Kunst
Joonistades end armastava pilguga

Mäletan end joonistamas lasteaiast saati. Olin alati üks nendest lastest, kes teistega palli mängimise asemel toas kritseldas. See võis tulla ka mu saamatusest mängudes, sest olen alati olnud teistest väiksem ja palli visata ma ka ei osanud.

Joonistada ma aga oskasin ja see tunnustus, mis kaaslastelt sain, oligi esimene lüke, mis motiveeris mind oma võimeid arendama. Joonistan põhiliselt vaba käega ja otse tindipliiatsiga. Panen tähele, et mida vähem saan oma vigu tagasi võtta, seda enam suudan olla loominguline ning lasta käel vabalt voolata.
  Joonistamine on mulle kõige puhtam ja autentsem eneseväljendus. Joonistan seda, mida muudmoodi väljendada ei soovi või ei oska. Viimase paari aasta jooksul on peamiseks joonistusaineks kujunenud inimkeha. Nagu paljudel noortel, on mu minapilt habras ja omaenda keha kujutamine kunstis aitab mul näha seda objektiivsemalt, mitte traditsiooniliste ilustandardite kaudu. Aspektid, mida muidu oma keha juures vihkan, on paberil ilusad, omapärased ja esteetilised. Saan ennast vaadelda armastava pilguga: vead ei riku, vaid täiustavad.