Meie
Mõeldes pagulusest kui väljakutsest

Tumedapäine naine päikselisel päeval. © Ken Mürk

Afganistani põhjaosast pärit Fatima Rahimi jõudis Eestisse pagulasena viie aasta eest. Algus oli raske, kuid nüüd nõustab ta oma saatusekaaslasi.

Fatima Rahimi

Minu nimi on Fatima. Sellel nimel on palju tähendusi: näiteks sära või keegi, kes on väga aus. Fatima oli ka prohvet Muhhammadi tütar. Seepärast panid ka minu vanemad mulle selle nime. Fatima on maailmas üks levinumaid nimesid, millest on peaaegu igas kultuuris oma variant. Alles hiljuti avastasin, et sarnane nimi on ka Ugandas!

Saabusin Eestisse 2016. aastal. Vahepeal on juhtunud palju, kuid kokkuvõttes on mu elu olnud kena, rahulik ja vaikne. Peamiselt olen töötanud. Viimase pooleteise aasta jooksul on minu kontoriks olnud mu magamistuba. Töö leidmine oli mulle üks suurimaid probleeme. Paljud välismaalased tulevadki siia just kindla töö tõttu, kuid pagulastele on tööle saamine keeruline. Esiteks on haridussüsteemid erinevad. Mina õppisin Afganistanis äri. Kui tulin Eestisse, ei saanud ma oma valdkonnas tööd, sest igal pool nõuti eesti keele oskust. See oli mulle suurim takistus. Saatsin välja palju CV-sid, kuid mulle isegi ei vastatud. Võimalik, et firmadel oli mingeid kahtlusi mu nime või päritolu tõttu.

Turvavõrk sõpradest

Noor naine suvisel päeval. Fatima Rahimi keskendub alati heale, ükskõik, mis väljakutseid elu toob | © Ken Mürk Esimese töö Augusti kohvikus leidsin tänu sakslasest sõbrale. Tema on praktiliselt kohalik, sest ta on siin elanud nii pikka aega. Teise töö e-kaubanduses leidsin tänu korealasest sõbrale. Kolmanda töökoha Malwarerbytesis sain tänu gruusia sõbrale. Jah, tööd on võimalik leida ka eesti keele oskuseta, aga sul peab olema sotsiaalne võrgustik. Praegu töötan ma lisaks Rahvusvahelise migratsiooniorganisatsiooni kohalikus esinduses, kus teeme palgulastele koolitusi. Esimese asjana soovitan neile, et tekitage endale tutvusringkond: leidke sõpru, osalege üritustel jne. Nii saate soovitusi töö leidmiseks. Keeleoskus on muidugi määrava tähtusega. Kui inimene on juba väljunud n-ö pagulase mullist, satub ta tihti ex-pat'i mulli, kus ta pole samuti täiesti lõimunud. Et saada eestlaseks, on tarvis osata keelt ja tunda kultuuri.

Eesti keelt õpin ma aktiivselt ja oskan veidi rääkida. Harjutan – vaatan, mis juhtub!

Õde rünnati bussis

Tänaval on mul olnud mõned ebameeldivad juhtumid, aga ma ei nimetaks neid karmideks. See on kurb tõsiasi, aga mõnikord hinnatakse sind su välimuse põhjal: naha- ja juustevärvi järgi. Ma ei näe välja lähisidalik ja see on kindlasti põhjus, miks mind pole eriti kommenteeritud. Kuid mu nooremal õel oli väga halb kogemus: bussis üks väga pikk mees sõimas teda, ütles, et mu õde on terrorist. Mu õde oli siis 16-aastane, praktiliselt laps. See juhtus meie esimesel Eesti nädalal. Pärast seda ei käinud mu õde korterist väljas kaks kuud. Meie tugiisik Eesti pagulasabist ütles, et oleksime pidanud kohe politsei kutsuma, aga me ei tulnud selle peale. Rohkem pole midagi sellist meie perega juhtunud. Keskendume ka eelkõige heale, sest hea kaalub alati halva üles.

Tumedapäine noor naine seisab valge jalgrattaga Eestis tekkis Fatimal võimalus jalgrattasõitu proovida – Afganistanis on see naistele keelatud. | © Ken Mürk Bussis ründamise ajal kandis mu õde pearätikut. Pole väga hea, kui tuleb muuta oma välimust teiste pärast, kuid rääkisime õele, et Eestis on teine kultuur ja võibolla pole hea mõte, et sa pearätikut kannad. Nüüd ta seda enam ei teegi. See pole ideaalne olukord, kuid pärast rätikust loobumist pole teda rohkem rünnatud.

Vend kasvab eestlaseks

Mul oli Afganistanis hea karjäär, kuid pidin jätma oma töö ja sõbrad ning põgenema. Mulle meeldib Eestis praegu väga ja ma ei kujutaks oma elu mujal ette. Alguses oli aga väga raske. Oskan praegu soovitada teistele pagulastele: mõelge oma olukorrast kui huvitavast väljakutsest. Asjad on nüüd teisiti ja te ei saa kunagi enam pöörduda endisse ellu. Ma pole enam see, kellena ma Eestisse tulin. Olen palju parem versioon endast. See väljakutse aitas mind palju: õppisin uut kultuuri, kohtusin uute inimestega jne. See on olnud väga huvitav seiklus. Ja mis kõige olulisem: siin on turvaline. Alati keskenduge positiivsele!

Minu vend tuli Eestisse kolmesena, praegu on ta kaheksaaastane. Ta käib Kopli kunstigümnaasiumis ja ta räägib eesti keelt väga hästi. Ta tegeleb koolis palju kunstiga ja mulle tundub, et ta on väga heas keskkonnas. Afaganistani koolis ei hoolita laste heaolust, ollakse isegi vägivaldsed. Minu vend on õrn väike poiss ja meil on hea meel, et teda ei survestata. Mu vennal pole eriti mälestusi Afganistanist: vaid mõned mälupildid. Tema lapsepõlvemälestused on Eestist. Arvame, et ta kasvab eestlaseks. See on meile täiesti okei. Vend unistab, et kui ta kasvab suureks, ostab ta õdedele ja emale suure maja. Naljakas, me pole kunagi maininud, et maja on meie unistus!

Elan oma elu!

Ma üritan mitte jälgida, mis toimub Afganistanis. Olukord on seal muutunud aastatega hullemaks. Mullu juhtus seal kohutavaid asju ja mul tekkis sellest ränk depressioon. Mul polnud sellest kellegagi rääkida, sest ma ei soovinud panna teisi muretsema. Paljudele inimestele teeb muret USA vägede väljaviimine Afganistanist. USA ei saavutanud otseselt midagi, aga tegutses vahemehena. Nende lahkumine hirmutab eelkõige kohalikke naisaktiviste ja -poliitikuid, sest valitsus on võtmas järjest hullemat kurssi.

Mulle meeldib, et Eestis pole mul survet abielluda ja peret luua. Jah, mõned pereliikmed pärivad, aga ma ei pea kellegi standardeid järgima. Elan oma elu. Afganistanis ei hoolita tervislikest eluviisidest, sest inimesed muretsevad loomulikult esmajoones turvalisuse pärast. Eestis saan väljas jalutada, treenida ja sõita rattaga, mida Afganistanis naised ei tohi teha. Eestis saan isiksusena areneda ja ma olen selle võimaluse eest tänulik.

Inglise keelest tõlkinud Mari Peegel.

toimetuse märkus: 
Fatima artikkel on kirjutatud enne, kui Taliban Afganistanis võimu täielikult üle võttis. 


Soovitame sulle

API-Error