Kunst
Luule: Aliis Aalmann

Maal põllul tantsivatest naistest © Edgar Degas, Wikipedia Commons

Luuletaja Aliis Aalmann põimis ridadeks oma mõtted sel väga teistmoodi kevadel.
 

Aliis Aalmann

/

silmad tilguvad kevade vett 
vahtramahl niriseb  
ripsmetelt keelele 
selle vend on meri mis mäsleb 
Jalta kaldal 
kuurort milles ema veetis suved 
punases valgete täppidega kleidis 
kui kärbseseen 
jäätis sulas omaette lombiks 
promenaadikividel 
 
 
 
meri neelab laevad  
neelab raketid 
ja vaenlase päästikule libisenud sõrmed 
 
joon kasemahla joon veini joon 
jõuetuse tuhahalli likööri 
ma ei taha mõelda sõjast  
kuid see toimub 
ma ei taha mõelda kehadest 
võetakse ja jäetakse 
maetakse ja kaevatakse 
inimlikkus on lumekirme 
sulavporisel maapinnal 
mis õigusega tõmmatakse neid niite 
mis seovad põlvkonnad ja kogukonnad 
minu niidid 
minu elu 
minu unistused 
 
agnostik pöördub jumalate poole 
uskmatu põimib käed palvuseks 
ka pagan kõnetab kristlikke olendeid 
võta kübeke mind 
võta lunastuseks pisarad 
võta midagi ma luban 
oh et lõppeks see komejant 
see pasjanss 
see valskuse voolimine 
kurjuse kudumine 
hirmu heegeldamine 
neela laevad 
neela raketid ja pommid 
neela vaenlase sõrmed mis 
päästikule libisevad 
ja kui linnad peavad lagunema 
külad tühjaks voolama 
jäta meile igatsus 
kuid ära jäta seda 
ära jäta sõda 

Maal põllul tantsivatest naistest © Edgar Degas, Wikipedia Commons
річка  (jõgi)
siia jõe äärde tahakski jääda
kuulama kulinat voolavat vulinat
siia oma kondid sääda
soojenema verandalaudadele
laisklema lume veerde
siia jõe äärde
päeva palgesse kuu kumasse
siia sauna sekka kodutalu külge
õõtsuma õnneheinte hõõgesse
ängelheina hõlmasse
siniste kalade kütkesse
võilille kumavaisse võrkudesse
sellesse hetkesse
siia jõe äärde tahakski jääda
kaugele eemale linnakärast
siia oma kondid sääda
siia luud laotada
lauldud laulud paotada ja
uued õhku vedada
siia muretusse ennast kaotada
siia jõe äärde jääda lebama
et paneel varemed
suitsukonid ja kütuseparfüüm
metalsed jäljed rabapinnal
vaod üle soode
ei saaks mind kätte
olen teinud sellest jõest
oma elulätte     ja
siia jõe äärde tahakski jääda


перемога
pool südant mul on pagenduses
pool jätan põlgusele
ma olen võtnud nõuks – jään siia
sõjatantsuväljadele

on hirm ja lootus kaaslased
kes kannavad mu rasket meelt
ei mõista nende põhjendusi
kuigi mõistan nende keelt

minu keha langeda ei tohi
võõraste kämmalde küüsi
kuigi kuulsin kuidas vastaspoole kaevikuist
mu nime öösi hüüti

kastan käed oma kaasmaalaste verre
matan kehad lilleõielinikuisse kunstlillepärgadesse
ja palvetan et ise ei saaks tulist tinatükki kerre
et ei langeks hauakärgedesse

kuid koidu eel ma külvan maha
peotäite viisi päevalilleseemneid
kui isamaad ma kaitsta tahan
on hundi rind täis haavleid
kuid rohkemgi neid kangekaelsel karul
kes sülitama tulnud tõrva
me koduõue mesitarru
ja sosistama valesid me kõrva

ma vannun emakeeles et
küll hüübib haav ja sünnib päev
ja valjemalt kui karu raev
jääb kõlama me vastupanuhääl
 

Soovitame sulle

API-Error