Kunst
Poeesia ja kuulid, plast kaevikus: Kultuur ja sõda

Oled viimased neli aastat töötanud Poolas ja Saksamaal ning pöördusid mõni kuu tagasi Ukrainasse.

Ukrainasse tagasi minnes, enne väeteenistuse algust, oli mul tunne, et emigreerusin jälle. Minu elu kulges küll Kramatorski, Harkivi ja Kiievi vahel, kuid põhimõtteliselt tegin sama mida enne: tegelesin kunsti ja ühiskondlike tegevustega. Lisandus vaid rohkem ülesandeid ja küsimusi. Küsin endalt tihti, kas on veel olemas kriitiline mass teadlikke verevendi ja -õdesid, kes seda võitlust tuleviku pärast peavad. Ja milline see tulevik on? Sõltumatu kellest või millest?

Kui Ukraina võidab ja ennast kehtestab, saab temast üks vähestest näidetest selle kohta, kuidas postkoloniaalne riik ennast türanni, impeeriumi eest edukalt kaitses. Minu prantsuse, saksa ja austria kolleegid, kes meid toetavad ja meid sügava veendumuse tasandil mõistvat paistavad, ei ole endale algusest peale lubanud kordki mõtet, et me võita võiksime. Mäletan, et kui kaheksandal sõja-aastal algas suur sissetung, tulid mu poola sõbrad minu juurde ja ütlesid: „Kallis Olena, meil on väga kahju, teil oli ilus maa. Mu vanaema käis seal kunagi.“ Ehk nad ei uskunud meisse. Me hakkasime vastu, pidasime vastu kõigist takistustest hoolimata ning peame ebavõrdsetes tingimustes endiselt vastu. Oleme julguse, küpsuse ja professionaalsuse näide ning õpime kiiresti. Aga see kõlab endiselt ebarealistlikult, isegi meie liitlastele. Nad ei usu, et võrreldes Venemaaga nii väike riik, kellel on nii suured sisemised probleemid – korruptsioon, alaväärsuskompleks, ajalugu, rassismi tolereerimine, homofoobia, vanusepõhine diskrimineerimine, võõravaenulikkus – võiks võita. Aga see kahtlus kinnitab mulle seda, et võit on ainus tee, millest saab selles Euroopa osas kõige olulisem dekoloniseerimise läbimurre.
 

2021.–2022. aastal olid sa Varssavi Nowy Teatri sotsiaalprogrammide osakonna juhataja ning 2022. aasta sügisel saksakeelse ruumi suurima teatrifestivali, Berliini Theatertreffeni kaasdirektor. Need on kaks eri riiki, kaks eri keelt. Ukrainas sul sellist keerulist olukorda enam pole.

Ukraina keel on olnud minu igapäevane suhtluskeel alles 11 aastat. Kasvasin üles venestatud neiuna. Kui sõda algas, hakkasin ukraina keelt õppima. Käisin mitu aastat tasulistel keelekursustel. Algul kasutasin ukraina keelt avalikkuses, seejärel argielus. Ukraina keelest sai minu sõsarkeel. Nüüd ma enam ei mõtle vene keeles, ka keerulistes olukordades mitte, kuid kiiresti rääkides võivad mul ukrainakeelsed sõnad meelest minna. Ja kui ma väga vihane või õnnelik olen, lähen üle oma emakeelele. Olen Poolas ja Saksamaal töötanud kindlates väikestes rühmades, enamasti kunsti ja pedagoogika valdkonnas, mistõttu tunnen neid riike ainult sellest küljest. Olin šokeeritud, kui sain teada, et Saksa poliitikute hulgas on nii palju natsionaliste, sest ma ei olnud selliseid inimesi varem näinud. Ja ma olen harjunud sellega, et tavaliselt oleme meie need, keda natsionalismis süüdistatakse, kuigi kogu meie valimiste ajaloos on natsionalistlikele parteidele antud maksimaalselt 3% häältest. Aga ka see on järjekordne Venemaa narratiiv, mida eurooplased on õppinud uskuma. Sama kehtib Poola kohta: minu sõpruskonnas ei olnud kedagi, kes oleks toetanud PiS-i (Õigus ja Õiglus), ning radikaalsed ideed, eriti mehe õigus naise kehale tundusid mulle keskaegsetena.

Kuid tänu oma töö rahvusvahelisele olemusele olen tutvunud paljude eri vanuses inimestega, ettevõtjatega, haritud ja harimata inimestega, maalt ja linnast. Olen tähele pannud, et intellektuaalide, kultuuritöötajate ja ajakirjanike „sfäär“ Saksamaal on võrreldes Tšehhi, Leedu või Poolaga, kus ma samuti töötanud olen, pigem russofiilne. Selleks on palju põhjuseid; pikaajalised majandussuhted, teises maailmasõjas võidelnud ukrainlaste ja venelaste osakaalu väärtõlgendamine, postimperialistlik solidaarsus, sõltuvus Vene rahast ja nii edasi.

Müüt suurest vene kultuurist elab Saksamaal ikka veel. Mina kuulun põlvkonda, kes selle müüdi lõksu langes. Aga ma kuulun ka põlvkonda, kes vabastas ennast türanni haardest. Ning minu praegune ükskõiksus vene kultuuri vastu on seotud minu posttraumaatilise küpsusega, mõistmisega, mida venelased mulle tegid. Venemaad objektiivselt vaadates on lihtne näha seda kurjuse ülistamist, eelkõige lunastuse [või kahetsuse, vene keeles покаяния] vormelit. Nad on loonud poolreligioosse konstrukti, mida kunstis müstifitseeritakse: sa kahetsed pattu ja sulle antakse kõik andeks. See tähendab, et vastutuse, karistuse, kahju heastamise ja sellele järgneva andestuse põhjusliku vormeli asemel on vaid kahetsus. Ja see on kõik. Mind ei köida ei selline filosoofia ega ka kirjandus või teater. Kuid sakslasi köidab see väga. Kahjuks mitte ainult neid.

Kas see kahetsus on vene kultuurile iseloomulik?

See on element, mida imetleb kogu maailm. See müstiline vene hing. See on veider ja kummaline, sest saksa teater on mitmekihiline, laiahaardeline, kriitiline, poliitiline kunst. Ning samal ajal kiidavad nende suurte filosoofide ja heliloojate järeltulijad kuidagi heaks karistamatuse, aktsepteerivad vaikides lunastust kui ainsat eeldust pattude andeksandmiseks. Võib-olla seepärast, et neil endil seda privileegi pole ja nad elavad ühiskonnas, kus oma tegude eest tuleb vastutada.

Samal ajal ei taha venelased, keda eurooplased nimetavad „headeks venelasteks“, „režiimivastasteks liberaalideks“, võtta vastutust oma tegevusetuse eest Kremli tegevuse suhtes. Nad püüavad end „halbadest“ venelastest distantseerida, mängivad aga „kuuma kartulit“ ja lükkavad vastutuse kiiresti teistele. Šovinistid valgetes kinnastes.

Vene protesti kõrgeim tase on haua või valimisjaoskonna juures järjekorras seismine. 11 sõja-aasta jooksul oli vaid üks venelaste sõjavastane demonstratsioon – Berliinis 2024. aastal – ning isegi seal ei vaevutud leidma solidaarsust ja kaastunnet, vabandust ja vastutust väljendavaid sõnu, vaid nuteti iseenda ja oma probleemide pärast. Oli päevi, kus me mõlemad käisime kahes eri riigis ühel päeval kolmel sõjavastasel demonstratsioonil. Ma ei taha isegi rääkima hakata, kui mannetud vene liberaalid on. Seepärast on unistus Venemaa päästmisest või lunastamisest uskumatult infantiilne vormel, mida evivad inimesed, keda me nimetame Vene Föderatsiooni residentideks, postresidentideks või vene liberaalideks. Kuid alles jääb probleem, et nad pole mitte ainult kasutud, vaid ka väga kahjulikud, sest Euroopa institutsioonid vaatlevad neid kartusest Kremli kurjuse eest vastukaaluna, rahastavad neid, kuid ei märka isegi seda, millist rafineeritud kurjust nad sellega toidavad.

Me elame maailmas, mis õppis #MeToo liikumisest – transfeministlikust revolutsioonist. Üha kasvab teadlikkus sellest, et suured narratiivid on enamasti hierarhiliste piirangute ja patriarhaalsete suhete tulemus. Ning korraga ütleb üks väike vabadusvõitlust pidav riik, et venelased on oma ajaloos teiste rahvaste saavutused varastanud. Mitte ainult ukrainlastelt, vaid ka jakuutidelt, burjaatidelt, tuvalastelt, mongolitelt, udmurtidelt, mordvalastelt, valgevenelastelt, juutidelt ja nii edasi. Kuid mingil põhjusel on sakslaste identiteedi tugisambad sellised nimed nagu Tšaikovski, Tšehhov, Dostojevski ja Turgenev.

Eravestlustes olen kuulnud koguni Saksa haridusministeeriumile lähedal seisvatest inimestest, kes ei luba suurt vene kultuuri „tühistada“. Iga kord, kui sakslased minuga mõnda sellisesse vestlusesse astusid, tundsin ennast ebaõiglaselt kohelduna, sest parema meelega oleksin veetnud selle tunnikese, rääkides Bohdan-Ihor Antonõtši või Les Kurbase teostest, Berezili teatrist, Mariupoli Platform TU-st, Ukraina Instituudist, Varta Teatrist, Nina Hižnast, Mariana Sadovskast, Gogolfestist, Lesi Teatrist, Andri Žoldakist, Natalka Vorožbõtist, Rosa Sarkisjanist, Luke Magazine’ist, Aljona Karavaist ja paljudest teistest. Ma ei ole eriti näinud inimesi, keda päriselt huvitaks see, millest ukrainlased kujutava kunsti, kirjanduse või teatri vahendeid kasutades räägivad. Neid huvitas, miks me vene kultuurist ei räägi.

Sa oled nüüd armees.

Jah, astusid Ukraina kaitsejõududesse ja allkirjastasin lepingu. Olen läbinud mitu koolitust ning teeninud juba ka Donetski piirkonnas. See pole lihtne, aga ma teadsin, et nii läheb. Kuid lisaks välisvaenlasele on kahjuks ka palju sisevaenlasi. Samal ajal pean, nagu meie tuhanded teised naiskaitsjad, hakkama saama teatud seksismivormidega. Olen õpetanud akadeemias, kaitsnud doktoritööd, töötanud teatris, ning ka seal pidin pidevalt tõestama, et naine midagi oskab, sest süsteem on patriarhaalne, eriti kultuuriinstitutsioonides. Kuid armees on see palju kontsentreeritum. Mõned ei sobitugi sellega. Minu üksuses on enamik mehed. Peale minu on veel vaid üks naine. Ta on armees olnud kuus aastat ning tema jaoks on see sama raske. Ta ei räägi sellest, aga seda on näha. Asi pole mitte ainult alandavates naljades, vaid ka karjäärivõimaluste puudumises, positiivses diskrimineerimises ja varjamata agressioonis. Aga me kannatame selle ära, sest solidaarsus nendega, kes on armees juba kaua aega, ning vastutus on nüüd esikohal. Selleks et vastu pidada, harjutan ma irooniat, et mitte murduda, filtreerin oma viha terapeudi abil ning püüan hoida kontakti sõbrannadega, kes minu väärtusi jagavad. Kõik see mõjutab aga tugevalt minu motivatsiooni.

Olen kindel, et lisaks aruteludele turvalisuse ja austuse üle, mis on seotud naiste diskrimineerimisega, tõstatatakse ka sügavamaid ja tähtsamaid küsimusi – inimväärikusest üldiselt, sellest, et iga inimest, mitte ainult naisi, tuleb kohelda väärikalt. Kui neid küsimusi ei käsitletaks väljaõppes ainult formaalselt (sest sugude võrdsuse kohta on seadused ja õppemoodulid), vaid kui praktikas tekiksid päriselt kvalitatiivsed muutused, mis parandaksid naiste, eriti vabatahtlike austamist, siis astuksid paljud Ukraina naised armeesse. Neid hoiab tagasi seksism. Minu jaoks on väga tähtis, et ma Ukraina jaoks kõige raskemal ajal vabatahtlikult vastupanuga liitusin.

Ma näen, et naised on armees edukad tänu oma lähedaste tugevale toetusele. See annab neile selgroogu ja turvatunnet, võimaldades olla tähelepanelikum, julgem ja tõhusam. Minul sellist baasi ei ole. Minu pere mind selles võitluses ei toeta. Aga mu sõbrannad ja sõbrad on minu poolel. Ja see on tugev tugi. Mõned mu kolleegid arvavad, et ma oleksin kultuuridiplomaatias, kunstis kasulikum. Ma saan ka sellest aru. Aga mida tähendab kasulikum? Ma teen poliitilist, kriitilist, sotsiaalselt vastutustundlikku kunsti ja soovin elada oma väärtuste järgi. Ja minu väärtuste hulgas on mitte kõrvalseisjaks jääda ja „elu nautida“. Isegi kui sinu tsiviilelu saavutused armees kahjuks kaovad.

Ja mida seal hinnatakse?

Vastupidavust, professionaalsust, füüsilist tugevust. Võimet täita käske ilma küsimusi esitamata. See on ju meeste maailm, pidev võimumäng. Sõda on kohutav, kurb, räpane, ebaökoloogiline. Sa sorteerid pool elu prügi ja siis veedad viis ööd kolmekesi varjendis, ümbritsetuna sadadest plasttopsidest, kuulidest ja põlenud materjalidest. Loomad on šokis. Jänesed, oravad, linnud. Segaduses koerad, metsistunud haskid ja chihuahua’d jooksevad karjades ringi ja söövad üksteist. Väga apokalüptiline vaatepilt. Aga me teame, et see on kahjuks sõja hind ja et selles on süüdi venelased.