Kunst
Valgevene vastupanu tikitud kroonika: Kunstiline aktivism

Miks sa valisid 2020. aastal just tikkimise vahendiks, millega kujutada Valgevene vastupanuliikumist Aleksandr Lukašenko diktaatorlikule režiimile ning rääkida lugusid vangistatud meestest ja naistest?

Sellele küsimusele vastamiseks pean ma minevikus veidi kaugemale minema. Tikkimisega hakkasin küll tegelema alles 2020. aastal, kuid juba kümme aastat varem tekkis minus huvi valgevene ja üldiselt slaavi kirjamärkide ja ornamentika vastu. Lugesin paljusid publikatsioone, kus kirjutati näiteks seda, et ornamentidel on kodeeritud tähendus. Mitte ainult üksikud sümbolid, vaid ka tikand ise, riietusese või käterätik sisaldasid infot oma päritolupiirkonna, kasutusotstarbe ja mu sellise kohta.

Asjaolu, et ornament on kood, tekst, mida saab lugeda, ajendas mind tegema mu enda tööd. Arvasin, et oleks tore ornamentide abil lugusid jutustada. 2012. aastal lõingi projekti Ženokol. Tikkisin ühele kleidile kunstilise koomiksi, mis räägib naise elutsüklist. Esimene ja viimane pilt on ühesugused, nii et lugu kordub pidevalt, nagu naise sündki. Algul kasutasin algupäraseid märke, kuid sain aru, et need pole kõigile mõistetavad, sest ornament on eriline keel. Seega pidin seda kohandama ja tänapäeva vaatajale arusaadavaks tegema, kuid samal ajal soovisin säilitada valgevene või slaavi esteetikat, folkloori. See oli oluline.
 

Seega pakkus sulle huvi ornamentika ja sa otsisid seetõttu sellega sobivat teemat?

Jah, kõigepealt oli mul instrument ehk ornamentika ning viis, kuidas sellega lugu jutustada. Kui nägin seda, mis Valgevenes 2020. aasta valimiste ajal toimus, tundus see mulle ideaalne vormi ja sisu kombinatsioon. Peale selle olin just lõpetanud oma teatriõpingud ja tundsin ennast vabana. Mul oli energiat midagi täiesti ise üles ehitada.
 

Kas oled ka sellele mõelnud, milline mõju sinu tikanditel olla võiks?

Eelkõige soovisin rääkida valgevene ornamentide kaudu loo tänasest Valgevenest. See on minu versioon ornamentidest, kuid need on siiski valgevene ornamendid.

Jagatud solidaarsus

Tsükkel „Valgevene võšõvanka ajalugu“ [Mõiste võšõvanka põhineb sõnamängul sõnadega „tikkimine“ ja „ellujäämine“, mis kõlavad paljudes slaavi keeltes sarnaselt. - Tõlkija märkus] #FramedinBelarus. Kas räägiksid sellest lähemalt?

The History of Belarusian Vyzhyvanka hõlmab, nagu sa algul ütlesid, 2020. aasta augustist kuni 2021. aastani toimunud proteste ja muid alamsarju. Näiteks Sportlased ja Inimesed, kes protestide ajal tapeti või seitsme meetri pikkune tikand Saga of Protests jne.

Projekt #FramedinBelarus on pigem eraldiseisev ning keerukam ja mahukam kui teised sarjad. Selle projekti raames tikivad inimesed poliitvangide lugusid. Mina annan tikkimismustrid ning inimesed tikivad nende järgi ja saadavad valmistükid tagasi. See on märk solidaarsusest ning võimalus juhtida tähelepanu Valgevenes valitsevale olukorrale. Kirjutame koos nende inimestega tänapäeva ajalugu.

Kas pealkiri viitab vangistusele?

Framed in Belarus on kahetähenduslik. Ühelt poolt tähendab framed raamis olevat maali, sest tegu on kunstiprojektiga, kuid framed tähendab inglise keeles ka kedagi alusetult süüdistama, mis viitab vangistatute saatusele. Valisin inglise keele, sest sellest tuleb rahvusvaheline projekt.
 

Kas projektis osalemine on ohutu ka valgevenelastele?

Praegu Valgevenest osalejaid ei ole. Varem neid oli, kuid ohutuse huvides me seda enam ei soovita.
 

Kust sa oma lugude jaoks infot saad, näiteks vangistatute või protestidel juhtuva kohta?

Vangistatute kohta saan infot Valgevene olukorda jälgivate inimõigusorganisatsioonide avalikest allikatest. Neil on nimekirjad, kus avaldatakse vangistatute lugusid, nii palju kui neid teatakse. Kahjuks ei avalda kohtud enam isegi seda infot, mis varem kohustuslik oli. Inimõigusaktivistide jaoks on nüüd palju raskem infot saada, mõnikord ei tea nad isegi vangistatute nimesid.

Nimekirjad ei ole seega täielikud?

Ei, olemasolevate materjalide järgi on poliitvange umbes 4000, kuid vabanenud räägivad, et tegelik arv on palju suurem. Paljud, kes poliitilistel põhjustel vangistatud on, ei ole nimekirjades.
 

Kas sa kardad oma töö tõttu laimu või rünnakuid?

Otseselt mitte, aga ma mõtlen pidevalt, mida ma saan avaldada. Näiteks pean oma veebilehel hoolikalt kaaluma, milliseid nimesid avaldada, et Valgevenes olevaid inimesi mitte ohtu seada. Mõnikord signeerivad inimesed oma tikandid, kuid nendest töödest fotode avaldamise korral võib see olla ohtlik.
 

Kuidas sa otsustad, mis on veel ohutu ja mis enam mitte?

Jälgin toimuvat ja loen uudiseid. Näiteks varem ei vahistatud inimesi, kes poliitvange aitasid. Nüüd aga nad vangistatakse ja saadetakse mitmeks aastaks vangi näiteks raha või kirjade saatmise eest. Kui ma selliseid asju näen, on selge, et peame olema veel ettevaatlikumad. Pean nõu ka inimõigusorganisatsioonide ja juristidega. Loodan, et olen siiani hästi hakkama saanud. Inimesed, kes tikivad, teavad, millega nad riskivad, ja võivad kasutada allkirjastamisel pseudonüümi. Alati ei ole teada, kas kasutatav nimi on nende päris nimi.

Kunsti roll

Milline avaliku toetuse viis, näiteks tänavaprotestid, kunst, kirjade kirjutamine, üleskutsed poliitikutele, aitab sinu arvates kõige paremini juhtida tähelepanu vangistatud inimestele, eelkõige nende vabastamisele?

Mis vabastamist puudutab, siis ma pole päris kindel. Aga päriselt toimiv asi – kuulen seda oma kolleegidelt tihti – on suuremad avalikud kampaaniad. Kui vaid paar inimest, näiteks pereliikmed, omavahel poliitvangist räägivad, ei saa see piisavalt avalikku tähelepanu. Kuid näiteks kui mõni pereliige läheb ajakirjandusse ja sellest räägib, võib see vangistatut veel rohkem kahjustada. Püüdlus inimest aidata võib olukorra veel hullemaks teha. Kuid kui emaga liitub veel sada või tuhat inimest, on sellel mõju. Inimeste hääl tugevneb ja režiim saab aru, et ta on proovile pandud. Selles punktis võivad nad lõpetada vangistatu väärkohtlemise. See ei toimi küll alati, kuid piisavalt tihti. Loomulikult aitab ka välismaiste poliitikute tähelepanu.
 

Kuidas te teada saate, et see toimib?

Mõnikord ei saagi. Valgevenes on palju vangistatuid, kes on üksikvangistuses, nagu Maria Kalesnikava, Viktor Babarõka, Sergei Tsihhanovski ja teised, kellest me pole peaaegu kaks aastat midagi kuulnud. Me ei tea isegi seda, kas nad on elus. Vähene teave, mis meil on, pärineb enamasti inimestelt, kes nendega samas vanglas istusid.
 

Mida tähendab incommunicado?

See tähendab, et vangistatutel pole välismaailmaga kontakti. Nad ei saa siis kirju ja neil ei lasta suhelda ei pere ega advokaatidega. Isegi inimesi, kes samas vanglas viibivad, karistatakse igasuguse kontaktikatse eest, ka lihtsalt silmsideme eest. Vangid on täielikus isolatsioonis.
 

See kõlab hirmutavalt. Tulles tagasi sinu töö juurde: kas vangistatud teavad, et inimesed nende lugusid tikivad?

Mõned, näiteks Viktor Babarõka teavad. Kui side toimis paremini, kirjutasid mõned osalejad vangistatutele kirju. Keegi rääkis neile, mida me teeme. Üks osaleja kirjutas näiteks kirja oma vangistatud kolleegile ja küsis, kuidas teda portreteerida võiks. Kolleeg kirjutas vastu, et ta „protesteerib“ ka vanglas – ta kandis punast pidžaamat ja lebas valges voodis, sümboliseerides Valgevene punavalge lipu värvidega proteste. Kahjuks ei saa seda tikandiga edasi anda.
 

Kas sul on tagasisidet selle kohta, kuidas nad reageerisid, kui said teada, et sa nende lugusid talletad?

Tavaliselt on nad liigutatud ja tänulikud. Sest neile üritatakse seal selgeks teha, et mitte keegi nende peale ei mõtle ja et mitte kedagi ei huvita, mis neist saab. See on raske. Ja tihtipeale ei saa nad kirju kätte, kuigi neid saadetakse neile. Seetõttu on nende jaoks oluline, et inimesed neid toetavad. Enamasti saavad nad sellest teada aga alles siis, kui nad vanglast välja pääsevad.
 

Kuidas reageerib Valgevene ühiskonna enamus ajalootikanditele?

Tjah, Valgevenes ei teata neist eriti. Inimesed, kes on teistesse riikidesse emigreerunud, teavad neist küll, kuid Valgevenes saadi minu tikanditest teada alles [Ukraina presidendi] Zelenskõi kaudu, kes kandis minu ornamendiga särki.
 

See tegi vist küll heameelt, et Zelenskõi sinu tikandiga särki avalikkuses kandis?

See oli päris suur au. Samas oli see aeg, kui ukrainlased, kes Valgevene protestidest ja repressioonidest midagi ei teadnud, ei saanud aru, miks valgevenelased ei protesteeri, kui Ukrainat nende riigist pommitati, ja olid valgevenelaste suhtes tihtipeale agressiivsed. Olukord oli pingeline, aga minu jaoks oli see, et Ukraina president valgevene kunstnike loomingut kannab, sümboolne märk usaldusest valgevenelaste vastu.
 

Tänu tikanditele said nad rohkem teada ka Valgevene olukorrast.

Võib-olla, aga ma pole kindel, kas see nii plaanitud oli. Raske öelda, mida inimesed sellel hetkel mõtlesid. Zelenskõi kandis seda seoses ühe heategevusprojektiga, kus osa rahast kasutati Ukraina toetamiseks. Esimest korda kandis ta seda Ukraina iseseisvuse tähistamisel 24. augustil 2022 ning teist korda oma jõulukõnes ukrainlastele 6. jaanuaril 2023.
 

Kas heategevusprojekt oli sinu idee?

Minu poole pöördus kaubamärk Indposhiv. Kampaaniat on võimalik särgi tellimisega ka praegu toetada.

Kahe maailma vahendaja

Läksid üle 14 aasta tagasi Tšehhi Vabariiki õppima ja elad sellest ajast peale siin. Oma kunstnikutöö tõttu ei saa sa Valgevenesse enam tagasi minna. Mis tunded sul sellega seoses on? Kui jätta kõrvale praegused sündmused, siis mida Valgevene sinu jaoks tähendab?

Keeruline küsimus. Mul on nüüd Tšehhi kodakondsus, aga osa minust on ikka veel seal, kus on mu vanematekodu. See on koht, kuhu ma heameelega tagasi lähen ja kus ma saan lõõgastuda. Kahjuks ma sinna enam minna ei saa ja seetõttu otsin endale uut kohta, kus akusid laadida. Minu jaoks on see ka enese identifitseerimise küsimus. Ma ei saa öelda, et ma olen valgevenelane, aga ma ei ole ka tšehh. Ma pole üks ega teine, vaid mõlemad korraga.
 

Kas viimased neli aastat on aidanud sul iseennast ja oma suhet Valgevenega avastada?

õhimõtteliselt näitasid need aastad mulle, et mul on Valgevenega endiselt tugev side. Paljud noored lahkuvad Valgevenest, kuna ei näe seal tulevikku. Mina läksin ka sellepärast, et ei soovinud selle riigiga enam midagi tegemist teha ja tahtsin ennast Tšehhi Vabariigis edasi arendada. Püüdsin võimalikult hästi lõimuda, aga Valgevene tõmbas mind 2020. aastal enda juurde tagasi. Tundsin, et saan muutustele kaasa aidata, isegi kui ei plaani tagasi minna. Tšehhi Vabariigis olen eemal, mõistan olukorda ning saan seda muuta ja edasi anda. Eemalt näen, et võib-olla on Valgevenes võimalus muutusteks, ning seetõttu püüan sellele kuidagi kaasa aidata. Kui tunnen, et on mõtet ja jõudu, teen edasi. Kui minu jaoks aga enam mõtet pole või tunnetan läbipõlemisohtu, lõpetan ära.
 

Kuidas saavutada tasakaal, et mitte läbi põleda?

See on keeruline. Olen kangekaelne ja kui midagi ette võtan, pean selle lõpule viima. Kuid teema, millega ma tegelen, on nõudlik. Mind käivitab see, kui ma näen mõju, kui see inimesi kõnetab.
 

Mis paneb sind jätkama? Kas saaksid täpsemalt selgitada?

Mind paneb jätkama see, et olukord on endiselt murettekitav ja et minu häälel on teatav kaal. Inimesed näevad ja kuulevad, mida ma teen, ning see motiveerib mind. Projekt #FramedinBelarus on minu jaoks nii aktivismi kui ka kunsti seisukohalt tähtis, sest ma püüan ajalugu talletada. Kahjuks kohtan tihti ka inimesi, kes mu kontseptsioonist aru ei saa ja tikandit ainult iluasjana näevad.
 

Millised on sinu tikandite parameetrid? Kui kaua kulub ühe tikandi tegemiseks?

Projekti #FramedinBelarus jaoks seadsid endale kindlad kriteeriumid. Keskmiselt kulub mul ühe mustri joonistamiseks 5–6 tundi, seejärel tikivad osalejad seda umbes 20–30 tundi. Püüan kavandid koostada nii, et need oleksid kergesti kasutatavad ja kiiresti tikitavad. Igal kavandil on kindlad parameetrid, mida tuleb järgida. Ning seejärel tehakse töö valmis arvutigraafika, käsitsi või masintikkimise või mitmesuguste trükimeetodite abil. Teostus võib olla väga mitmekesine.
 

Mina arvasin, et kõik tikitakse.

Ei, ei tikita. Oluline on kavandi visuaal ning alati pole vajalik kõike füüsiliselt tikkida. Tunnen ennast kirjanikuna, kes kirjutab oma keeles, kus ristid on tähed, millest moodustuvad sõnad, tekstid ja lood.

Kunstniku elukutse

Kuidas saab poliitilise kunstiga tegelev kunstnik üldse majanduslikult hakkama? Kas sellest on võimalik ära elada?

See on keeruline. Elan näitustest, tellimustest ja stipendiumidest. Mõnikord võtan vastu illustratsioonide või trükimustrite tellimusi, kuid tihtipeale ütlen need ära, sest ma ei taha, et inimesed võtaksid neid disaini või tarbekunstina. Seega valin hoolikalt, mida vastu võtan. Peale selle on mul lisatöö Amazonis ning ma püüan raha koguda. Kunstniku jaoks on parim tugi see, kui inimesed tema töid ostavad. Toetused on ebakindlad ning tuleb esitada aruandeid ja loota, et taotlus läheb läbi.
 

Seega on sul mitu sissetulekuallikat. Väga huvitav on kuulata, milline näeb välja ühe kunstniku reaalsus.

Jah, nii see on. Samas ostavad inimesed mu töid tihti sellepärast, et nad usuvad mu töö tähendusse. See on minu jaoks oluline, annab mulle teadmise, et olen õigel teel. Vahetevahel annetab keegi mulle näiteks kolm eurot, kuigi suurema osa sellest saab endale platvorm, mille kaudu raha saadetakse. Kuid samas lihtsustab see minu jaoks administreerimist.

Minu arvates on tikkimine väga palju kannatust nõudev töö. Ja ka sotsiaalsete liikumiste kaudu toimuvate poliitiliste muudatuste jaoks on vaja ilmselgelt palju kannatust. Kas sinu arvates on lootust, et Valgevene poliitiline süsteem muutub? Kui jah, siis millel su lootus põhineb?

Ma arvan, et midagi muutub, aga mitte nii kiiresti. Olukord on keeruline – Venemaa, sõda Ukrainas ja kõik need seadused, mille Lukašenko on kehtestanud, et kindlustada oma võim ka pärast surma ... Valgevenelased on üles kasvanud autokraatias ning isegi kui keegi teine võimule tuleb, on oht, et asjad lähevad mööda vana rada edasi. Peame endaga tööd tegema, et seda vältida.