Kunst
Berliin – Portreesari: Kateryna ja tema kohanemisvõime

Kunstnik Kateryna elab juba kaks aastat Berliinis. Tal on siin jalgratas, lähedane sõbranna ja tuba Berliini Kreuzbergi linnajaos. Tema tuba on pelgupaik, mis on täis taimi ja valgust ja mille seintel säravad rõõmus kollane, müstiline lilla ja pehme roosa värv. Kateryna voodi ees põrandal on kirju kootud ukraina vaip, mille pärandas talle tema vanaema. Kateryna pere on pärit Lvivist, kus ta vanemad ja vend tänini elavad.

Pileti Berliini sai ta sõbrannalt 2022. aasta kevadel. See tuli koos palvega tuua Saksamaale kass. Kui Kateryna kohale jõudis, otsustas ta spontaanselt veidikeseks ajaks turvalisse kohta jääda. Nagu paljud, lootis ta, et sõda lõpeb varsti. See lootus kustus siiski kiiresti. Varsti oli Katerynal taskus dokument, mis kinnitas tema põgenikustaatust. Tal tekkisid sellepärast süümepiinad ja ta ei saanud sellest tundest enam lahti. Möödus poolteist aastat, enne kui ta julges lõpuks oma õmblusmasina Berliini tuua.
  Ka enne sõda elas Kateryna üle mitu isiklikku tragöödiat. Justkui oleks keegi teda mööda trepiastmeid allapoole juhtinud. Kui ta oma pikaajalisest kaaslasest lahku läks, kadus lähedase suhte soojus. Siis ütles üles tema keha. Pärast karurünnakut Karpaatides jäi kunstniku parem käsi nõrgemaks ja armiliseks. Järgnes isiklik elukohakriis, mis raputas kodutunnet. Kolimised muutsid välist, kuid mitte sisemist. Lõpuks sundis Vene agressioonisõda naise ühinema rändevooga, mis oli täis tundmatuid kohti ja võõraid inimesi.

Üksindust on Kateryna alati kartnud. Tavaliselt peletas ta seda kiire elutempoga, mis oli põimunud rohkete kontaktidega. Lvivis teati teda korraldaja ja hooandjana. Ta oskas uute inimestega kiiresti tutvusi luua ja nendega sama kiiresti suhted lõpetada. Ta kihutas oma jalgrattal kiiresti Karpaatides, adrenaliin veres möllamas. Selle energia suunas ta loovprojektidesse: pildistamised, ekspeditsioonid, kunstikursused, reivid ... Berliinis jäi sellest järele vaid kõige vanem ja armsam projekt – filmiesitlused ebatavalistes kohtades. Kuid siis läks projektor katki. Sotsiaalne meri heitis Kateryna endast välja.

Tasapisi jäid väljaskäimised aina harvemaks. Vaibus aktiivne osalemine sotsiaalmeedias. Selle asemel tekkis tal järsku hoopis vajadus eraldatuse ja vaikuse järele. Sellest sündisid lugematud pliiatsijoonistused. Jalgratas ei viinud teda enam mägedesse, vaid kohtadesse, kus ta sai segamatult joonistada. Tiergarten, Treptowi park. Veidrad ja abstraktsed joonistused viskasid õhku küsimusi, ilma neile vastuseid andmata. Milleks see kõik? Mida see tähendama pidi? Kas see on üldse kunst?

Nüüd valmistub Kateryna uueks isikunäituseks. Diivan on kaetud kirjude eksponaatidega, mida rõhutavad mustad raamid. Ühel joonistusel on naiseselg, millelt vaatavad vastu suured silmad. Need asuvad niudepiirkonnas, munasarjade kohal. Umbes selles piirkonnas tegid Berliini arstid operatsiooni Kateryna kasvaja eemaldamiseks. Joonistel manifesteerib kolmas vähistaadium ennast ammu enne seda, kui see ultraheliekraanile ilmus. Liiga suure koorma ja ahastuse pärast voolas palju pisaraid. Kuid haiglas ravil viibides tundis Kateryna oma pere, Saksa arstide ja maailma tuge.

Kui ühest kohast miski kadus, leidis ta sellele mujalt tasakaalu. Operatsioon võttis talt võimaluse lapsi sünnitada. See-eest sai ta samal päeval teada, et tema vend saab isaks ja ta ise tädiks. Lvivi tänavate kodust turvalisust Berliin talle pakkuda ei suuda. Kuid see linn päästis tema elu. Kartuse üksinduse ees muutis Kateryna siin armastuseks iseenda vastu. Üleelatud tragöödiate järelkaja tänulikkuseks elu eest. Keemiaravis kaotatud juuste asemel sädelevad tema peas uued pehmed udemed. Tulevikus soovib Kateryna jätkata oma esivanemate traditsiooni ning uuesti kuduma hakata. Tema tugevus seisneb oskuses põimida kohutavad sündmused tähenduslikku kangasse.