajal ei õnnestunud poliitilistest teemadest mööda minna, sest küsimusi sai esitada ka publik. Oli hetk, kus ma tundsin inimeste ühtsust – oli võimalik pöörata selga ning see näitas, et inimene ei taha küsimusele vastata. Kui lavastuse osalejad kuulsid küsimust sõja kohta, 90% inimestest pöörasid selja – isegi need, kellel on selge poliitiline arvamus. Nad ei tahtnud vastata, sest nad ei soovinud solvata inimesi, kes nende kõrval seisavad. Tekkis grupiefekt. See näitas, et inimesed on väga lähedaseks muutunud ning on valmis teineteise eest seisma. Oli küsimusi homoseksuaalsuse kohta. Mäletan, kuidas proovis võisid inimesed öelda, et ei toetaks oma last selles kunagi, kuid hiljem nad ütlesid: „Nojah, miks mitte.“
Teatrimaailm on niivõrd ainulaadne. Selleks, et seda enda jaoks avastada, on oluline sattuda vaatama neid lavastusi, mis hakkavad teile meeldima ning puudutavad teid.
See on see, mis annab mulle lootust ja usku meie praegusesse ja tulevastesse põlvkondadesse.
Ilmselt lapsepõlves, kui käisin koos isaga muuseuminäitustel – talle meeldis joonistada ning ta oli kunstimaailma sisse kasvanud. Käisime tihti Peterburis näitustel ja kontsertidel. Ise käisin lapsena kunstikoolis, kuid tõsiselt ma sellega tegelenud ei ole. Juba küpsemas eas sattusin tööle Forum Cinema kinosse. Mäletan, et seal tuli läbida filmiteadlikkuse test, sain siis tulemuseks 100%. Teatrikunst tuli minu ellu just sel hetkel, kui alustasin tööd Vaba Lavas. Tööga seoses pidin käima lavastustel ning ajapikku tekkis mul huvi selle valdkonna vastu. Varem ei olnud mul kui keskmisel narvakal suurt harjumust käia teatris, eriti nii eksperimentaalses ja kaasaegses.
Mida tähendab sinu jaoks Vaba Lava?
Vaba Lava on ainulaadne teater, eriti Narva jaoks. Miks toon Narvat nii tihti esile? Sest selles linnas on Vaba Laval sügavam missioon, me toome siia kultuuri, mis ei oleks muidu niisama väikesesse piiriäärsesse linna jõudnud. Kui võtta Tallinn, siis seal on Vaba Lava lihtsalt teater, mis teeb midagi kaasaegset väärikal tasemel, sest pealinnas on sellised kaasaegsed kultuuriobjektid pea iga nurga peal. Narvas aga nii ei ole: kui Vaba Lava kaoks, jääks alles linn, kus on kaks kultuurimaja ja üks rahvaste maja. Kahtlemata on ka siin põnevaid kohti, näiteks Art Club Ro-Ro – avatud platvorm erinevate julgete bändide ja stiilide jaoks. Oluline on seda linna avatumaks muuta, et vabastada publik skeptilisest suhtumisest kunsti ning aidata näha maailma erinevatest vaatenurkadest.
Kuidas sa hindad kunsti Narvas?
Näiteks oleme väga erinevad Tallinnast, sest Narva on praegu kuum trend, oleme Eesti kaardil valulik ja punane koht. Inimesed, kes siin elavad, ei ole põliseestlased ning narvakaid mõjutab ka piiritagune inforuum. Kunst on siin provintsiaalne, on näha konservatismi, tekivad mõtted, et see pole meie jaoks, et see on propaganda ning meile surutakse kellegi arvamust peale. Meie teater võitleb konservatiivsete hoiakutega ning avardab piire.
Millised on Vaba Lava lähiaja plaanid?
Soovime kahtlemata teatrilavastuste regulaarsust parandada. Töötame selle nimel, et järgmisel hooajal tuleks siia rohkem teatreid ning igas kuus oleks rohkem lavastusi. Tänu regulaarsusele tahame arendada kohaliku publiku teatriskäimise harjumust ning loomulikul viisil Narva linna sulanduda. Mõnede inimeste suhtumine ei olnud algusest peale soosiv, pidime Narva publikule tõestama, et teeme julgeid, provokatiivseid ja olulisi asju. Edasine areng on võimalik tänu noortele, seega on oluline, et noored lugejad, kes elavad Narvas, jääksid siia. Tänu sellele, et noorem põlvkond kasvab, tekib neil huvi teatri vastu – see suurendab meie vaatajaskonda. Praegu panustab Vaba Lava arengusse tohutult Julia Aug. Üks eesootavatest üritustest on projekt noortele ja õpilastele. Tuntud režissöörid, nagu Durnev, kes seda projekti eest veab, tulevad siia, et õpetada noortele, kuidas kirjutada stsenaariumi. See on suurepärane võimalus suhelda ja õppida sellise taseme inimestelt. Muidugi mõistan, et noored peavad lahkuma, et maailma näha ja töötada, kuid kui te lahkute, tekib risk, et te ei tulegi tagasi.
Kuidas võeti Narvas vastu lavastust „Х** войне. M*** sõda“?
„Х** войне“ on lavastus, mis sai hiljuti Eesti Teatriliidult erinominatsiooni. Paljud inimesed, kes nägid plakateid „Х** войне“, olid šokeeritud, see poleemika pani paljud mõtlema, sõna on ju nii öelda üle piiksutatud – säilitasime ikkagi tsensuuri. Usun, et see on väga oluline projekt Eesti jaoks ning veelgi olulisem Narva jaoks. Reaktsioon sellele oli linnas väga valulik. Stsenaariumi kirjutas Julia Aug vaid paari nädalaga ning see osutus nii menukaks. Teeme seda, mis tundub meile õige, me ei sea end publiku maitse järgi, sest nii kaob meie teatri sisu. Oleme väga omapäised ning, kui lavastuse autor ütleb, et tahab seda nimetada just nii, siis on tal selleks täielik õigus.
Rimini Protokolli „100% Narva“ – kuidas nägi välja lavastuse ettevalmistus seestpoolt? Kui tihti tekkisid erimeelsused osalejate ja režissööride vahel?
Rimini Protokolli „100% Narva“ on väga äge dokumentaalne projekt, mida kavandati veel enne sõda, kuid mis sai teoks just sellisel ajal. Paljud inimesed, kes lavastuses osalesid, olid just Venemaa inforuumist, kuid nad näitasid Narvat sellisena nagu ta on. Ilma teesklemata. Mõned olukorrad jäid mällu, üks neist oli proovis. See oli päev, kui 100 inimest said esmakordselt laval kokku ning Rimini Protokolli režissöörid hakkasid esitama küsimusi, millele lavastuse osalejad pidid vastama. Siis tulid küsimused sõja kohta ning inimesed reageerisid väga emotsionaalselt – ei saanud aru, miks neile esitatakse selliseid küsimusi; neile oli öeldud, et teravaid poliitilisi küsimusi selles lavastuses ei puudutata. Režissöörid vastasid, et need ei ole teravad küsimused ning praegusel hetkel on need iseenesestmõistetavad. Inimestel keesid emotsioonid üle, paljud läksid saalist välja, ütlesid, et ei osale enam selles projektis, kuid hiljem õnnestus meil nad tagasi saada. Poliitilised küsimused siluti üle, enamik neist jäeti välja. See oli selline hetk, kui ma nägin, kuidas Narva reageerib nendele asjadele, see oli huvitav fenomen. Rimini Protokoll tegi seda projekti paljudes linnades, kus oli samuti konfliktseid olukordi. Projekti tehti isegi Lõuna-Aafrikas, kus oli teatavasti apartheid, mustanahaliste õigusi riivati tugevalt. Kui neile esitati neid küsimusi, olid nad valmis neile vastama, meil on aga märgata mingisugust hirmu. Lavastuse ajal ei õnnestunud poliitilistest teemadest mööda minna, sest küsimusi sai esitada ka publik. Oli hetk, kus ma tundsin inimeste ühtsust – oli võimalik pöörata selga ning see näitas, et inimene ei taha küsimusele vastata. Kui lavastuse osalejad kuulsid küsimust sõja kohta, 90% inimestest pöörasid selja – isegi need, kellel on selge poliitiline arvamus. Nad ei tahtnud vastata, sest nad ei soovinud solvata inimesi, kes nende kõrval seisavad. Tekkis grupiefekt. See näitas, et inimesed on väga lähedaseks muutunud ning on valmis teineteise eest seisma. Oli küsimusi homoseksuaalsuse kohta. Mäletan, kuidas proovis võisid inimesed öelda, et ei toetaks oma last selles kunagi, kuid hiljem nad ütlesid: „Nojah, miks mitte.“
Teatrimaailm on niivõrd ainulaadne. Selleks, et seda enda jaoks avastada, on oluline sattuda vaatama neid lavastusi, mis hakkavad teile meeldima ning puudutavad teid.
See on see, mis annab mulle lootust ja usku meie praegusesse ja tulevastesse põlvkondadesse.