Maailm
Kliimaebaõiglus – Kliimakriis ja valmidus ohverdada nõrgemad
Tõenäosus, et puudega inimesed erakorralistes kliimaolukordades viga saavad või koguni hukkuvad, on kaks kuni neli korda suurem kui ilma puudeta inimeste puhul. Kuid mitte ainult kliimakriis ise ei puuduta neid inimesi ebaproportsionaalselt rohkem, vaid ka lõpuni läbi mõtlemata meetmed, millega kliimakriisi vastu võideldakse. Meie autor Petra Eller kirjutab, kuidas sellised meetmed just terviseprobleemide ja puuetega inimestele uusi takistusi loovad.
Igat probleemi, mis ühiskonda polariseerib, on võimalik lahendada. Siiski tuleb kaks poolt kõigepealt ühise nimetaja alla viia, leides narratiivi, mida mõlemad aktsepteerivad. See mõte mulle alguses meeldis, sest ühtsuses peitub jõud. Kuid siis sai mulle selgeks, et inimkond paistab olevat ühel meelel valmiduses ohverdada kliimakriisi korral puudega inimesed. Ja seda endale üldse teadvustamata, sest kõik võtavad seda justkui iseenesestmõistetavalt. Kuigi sõnalist kokkulepet ei ole, saab seda üksmeelt faktiliselt tõendada.
Kuumalainete ajal on psüühikadiagnoosiga inimeste suremus kolm korda suurem. Sellel on mitu põhjust. Teatud psühhotroopsed ained halvendavad termoregulatsiooni. Peale selle arvavad teadlased, et 30–40% kodututest kannatab psüühikaprobleemide all ning neil pole peaaegu üldse võimalust end päikese eest kaitsta. Samuti on psüühikahaiguste ja ülekuumenemise sümptomid väga sarnased. Sellele lisandub asjaolu, et psüühikaprobleemid viivad tihti sotsiaalsesse isolatsiooni, mistõttu ei ole sellistel inimestel tihtipeale läheduses mitte kedagi, kes neile kiirabi kutsuks või kellele nad oma ägenenud terviseprobleemidest rääkida saaksid.
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul sureb 2030. aastaks kliimakriisi tõttu igal aastal umbes 250 000 inimest rohkem kui praegu. Kui lähtuda sellest, et umbes 15% maailma rahvastikust on puudega, ja võtta arvesse eespool nimetatud andmeid, tähendab see, et 2030. aastaks sureb igal aastal kliimamuutuse tõttu umbes 65 000 kuni 105 000 tuhat puudega inimest.
Sellest järeldub, et inimesed, kes kliimakriisi ja seega ka aktiivse kliimakaitse vajadust eitavad, ei saa samal ajal väita, et neile on puudega inimeste elu oluline. Kuid hoolimata tõsiasjast, et meid, puudega inimesi, puudutab kliimakriis ebaproportsionaalselt rohkem, ei kaasa isegi ökoloogiliste lahenduste pooldajad meid tavaliselt sellekohastesse aruteludesse. Asi on läinud isegi nii kaugele, et kui sisestada otsingumootoritesse märksõnad „kliimakriis“ ja „puudega“, ei ilmu Slovakkia veebilehtedel mitte ühtki asjakohast tulemust.
Seetõttu pole ime, et ükski selle artikli koostamisel küsitletud vastajatest, mina kaasa arvatud, ei ole kuulnud ametlikest meetmetest või soovitustest, mis oleksid mõeldud puudega inimestele. Lühidalt öeldes: Slovakkias pole mitte mingisugust teavet selle kohta, kuidas me ennast kliimakriisi mõju eest kaitsta ja looduskatastroofide korral päästa saaksime või kelle poole peaksime pöörduma, et parimat võimalikku ja tõhusat abi saada.
Seetõttu viisin vähemalt läbi väikese küsitluse selle kohta, kuidas mõjutab kliimakriis terviseprobleemidega inimesi siin Slovakkias. Leidsin kaheksa vastajat, kellele esitasin järgmised küsimused. Mis diagnoos teil on või millised on teie raskeimad sümptomid? Kuidas mõjutab kliimakriis teid seetõttu? Kas teate mõnd ametlikku meedet või soovitust, mis oleks mõeldud teile kui puudega inimesele? Kas need meetmed kergendavad või raskendavad teie olukorda? Kas olete kliimamuutusega toimetulekuks loonud enda jaoks konkreetse strateegia?
Meie jaoks pole tegemist lihtsalt ellujäämisega. Võrdõiguslikkus tuleneb eelkõige ka võimalusest elada vaba ja täisväärtuslikku elu nagu kõik teised. Seda ei takista enamasti mitte meie diagnoos, vaid ka kõikvõimalikud süsteemsed takistused, nagu ka halvasti läbi mõeldud võitlus kliimamuutusega.
Mul endal on spinaalse lihasatroofia kaugelearenenud staadiumi diagnoos, mis tähendab, et ma pean lamama ja mu kopse tuleb kunstlikult hapnikuga varustada. Minu spetsiaalne hingamisaparaat võimaldab mul koguni reisida, kuid kasutusjuhendi järgi ei tohi seade sattuda üle 35 °C temperatuuri kätte, muidu võib see üle kuumeneda ja katki minna.
Külmadel talvedel võin kergesti kopsupõletikku jääda, sest hingamisaparaat puhub välisõhku otse minu kopsu. Seetõttu on see õhk veidi külmem kui see, mida hingavad ilma trahheotoomiata inimesed, sest tavaliselt soojeneb õhk suus ja kurgus ning jõuab alles siis kopsu. Minu jaoks on ohtlik isegi tavaline hooajaline gripp, rääkimata kopsupõletikust.
Kliimamuutusega kaasnevad äärmuslikud ilmaolud, mille tõttu kaob mõõdukas kliima. Kui asi jõuab nii kaugele, et valitsevadki ainult äärmuslikud temperatuurid, tähendaks see minu ja teiste inimeste jaoks, kes on ühendatud hingamisaparaadiga, et me oleksime määratud eluks ajaks nelja seina vahele lõksu. Miks peaksime just meie seda eluaegset „vangistust“ kandma, kui kuriteo meie planeedi vastu on enamjaolt toime pannud kõigest sada firmat, kelle juhtkonnad selle arvelt veel tohutult rikastuvad?
Meie kodus räägitakse alati talvest väga põhjalikult, sest ma pean külmal aastaajal vähemalt kord kuus arsti juurde minema. Minu vanemad mähivad siis soojendava geelpadja käterätikusse ja asetavad selle kohta, kus hingamisaparaat õhku sisse imeb. Siis loodame lihtsalt, et ma ei külmetu.
Nõrkade kopsudega vastajatel on kõrge välistemperatuuri korral äärmiselt raske õhku saada. Eelkõige neil, kes eri põhjustel ei suuda oma kehatemperatuuri enam loomulikul viisil reguleerida, võib juhtuda, et nad kaotavad intensiivse kuumaperioodi ajal koguni teadvuse. Enda kaitsmiseks mähivad nad endale märjad rätikud ümber pea ning kannavad perforeeritud või naturaalsetest materjalidest riideid, kuid need abinõud pole kaugeltki usaldusväärsed.
Vastanutel on oma kõige erinevamate diagnoosidega alates lastehalvatusest kuni õnnetusjärgsete halvatuste ja diagnoosimatute närvisüsteemihaigusteni talvisel ajal väga piiratud liikumisvõimalused. Kui nad aga on suurema osa aastast võimelised teatud asju veel ise tegema, näiteks ka arsti juures läbivaatusel, ei nähta neile selliste erandolukordade jaoks ette isiklikku abilist. Nii kaotavad nad äkitselt oma kehalise vabaduse, sest alternatiivi pole. Süsteemi puuduv paindlikkus sunnib inimesi, kes riigi toimimise tõttu on niigi piiratud võimalustega, iseseisvalt kohanduma või surema.
Nakkushaiguste kasv ja kiire levik kliimamuutuse tõttu tähendab puudega inimestele ka seda, et nad peavad elama pidevas hirmus ja kaotavad tulevikulootuse. Peale selle langeb igal aastal uskumatud sada miljonit inimest oma meditsiiniliste vajaduste ja sellega seotud kulude tõttu alla vaesuspiiri. Uuringute kohaselt tõstab kliimakriis neid arve veelgi.
On terve rida näiteid, kus barjäärivabad tooted on turult eemaldatud või koguni barjääriga toodetega asendatud. Valmidus ohverdada puudega inimesi ilmneb kõige selgemini plastist joogikõrte keelustamises. Keeld kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019 direktiivis (EL) 2019/904 teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta. Liikmesriikidel oli kaks aastat aega direktiiv üle võtta.
Kõik sai alguse merebioloogi Christine Figgeneri YouTube’i videost, kus on näha, kuidas tema ja ta kolleegid päästavad merikilpkonna, kelle ninasõõrmes on plastist joogikõrs. 11. augustil 2015 avaldatud video levis varsti üle kogu maailma. Need on monteerimata kaadrid, mida ei ilmesta südantsoojendav muusika, graafiline töötlus, kommentaarid või muu sarnane. Video ei vaja seda, sest kaheksa minutit räägivad enda eest. Kilpkonn toob valu tõttu esile kohutavaid häälitsusi, tema ninast voolab verd, ta suudab vaevu hingata ning tal on silmanähtavalt füüsiline ja emotsionaalne hirm. See oli üks harvadest hetkedest, kus kliimamuutuse arutelu kaks osapoolt olid üksmeelel – midagi sellist ei tohiks süütule, kaitsetule loomale mitte kunagi teha.
Loomale. Tahaksin selle märksõna esile tõsta. Sest edasine asjade käik tõi puudega inimestele kaasa hirmutavalt sarnase mõju.
Selguse huvides ütlen, et ma isiklikult leian, et kliimakriisiga võitlemisel peaksid kõik inimesed endale jõukohase panuse andma. Kuid nii nagu kõigi põhimõtteliste küsimuste korral, peaksid lahendused põhinema faktidel. Vastasel juhul on oht, et probleem muutub hullemaks või et šarlatani kombel kasutatud improviseeritud „ravi“ tekitab juurde uusi hädasid.
Faktid on järgmised. Ajakirjas Science Advances 24. aprillil 2024 avaldatud uuringus leiti, et 50% kogu maailma plastisaastest tekitavad 56 firmat. Nendest firmadest vaid kuus tekitab 12,5% kogu maailma saastest. Võrdluseks: plastist joogikõrred moodustavad vaid 0,025% kogu plastist, mis igal aastal ookeanidesse jõuab, nagu ilmneb ühest National Geographicu uuringust.
Minu arvates oleks loogiline lahendus avaldada survet vähesele arvule asjassepuutuvatele firmadele või Euroopa Parlamendile, USA kongressile ja neist hierarhiliselt madalamal tasemel olevatele valitsusasutustele, et sundida neid oma tootmisviise ja toodete ringlussevõttu muutma. Kuid kilpkonnavideot vaadati 110 miljonit korda. See muutus üle kogu maailma viraalseks. Ning seega otsustas inimkond samalaadse performatiivse aktivismi kasuks ning keelas plastist joogikõrred. Selle sammuga väheneb igal aastal merre jõudva plasti kogus uskumatud 0,025%, kuid märksa suurem osa inimkonnast peab selle sammu tõttu leppima oluliselt halvema elukvaliteediga.
Eelkõige pole aga mitteplastkõrtel painduvat ülaosa, millega saab kõrre jooja jaoks sobivasse asendisse painutada. Kõigi keskkonnasõbralike kõrte puhul tuleb teatud nurga all nende kohale kummarduda. Kui plastkõrred saab pärast iga kasutamist ära visata, siis alternatiivid on mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks ning see avaldub ka nende hinnas. Nõrga immuunsüsteemiga inimesed peavad neid korduskasutatavaid kõrsi väga hoolikalt desinfitseerima, halvimal juhul pärast iga joomist. Õigupoolest sobivad neile inimestele ainult silikoonist joogikõrred. Metallist, klaasist, akrüülist või bambusest joogikõrred valmistatakse ka suurema läbimõõduga, et kaitsta loomade ninasõõrmeid, kuid neid ei saa kokku vajutada, et neid kasutaja suu järgi kohandada. Inimestel, kes ei suuda suud avada või paksematest kõrtest huultega haarata, on seetõttu probleem. Kõvad materjalid kujutavad lisaks vigastusohtu neile, kes teevad tervislikel põhjustel kontrollimatuid kiireid liigutusi. Paberist, heinast, nuudlitest või muust söödavast ja kergestipurunevast materjalist joogikõrte osad võivad jääda suhu, kust piiratud liikumisvõimega inimesed neid eemaldada ei saa, mille tõttu võivad nad lämbuda.
Seetõttu on paljude riikide valitsused direktiivi kohandanud, nii et plastist joogikõrsi võib müüa ainult teatud terviseprobleemidega inimestele. Kuid ainult eeldusel, et kauplused ja apteegid ei pane neid kaupu kõigile nähtavalt välja. Kust peaksid puudega inimesed siis teadma, kust nad barjäärivabu joogikõrsi leida võivad? Kui nad neid küsima peavad, on nad sunnitud oma vajadusi täiesti võõrastele avaldama. Võttes arvesse äärmiselt väikest kasumiprognoosi, ei näe poed ka põhjust plastist joogikõrsi ainult meie jaoks tellida, mistõttu need paratamatult sortimendist kaovad.
Kuid Slovakkias pole isegi sellist erandit. Minu vastajad ütlesid koguni, et Slovakkia söögikohtades pole pakkuda isegi mittebarjäärivabu keskkonnasäästlikke alternatiive.
Kuidas me saame siis vett juua või ravimeid tarvitada? Mõelda vaid, isegi minule, kes ma ööpäevaringset hooldust vajan, on päevas ette nähtud vaid 15 tundi isiklikku abi. Puudega inimeste absoluutsel enamusel Slovakkias pole enamikul päevadel isiklikku abilist, mistõttu pole neil järelikult kedagi, kes neid joomisel abistaks. Tihtipeale poleks seda abi vajagi, kui neil oleks vastavad joogikõrred. Paljud puudega inimesed ei saa isegi isikliku abilise toel tavalisest tassist juua, sest nad tõmbavad kiirelt manustatava vedeliku endale kurku ja võivad seetõttu lämbuda või kopsupõletiku saada.
Loomulikult tuleb kilpkonni kaitsta, nagu ka kõiki teisi loomi, kes inimese tõttu piinu kannatavad. Kuid ka puudega inimesed on elusolendid, inimesed nagu kõik teisedki. Miks peaks olema aktsepteeritav meile samasuguseid piinu tekitada nagu kilpkonnale, kelle saatusele terve maailm kaasa tundis? Joogikõrte keelustamine tõi kaasa ainult kellegi teisega mittearvestamise, kliimakriisi see sama hästi kui ei mõjuta. Kliimamuutuse tõttu surevad aga aja jooksul (välja) ka kilpkonnad, keda nende meetmetega väidetavalt kaitsta soovitakse.
Teatud inimrühmad on tegelikult põhimõtteliselt nõus, et plastist joogikõrte keelustamine olulist lahendust ei paku. Kuid puudega inimestele tekitab see siiski kahju. ÜRO keskkonnaprogrammi põhjendatud hinnangul võetakse kogu maailmas igat liiki materjalide jääkidest ringlusse keskmiselt 9 kuni 12%, mistõttu satuvad ilmselt isegi keskkonnasäästlikud joogikõrred endiselt kaitsetute loomade ninadesse. Näiteks mainib Seth Borenstein oma artiklis, mis on avaldatud teadusveebisaidil psych.org muuseas, et joogikõrte keelustamine ei avalda teadlaste arvates ilma puudeta inimestele märkimisväärset mõju. Imekspandavalt paljudes ekspertide artiklites ja seisukohtades nähakse plastist joogikõrsi endiselt ainult paremuse poole liikumise sümbolina.
Kuid kas puudega inimesed kannatavad tõesti ainult sümboolselt? Kui jah, siis on kliimakaitse pooldajad taas kliimamuutuse eitajatega ühel meelel. Lõppude lõpuks põletati või uputati vanasti nõidu ja märtreid ehk inimesi, kes olid taandatud kõigest maailma kimbutanud kurjuse sümboliteks. Lepime parem kokku selles, et selline tegevus kuulub barbaarsesse minevikku. Suhtuge meisse hoopis kui samaväärsetesse inimestesse, kes saavad anda olulise panuse kliimakriisi lahendamisse. Lõppude lõpuks on puudega inimesed ajalooliselt vaadatuna asendamatud impulsiandjad, kes võitluses iseenda päästmise ja vabaduse nimel on minimaalsete võimalustega ja rasketel aegadel loonud parimaid leiutisi. Oleme sellise ülesande jaoks justkui loodud. Kui teie, ökoloogiliselt mõtlevad inimesed, ohverdate meid minimaalsete parenduste nimel, mängite võib-olla maha ka võimaluse leida lahendus kliimakriisile.
Nähtamatud probleemid, nähtamatud inimesed
Puudega inimesed on kõik need, kellel on mingi nähtav või mittenähtav terviseprobleem, millega nad ennast identifitseerivad. Paremini nähtav on see, kuidas ohverdavad selle vähemuse need, kes suhtuvad kliimamuutustesse enam kui skeptiliselt. Harvardi professor Michael Ashley Stein kirjutab, et puudega inimestel on klimaatilistes eriolukordades kaks kuni neli korda suurem tõenäosus viga või surma saada. Nende keha reageerib kiiretele ilmamuutustele, väga kõrgele või madalale temperatuurile intensiivsemalt. Paljud sõltuvad terve elu katkematust vooluvarustusest ja professionaalsest meditsiiniabist või ei tohi lahkuda steriilsetest ruumidest. Enamiku jaoks on kiired liigutused või üldse keha liigutamine koolitamata inimeste poolt ohtlik. See muudab nende evakueerimise ohuolukorras keeruliseks. Peale selle ei ole looduskatastroofide ajal kasutatavad transpordivahendid ja ajutised majutuskohad enamasti barjäärivabad, mistõttu pole puudega inimestele tagatud juurdepääs ja seega peavad nad taluma sotsiaalset isolatsiooni ja majutust hooldekodudes.Kuumalainete ajal on psüühikadiagnoosiga inimeste suremus kolm korda suurem. Sellel on mitu põhjust. Teatud psühhotroopsed ained halvendavad termoregulatsiooni. Peale selle arvavad teadlased, et 30–40% kodututest kannatab psüühikaprobleemide all ning neil pole peaaegu üldse võimalust end päikese eest kaitsta. Samuti on psüühikahaiguste ja ülekuumenemise sümptomid väga sarnased. Sellele lisandub asjaolu, et psüühikaprobleemid viivad tihti sotsiaalsesse isolatsiooni, mistõttu ei ole sellistel inimestel tihtipeale läheduses mitte kedagi, kes neile kiirabi kutsuks või kellele nad oma ägenenud terviseprobleemidest rääkida saaksid.
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul sureb 2030. aastaks kliimakriisi tõttu igal aastal umbes 250 000 inimest rohkem kui praegu. Kui lähtuda sellest, et umbes 15% maailma rahvastikust on puudega, ja võtta arvesse eespool nimetatud andmeid, tähendab see, et 2030. aastaks sureb igal aastal kliimamuutuse tõttu umbes 65 000 kuni 105 000 tuhat puudega inimest.
Sellest järeldub, et inimesed, kes kliimakriisi ja seega ka aktiivse kliimakaitse vajadust eitavad, ei saa samal ajal väita, et neile on puudega inimeste elu oluline. Kuid hoolimata tõsiasjast, et meid, puudega inimesi, puudutab kliimakriis ebaproportsionaalselt rohkem, ei kaasa isegi ökoloogiliste lahenduste pooldajad meid tavaliselt sellekohastesse aruteludesse. Asi on läinud isegi nii kaugele, et kui sisestada otsingumootoritesse märksõnad „kliimakriis“ ja „puudega“, ei ilmu Slovakkia veebilehtedel mitte ühtki asjakohast tulemust.
Seetõttu pole ime, et ükski selle artikli koostamisel küsitletud vastajatest, mina kaasa arvatud, ei ole kuulnud ametlikest meetmetest või soovitustest, mis oleksid mõeldud puudega inimestele. Lühidalt öeldes: Slovakkias pole mitte mingisugust teavet selle kohta, kuidas me ennast kliimakriisi mõju eest kaitsta ja looduskatastroofide korral päästa saaksime või kelle poole peaksime pöörduma, et parimat võimalikku ja tõhusat abi saada.
Määratud koju lõksu jääma
Maailma võrdluses on ka Slovakkia uuringute olukord pettumust valmistav. Välja arvatud juba mainitud statistika, ei leia praktiliselt ühtegi muud uuringut, mis käsitleks puudega inimeste kogemusi kliimakriisiga toimetulekul. Viimati nimetatud arvud pidin koguni ise välja arvutama. Justkui ei huvitaks rahvastiku tervet osa üldse see, mida kliimamuutus meiega teeb ja kuidas seda ennetada saaks.Seetõttu viisin vähemalt läbi väikese küsitluse selle kohta, kuidas mõjutab kliimakriis terviseprobleemidega inimesi siin Slovakkias. Leidsin kaheksa vastajat, kellele esitasin järgmised küsimused. Mis diagnoos teil on või millised on teie raskeimad sümptomid? Kuidas mõjutab kliimakriis teid seetõttu? Kas teate mõnd ametlikku meedet või soovitust, mis oleks mõeldud teile kui puudega inimesele? Kas need meetmed kergendavad või raskendavad teie olukorda? Kas olete kliimamuutusega toimetulekuks loonud enda jaoks konkreetse strateegia?
Meie jaoks pole tegemist lihtsalt ellujäämisega. Võrdõiguslikkus tuleneb eelkõige ka võimalusest elada vaba ja täisväärtuslikku elu nagu kõik teised. Seda ei takista enamasti mitte meie diagnoos, vaid ka kõikvõimalikud süsteemsed takistused, nagu ka halvasti läbi mõeldud võitlus kliimamuutusega.
Mul endal on spinaalse lihasatroofia kaugelearenenud staadiumi diagnoos, mis tähendab, et ma pean lamama ja mu kopse tuleb kunstlikult hapnikuga varustada. Minu spetsiaalne hingamisaparaat võimaldab mul koguni reisida, kuid kasutusjuhendi järgi ei tohi seade sattuda üle 35 °C temperatuuri kätte, muidu võib see üle kuumeneda ja katki minna.
Külmadel talvedel võin kergesti kopsupõletikku jääda, sest hingamisaparaat puhub välisõhku otse minu kopsu. Seetõttu on see õhk veidi külmem kui see, mida hingavad ilma trahheotoomiata inimesed, sest tavaliselt soojeneb õhk suus ja kurgus ning jõuab alles siis kopsu. Minu jaoks on ohtlik isegi tavaline hooajaline gripp, rääkimata kopsupõletikust.
Kliimamuutusega kaasnevad äärmuslikud ilmaolud, mille tõttu kaob mõõdukas kliima. Kui asi jõuab nii kaugele, et valitsevadki ainult äärmuslikud temperatuurid, tähendaks see minu ja teiste inimeste jaoks, kes on ühendatud hingamisaparaadiga, et me oleksime määratud eluks ajaks nelja seina vahele lõksu. Miks peaksime just meie seda eluaegset „vangistust“ kandma, kui kuriteo meie planeedi vastu on enamjaolt toime pannud kõigest sada firmat, kelle juhtkonnad selle arvelt veel tohutult rikastuvad?
Loodame, et jääme ellu
Oht pole enam vaid teoreetiline. Näiteks ei talu ühe minu küsitlusele vastanud ja samuti hingamisaparaadi külge aheldatud inimese organism kliimaseadmeid. Ta jääb nende tõttu väga kergesti haigeks, isegi kui kliimaseade on kõige madalamal astmel. Kui temperatuur tõuseb suvel üle 35 °C, katavad tema vanemad seadme jäävette kastetud niiskete rätikutega ning seejärel loodavad nad kõik koos, et masin peab vastu.Meie kodus räägitakse alati talvest väga põhjalikult, sest ma pean külmal aastaajal vähemalt kord kuus arsti juurde minema. Minu vanemad mähivad siis soojendava geelpadja käterätikusse ja asetavad selle kohta, kus hingamisaparaat õhku sisse imeb. Siis loodame lihtsalt, et ma ei külmetu.
Nõrkade kopsudega vastajatel on kõrge välistemperatuuri korral äärmiselt raske õhku saada. Eelkõige neil, kes eri põhjustel ei suuda oma kehatemperatuuri enam loomulikul viisil reguleerida, võib juhtuda, et nad kaotavad intensiivse kuumaperioodi ajal koguni teadvuse. Enda kaitsmiseks mähivad nad endale märjad rätikud ümber pea ning kannavad perforeeritud või naturaalsetest materjalidest riideid, kuid need abinõud pole kaugeltki usaldusväärsed.
Vastanutel on oma kõige erinevamate diagnoosidega alates lastehalvatusest kuni õnnetusjärgsete halvatuste ja diagnoosimatute närvisüsteemihaigusteni talvisel ajal väga piiratud liikumisvõimalused. Kui nad aga on suurema osa aastast võimelised teatud asju veel ise tegema, näiteks ka arsti juures läbivaatusel, ei nähta neile selliste erandolukordade jaoks ette isiklikku abilist. Nii kaotavad nad äkitselt oma kehalise vabaduse, sest alternatiivi pole. Süsteemi puuduv paindlikkus sunnib inimesi, kes riigi toimimise tõttu on niigi piiratud võimalustega, iseseisvalt kohanduma või surema.
Nakkushaiguste levik kasvab
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel levivad kliimamuutuse tõttu üha rohkem ka nakkushaigused, mis kanduvad edasi vee, toidu, loomade ja inimeste kaudu. Kõik vastajad tunnistasid, et neil on oma elu pärast hirm iga väiksemagi haiguse korral. Puuduva või nähtavalt nõrgenenud immuunsüsteemiga organism ei suuda end infektsioonide eest piisavalt kaitsta isegi mitmesuguste antibiootikumide kasutamisel. Kui tarbida liiga palju ravimeid, tekib aga oht mürgistuse tekkeks või immuunsüsteemi kohanemiseks antibiootikumidega, mis võib pikas perspektiivis olla tõeliselt ohtlik, sest seeläbi võib käest kaduda ainus toimiv ravivõimalus. Ka puudega inimestele, kelle organism ei ole nii tundlik, tähendavad haigused pikaajalist nõrka kohta. Paranemine võtab tihti kuid, mis omakorda võib tähendada koolist väljalangemist või tööst ilmajäämist.Nakkushaiguste kasv ja kiire levik kliimamuutuse tõttu tähendab puudega inimestele ka seda, et nad peavad elama pidevas hirmus ja kaotavad tulevikulootuse. Peale selle langeb igal aastal uskumatud sada miljonit inimest oma meditsiiniliste vajaduste ja sellega seotud kulude tõttu alla vaesuspiiri. Uuringute kohaselt tõstab kliimakriis neid arve veelgi.
Viraalsed videod, uued bakterid
Siiski on veel midagi, mis on sama hirmutav kui kõik see, millest ma juba rääkinud olen. Isegi inimesed, kes aktiivselt ja konstruktiivselt kliimamuutusega tegelevad, teevad meile kahju. Sealjuures on nad siiski ainsad, kelle juures puudega inimesed selles osas toetust võiksid leida.On terve rida näiteid, kus barjäärivabad tooted on turult eemaldatud või koguni barjääriga toodetega asendatud. Valmidus ohverdada puudega inimesi ilmneb kõige selgemini plastist joogikõrte keelustamises. Keeld kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019 direktiivis (EL) 2019/904 teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta. Liikmesriikidel oli kaks aastat aega direktiiv üle võtta.
Kõik sai alguse merebioloogi Christine Figgeneri YouTube’i videost, kus on näha, kuidas tema ja ta kolleegid päästavad merikilpkonna, kelle ninasõõrmes on plastist joogikõrs. 11. augustil 2015 avaldatud video levis varsti üle kogu maailma. Need on monteerimata kaadrid, mida ei ilmesta südantsoojendav muusika, graafiline töötlus, kommentaarid või muu sarnane. Video ei vaja seda, sest kaheksa minutit räägivad enda eest. Kilpkonn toob valu tõttu esile kohutavaid häälitsusi, tema ninast voolab verd, ta suudab vaevu hingata ning tal on silmanähtavalt füüsiline ja emotsionaalne hirm. See oli üks harvadest hetkedest, kus kliimamuutuse arutelu kaks osapoolt olid üksmeelel – midagi sellist ei tohiks süütule, kaitsetule loomale mitte kunagi teha.
Loomale. Tahaksin selle märksõna esile tõsta. Sest edasine asjade käik tõi puudega inimestele kaasa hirmutavalt sarnase mõju.
Selguse huvides ütlen, et ma isiklikult leian, et kliimakriisiga võitlemisel peaksid kõik inimesed endale jõukohase panuse andma. Kuid nii nagu kõigi põhimõtteliste küsimuste korral, peaksid lahendused põhinema faktidel. Vastasel juhul on oht, et probleem muutub hullemaks või et šarlatani kombel kasutatud improviseeritud „ravi“ tekitab juurde uusi hädasid.
Faktid on järgmised. Ajakirjas Science Advances 24. aprillil 2024 avaldatud uuringus leiti, et 50% kogu maailma plastisaastest tekitavad 56 firmat. Nendest firmadest vaid kuus tekitab 12,5% kogu maailma saastest. Võrdluseks: plastist joogikõrred moodustavad vaid 0,025% kogu plastist, mis igal aastal ookeanidesse jõuab, nagu ilmneb ühest National Geographicu uuringust.
Minu arvates oleks loogiline lahendus avaldada survet vähesele arvule asjassepuutuvatele firmadele või Euroopa Parlamendile, USA kongressile ja neist hierarhiliselt madalamal tasemel olevatele valitsusasutustele, et sundida neid oma tootmisviise ja toodete ringlussevõttu muutma. Kuid kilpkonnavideot vaadati 110 miljonit korda. See muutus üle kogu maailma viraalseks. Ning seega otsustas inimkond samalaadse performatiivse aktivismi kasuks ning keelas plastist joogikõrred. Selle sammuga väheneb igal aastal merre jõudva plasti kogus uskumatud 0,025%, kuid märksa suurem osa inimkonnast peab selle sammu tõttu leppima oluliselt halvema elukvaliteediga.
Plastist joogikõrte lõpuni läbi mõtlemata keelustamine
Nimelt on plastist joogikõrred paljude terviseprobleemidega inimeste jaoks ainus viis midagi juua. Plastist kõrte asemel toodavad firmad nüüd joogikõrsi mitmesugustest muudest materjalidest. Ilmselgelt on need mõeldud inimestele, kes kasutavad kõrsi pigem meelelahutuslikul eesmärgil kui hädavajaliku abivahendina.Eelkõige pole aga mitteplastkõrtel painduvat ülaosa, millega saab kõrre jooja jaoks sobivasse asendisse painutada. Kõigi keskkonnasõbralike kõrte puhul tuleb teatud nurga all nende kohale kummarduda. Kui plastkõrred saab pärast iga kasutamist ära visata, siis alternatiivid on mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks ning see avaldub ka nende hinnas. Nõrga immuunsüsteemiga inimesed peavad neid korduskasutatavaid kõrsi väga hoolikalt desinfitseerima, halvimal juhul pärast iga joomist. Õigupoolest sobivad neile inimestele ainult silikoonist joogikõrred. Metallist, klaasist, akrüülist või bambusest joogikõrred valmistatakse ka suurema läbimõõduga, et kaitsta loomade ninasõõrmeid, kuid neid ei saa kokku vajutada, et neid kasutaja suu järgi kohandada. Inimestel, kes ei suuda suud avada või paksematest kõrtest huultega haarata, on seetõttu probleem. Kõvad materjalid kujutavad lisaks vigastusohtu neile, kes teevad tervislikel põhjustel kontrollimatuid kiireid liigutusi. Paberist, heinast, nuudlitest või muust söödavast ja kergestipurunevast materjalist joogikõrte osad võivad jääda suhu, kust piiratud liikumisvõimega inimesed neid eemaldada ei saa, mille tõttu võivad nad lämbuda.
Seetõttu on paljude riikide valitsused direktiivi kohandanud, nii et plastist joogikõrsi võib müüa ainult teatud terviseprobleemidega inimestele. Kuid ainult eeldusel, et kauplused ja apteegid ei pane neid kaupu kõigile nähtavalt välja. Kust peaksid puudega inimesed siis teadma, kust nad barjäärivabu joogikõrsi leida võivad? Kui nad neid küsima peavad, on nad sunnitud oma vajadusi täiesti võõrastele avaldama. Võttes arvesse äärmiselt väikest kasumiprognoosi, ei näe poed ka põhjust plastist joogikõrsi ainult meie jaoks tellida, mistõttu need paratamatult sortimendist kaovad.
Kuid Slovakkias pole isegi sellist erandit. Minu vastajad ütlesid koguni, et Slovakkia söögikohtades pole pakkuda isegi mittebarjäärivabu keskkonnasäästlikke alternatiive.
Kuidas me saame siis vett juua või ravimeid tarvitada? Mõelda vaid, isegi minule, kes ma ööpäevaringset hooldust vajan, on päevas ette nähtud vaid 15 tundi isiklikku abi. Puudega inimeste absoluutsel enamusel Slovakkias pole enamikul päevadel isiklikku abilist, mistõttu pole neil järelikult kedagi, kes neid joomisel abistaks. Tihtipeale poleks seda abi vajagi, kui neil oleks vastavad joogikõrred. Paljud puudega inimesed ei saa isegi isikliku abilise toel tavalisest tassist juua, sest nad tõmbavad kiirelt manustatava vedeliku endale kurku ja võivad seetõttu lämbuda või kopsupõletiku saada.
Puudega inimesed kui lahendustele impulsi andjad
Seetõttu sõltuvad paljud meist sondidest, mis juhivad toidu otse makku. Saatuse iroonia on ka see, et nende sondide sagedasim ja kõige vähem invasiivne liik on nasogastraalne intubatsioon, mis tähendab sondi viimist makku ninasõõrmete kaudu. See kogemus sarnaneb olukorrale, milles oli videos nähtud kilpkonn – ühe ninasõõrme kaudu on hingamine takistatud, tekib ebamugavustunne, on valus ja võib koguni verd joosta.Loomulikult tuleb kilpkonni kaitsta, nagu ka kõiki teisi loomi, kes inimese tõttu piinu kannatavad. Kuid ka puudega inimesed on elusolendid, inimesed nagu kõik teisedki. Miks peaks olema aktsepteeritav meile samasuguseid piinu tekitada nagu kilpkonnale, kelle saatusele terve maailm kaasa tundis? Joogikõrte keelustamine tõi kaasa ainult kellegi teisega mittearvestamise, kliimakriisi see sama hästi kui ei mõjuta. Kliimamuutuse tõttu surevad aga aja jooksul (välja) ka kilpkonnad, keda nende meetmetega väidetavalt kaitsta soovitakse.
Teatud inimrühmad on tegelikult põhimõtteliselt nõus, et plastist joogikõrte keelustamine olulist lahendust ei paku. Kuid puudega inimestele tekitab see siiski kahju. ÜRO keskkonnaprogrammi põhjendatud hinnangul võetakse kogu maailmas igat liiki materjalide jääkidest ringlusse keskmiselt 9 kuni 12%, mistõttu satuvad ilmselt isegi keskkonnasäästlikud joogikõrred endiselt kaitsetute loomade ninadesse. Näiteks mainib Seth Borenstein oma artiklis, mis on avaldatud teadusveebisaidil psych.org muuseas, et joogikõrte keelustamine ei avalda teadlaste arvates ilma puudeta inimestele märkimisväärset mõju. Imekspandavalt paljudes ekspertide artiklites ja seisukohtades nähakse plastist joogikõrsi endiselt ainult paremuse poole liikumise sümbolina.
Kuid kas puudega inimesed kannatavad tõesti ainult sümboolselt? Kui jah, siis on kliimakaitse pooldajad taas kliimamuutuse eitajatega ühel meelel. Lõppude lõpuks põletati või uputati vanasti nõidu ja märtreid ehk inimesi, kes olid taandatud kõigest maailma kimbutanud kurjuse sümboliteks. Lepime parem kokku selles, et selline tegevus kuulub barbaarsesse minevikku. Suhtuge meisse hoopis kui samaväärsetesse inimestesse, kes saavad anda olulise panuse kliimakriisi lahendamisse. Lõppude lõpuks on puudega inimesed ajalooliselt vaadatuna asendamatud impulsiandjad, kes võitluses iseenda päästmise ja vabaduse nimel on minimaalsete võimalustega ja rasketel aegadel loonud parimaid leiutisi. Oleme sellise ülesande jaoks justkui loodud. Kui teie, ökoloogiliselt mõtlevad inimesed, ohverdate meid minimaalsete parenduste nimel, mängite võib-olla maha ka võimaluse leida lahendus kliimakriisile.
See artikkel ilmus algselt saksa-tšehhi-slovaki-ukraina ajakirjas Jádu, sõltumatut, konstruktiivset ja mitmevaatelist ajakirjandust edendava projekti PERSPECTIVES raames. Projekti PERSPECTIVES kaasrahastab EL. >>> Loe lähemalt projekti PERSPECTIVES kohta.