Maailm
“Pärast seda reisi kahtlusi ei saanud olla – sõda ei tohi õigustada.”
Raadio 4 ajakirjanik Aleksandr Žemžurov rääkis oma vabatahtlikutöö kogemusest Poolas Ukraina põgenikke aidates.
„Poola-Ukraina piirile sõitsime sõja teisel nädalal, et näha piiripunkte ja pakkuda oma abi vabatahtlikena. Mina ja minu kolleeg, Raadio 4 saatejuht Varvara Sergejeva, võtsime ühendust nii ametlike organisatsioonide, Punase Risti, Pagulasabi kui ka vabatahtlikega, kes töötasid kohapeal, et aru saada, millisesse piiripunkti on kõige mõistlikum minna. Tol hetkel ei olnud veel ühtset süsteemi ning mõne piiripunkti juurde alles hakkasid tekkima laagrid ja abipunktid. Otsustasime minna Przemyśli – seal asub jaotuslaager, kust ümberpaigutatuid tuuakse Eestisse.“
Algul läks Aleksandr Varssavisse. „Poola läksime enamasti koos emadega, kes tahtsid piirilt ära tuua oma sugulasi ja lapsi. Varssavi keskraudteejaamas asus üks Ukraina põgenike vastuvõtupunktidest. Seal oli palju lapsi nii-öelda kohvrite otsas. See šokeeris meid rängalt.“
Aleksandr sõitis koos kolleegiga 5 tundi Przemyślini. „Kui Varssavi šokeeris meid, siis Przemyślis veeresid meil juba esimesed pisarad. Kaubanduskeskuse tühjades boksides olid maha visatud madratsid, ümberringi olid humanitaarabi riiete hunnikud, lapsevankrid ja massiliselt lapsi, kelle jaoks oli otse põrandal käepärastest vahenditest tehtud lastenurk. Seal on palju vabatahtlikke. Püstitati toidutelk; regulaarselt jõuavad sinna autod, kust laaditakse maha humanitaarabi. Eesti delegatsioonil oli humanitaarabi piisavalt ning nad ei vajanud meie abi, neil oli hea kontakt vabatahtlikega ning töö oli hästi organiseeritud. Otsustasime minna lõunapoole väikesesse Krościenko-Smolnica piiripunkti. Seal olid kiirabitöötajad, kelle vormiriietel oli Eesti lipp. Hiljem selgus, et meie arstide meeskond oli püsti pannud esmaabipunkti. Kõige levinud sümptom on alajahtumine. Emad sõidavad lastega nädalaid piirini ning piiripunkti järjekorras tuleb oodata tunde. Kellelgi õnnestub piiri ületada 4 tunniga, teised seisavad aga terve päev.“
Kohale jõudes: „Leidsime üles laagri peakoordinaatori ja andsime endast teada. Vajatakse erinevat abi. Vahel on vaja kott viia ühest kohast teise, vahel jagada infot ja koordineerida edasisi tegevusi. Seal nägime palju kohutavaid lugusid: pime vanamemm pannakse autosse ning viiakse järgmisesse punkti; sinu süles istub Aspergeri sündroomiga laps, et tema ema saaks puhata ja süüa, vastas on dementsusega pensionär, kes ei saa üldse aru, mis toimub, ning vaatab silmadega, mis teavad kõike, kuid ei suuda luua põhjuslikku seost. Rentisin auto, mistõttu viisin vahel inimesi piiripunktist mõnda suuremasse laagrisse, kust läheb rohkem busse Euroopa riikidesse. Ühel sellisel sõidul tutvusin perega, kes oli Kiievi lähedale maha jätnud oma kodu ja isa. Esimesed raketid lendasid nende maja kohal 24. veebruaril. Väike 6-aastane Artjom istus tagaistmel ja ei suutnud kaua maha rahuneda. Kui pakkusin talle nuuskamiseks salvrätikut, vastas tema ema, et tal pole nohu, vaid tikid. Poiss oli koos venna Andreiga kaks nädalat õhuhäire sireenide saatel keldris istunud. Laste rehabiliteerimise eesmärgil võtsin neilt intervjuu. Selgus, et Andrei on oma vanuse kohta andekas muusik ja kirjutab laule. Ta rääkis muusikast ning suutsime koos mõtted sõjast eemale viia. Meie suhtlus jätkub ka praegu. Intervjuu Andreiga läks eetrisse tema sünnipäeval.“
Kuidas aidata Eestist: „Praegu saab ja tuleb aidata. Näiteks vabatahtlike kogutud riideid sorteerida – seda võib teha Uuskasutuskeskuses. Võib end kirja panna ümberpaigutatud isikute abikeskuses ning juhtida laste huviringe. Selleks võib endast märku anda www.ukraine.ee veebilehel märgitud telefoninumbritel. Samuti võib aidata oma lähedasi ja sõpru: helistada neile ja pühendada aega, jagada nende muret ning võib-olla saata hommikuti näiteks kassipilte Instagramis, nagu tegi üks minu tuttav, kui sai teada, et mul on raske. Igasugune tähelepanu on hoolimine. See on see, mida vajame praegu kõige rohkem: hoolivust ja tuge.“
Tunnetest pärast reisi: „Olen tänulik, et käisime piiril ja nägime kõike oma silmadega. See oli küll tilk ookeanis, kuid õpetas meid elu hindama. Pärast seda reisi kahtlusi ei saanud olla – sõda ei tohi õigustada. Ma ei suutnud kaua toibuda ning ka järgmisel hommikul, kirjeldades televisiooni hommikusaates nähtut, suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida. Maailm pöördus pea peale, elu ei olnud enam endine. Ainuke mõte, mis hoidis mind tol perioodil pinnal, seisnes selles, et peame andma võimaluse elada ja rõõmu tunda lastele, ka Ukrainast tulnud lastele. Lapsed ei taha elada mõtetega sõjast ning seda koormat enda peal kanda. Nad tahavad näha naeratusi meie näol, toetust ja maailma, kus kõik on õnnelikud. Selle õnne ülesehitamine on aga muutunud väga raskeks ülesandeks.“
Algul läks Aleksandr Varssavisse. „Poola läksime enamasti koos emadega, kes tahtsid piirilt ära tuua oma sugulasi ja lapsi. Varssavi keskraudteejaamas asus üks Ukraina põgenike vastuvõtupunktidest. Seal oli palju lapsi nii-öelda kohvrite otsas. See šokeeris meid rängalt.“
Aleksandr sõitis koos kolleegiga 5 tundi Przemyślini. „Kui Varssavi šokeeris meid, siis Przemyślis veeresid meil juba esimesed pisarad. Kaubanduskeskuse tühjades boksides olid maha visatud madratsid, ümberringi olid humanitaarabi riiete hunnikud, lapsevankrid ja massiliselt lapsi, kelle jaoks oli otse põrandal käepärastest vahenditest tehtud lastenurk. Seal on palju vabatahtlikke. Püstitati toidutelk; regulaarselt jõuavad sinna autod, kust laaditakse maha humanitaarabi. Eesti delegatsioonil oli humanitaarabi piisavalt ning nad ei vajanud meie abi, neil oli hea kontakt vabatahtlikega ning töö oli hästi organiseeritud. Otsustasime minna lõunapoole väikesesse Krościenko-Smolnica piiripunkti. Seal olid kiirabitöötajad, kelle vormiriietel oli Eesti lipp. Hiljem selgus, et meie arstide meeskond oli püsti pannud esmaabipunkti. Kõige levinud sümptom on alajahtumine. Emad sõidavad lastega nädalaid piirini ning piiripunkti järjekorras tuleb oodata tunde. Kellelgi õnnestub piiri ületada 4 tunniga, teised seisavad aga terve päev.“
Kohale jõudes: „Leidsime üles laagri peakoordinaatori ja andsime endast teada. Vajatakse erinevat abi. Vahel on vaja kott viia ühest kohast teise, vahel jagada infot ja koordineerida edasisi tegevusi. Seal nägime palju kohutavaid lugusid: pime vanamemm pannakse autosse ning viiakse järgmisesse punkti; sinu süles istub Aspergeri sündroomiga laps, et tema ema saaks puhata ja süüa, vastas on dementsusega pensionär, kes ei saa üldse aru, mis toimub, ning vaatab silmadega, mis teavad kõike, kuid ei suuda luua põhjuslikku seost. Rentisin auto, mistõttu viisin vahel inimesi piiripunktist mõnda suuremasse laagrisse, kust läheb rohkem busse Euroopa riikidesse. Ühel sellisel sõidul tutvusin perega, kes oli Kiievi lähedale maha jätnud oma kodu ja isa. Esimesed raketid lendasid nende maja kohal 24. veebruaril. Väike 6-aastane Artjom istus tagaistmel ja ei suutnud kaua maha rahuneda. Kui pakkusin talle nuuskamiseks salvrätikut, vastas tema ema, et tal pole nohu, vaid tikid. Poiss oli koos venna Andreiga kaks nädalat õhuhäire sireenide saatel keldris istunud. Laste rehabiliteerimise eesmärgil võtsin neilt intervjuu. Selgus, et Andrei on oma vanuse kohta andekas muusik ja kirjutab laule. Ta rääkis muusikast ning suutsime koos mõtted sõjast eemale viia. Meie suhtlus jätkub ka praegu. Intervjuu Andreiga läks eetrisse tema sünnipäeval.“
Kuidas aidata Eestist: „Praegu saab ja tuleb aidata. Näiteks vabatahtlike kogutud riideid sorteerida – seda võib teha Uuskasutuskeskuses. Võib end kirja panna ümberpaigutatud isikute abikeskuses ning juhtida laste huviringe. Selleks võib endast märku anda www.ukraine.ee veebilehel märgitud telefoninumbritel. Samuti võib aidata oma lähedasi ja sõpru: helistada neile ja pühendada aega, jagada nende muret ning võib-olla saata hommikuti näiteks kassipilte Instagramis, nagu tegi üks minu tuttav, kui sai teada, et mul on raske. Igasugune tähelepanu on hoolimine. See on see, mida vajame praegu kõige rohkem: hoolivust ja tuge.“
Tunnetest pärast reisi: „Olen tänulik, et käisime piiril ja nägime kõike oma silmadega. See oli küll tilk ookeanis, kuid õpetas meid elu hindama. Pärast seda reisi kahtlusi ei saanud olla – sõda ei tohi õigustada. Ma ei suutnud kaua toibuda ning ka järgmisel hommikul, kirjeldades televisiooni hommikusaates nähtut, suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida. Maailm pöördus pea peale, elu ei olnud enam endine. Ainuke mõte, mis hoidis mind tol perioodil pinnal, seisnes selles, et peame andma võimaluse elada ja rõõmu tunda lastele, ka Ukrainast tulnud lastele. Lapsed ei taha elada mõtetega sõjast ning seda koormat enda peal kanda. Nad tahavad näha naeratusi meie näol, toetust ja maailma, kus kõik on õnnelikud. Selle õnne ülesehitamine on aga muutunud väga raskeks ülesandeks.“