Kunst
Teatriotsingud ja arusaamise paine
Otsides elamusi "uuest teatrist", tuleb minetada nii mõnigi varasem harjumus, näiteks arusaamise paine.
Teater on mulle alati meeldinud. Mitte isegi ainult meeldinud, vaid olen olnud sellest vaimustunid pealaest jalatallani. Käisin vaatamas teatrit, mis oli mulle tuttav, kuid teadsin, et kusagil on teatrimajad, milles tehakse teistsugust teatrit. Millist – seda ma täpselt ei teadnud. Tundsin, et teatris käimise rituaalis oli midagi püha, väga erilist. Kuid kas püha oli see “teatrimaagia”, mis lasi publikul näitlejaid saalist eemalt jälgida? Või teatripuhvet kahe vaatuse vahel? Hetk enne aplausi, kui näitleja ei ole enam rollis? Hakkasin hiilides otsima, milline on see teistsugune teater.
Suurem osa inimestest ei ole teatriteadlased. Kõike saaks kirjeldada ka keerulisemate sõnadega, kuid et mitte sellesse hägusse pidama jääda, jagan teatri lihtsustatult “traditsiooniliseks” ja “uueks”. “Traditsioonilise teatri” all mõtlen teatrit, kus on näitleja, kes etendab lugu. “Uue teatri” all aga kaasaegsete etenduskunstide suunda, mida kohe täpsemalt selgitan.
Nüüdseks olen juba mitu aastat seda “uut teatrit” avastanud. Võtsin sõbra kaasa ja koos käisime Von Krahli Teatris, Sõltumatu Tantsu Laval, Kanuti Gildi SAALis, Tartu Uues Teatris. Hiljuti hakkasin tööle kaasaegsete etenduskunstide keskuses Kanuti Gildi SAAL, millest minu kogemused suures osas ka lähtuvad. Püüan paari punktiga kokku võtta selle “miski”, mis mind paelus, ning mille tõttu jäin sellesse maailma püsima.
Lavastuse käigus võib sündida ka tekst, kuid mõni on täiesti sõnadeta. Üheks selliseks näiteks on Renate Keerdi lavastused, mis aitasid mul lahti öelda “arusaamise” painest. Renate lavastuste keskmes on kehakeel, materjalid, muusika ning detailid. Etendajad muutuvad justkui plastiliiniks ning stseenid on üllatavad, parajalt absurdsed. Vahel on huvitav analüüsida, püüda a r u s a a d a, otsida märkide tähendusi, aga see võib muutuda segavaks. Mõnikord tuleb lihtsalt kohal olla. Saada aru enda moodi – subjektiivselt – on täiesti okei. Teater ei ole kool, hindele vastama ei kutsuta.
2020. aastal toimus NU Performance Festival, kus sattusin vaatama itaalia koreograafi Michele Rizzo performance’it “Higher”, milles – kui nüüd pealiskaudselt kirjutada – kolm meest lihtsalt tantsisid laval. Lavastuse minimalistlikkuse tõttu märkasin elemente, mis jääkisid muidu tagaplaanile. Atmosfäär oli piisavalt pinev, et kogu oma tähelepanuga etendajate liikumist jälgida.
“Traditsiooniline teater” ja “uus teater” ei ole tegelikkuses vastanduvad ning üha hägusemaks muutub see kujuteldav piir. Seega tasub vaadata kõike ning ühel hetkel kasvab välja mingisugune mõistmine sellest, mida on põnevam vaadata. Ajaga tuleb arusaamine kas iseenesest või muutub sootuks väheoluliseks.
Soovitan jälgida plakateid linnaruumis, festivalide ajakavasid ning teatrite-etendusasutuste programme. Parimad teatrielamused olen saanud spontaanselt – minnes viimasel hetkel vaatama mõnda tundmatut nime. Seetõttu ei hakka ma ka kunstnikke või lavastusi konkreetselt nimetama. Tahaksin öelda, et kel janu, sel jalad, ning kel uudishimu, sel tiivad. Aga see on tõesti kohutavalt juustune lause, nii et ma parem ei ütle seda.
Suurem osa inimestest ei ole teatriteadlased. Kõike saaks kirjeldada ka keerulisemate sõnadega, kuid et mitte sellesse hägusse pidama jääda, jagan teatri lihtsustatult “traditsiooniliseks” ja “uueks”. “Traditsioonilise teatri” all mõtlen teatrit, kus on näitleja, kes etendab lugu. “Uue teatri” all aga kaasaegsete etenduskunstide suunda, mida kohe täpsemalt selgitan.
Nüüdseks olen juba mitu aastat seda “uut teatrit” avastanud. Võtsin sõbra kaasa ja koos käisime Von Krahli Teatris, Sõltumatu Tantsu Laval, Kanuti Gildi SAALis, Tartu Uues Teatris. Hiljuti hakkasin tööle kaasaegsete etenduskunstide keskuses Kanuti Gildi SAAL, millest minu kogemused suures osas ka lähtuvad. Püüan paari punktiga kokku võtta selle “miski”, mis mind paelus, ning mille tõttu jäin sellesse maailma püsima.
Lavastuse keskmes pole üldjuhul lugu
“Traditsioonilises” teatris algab lavastus enamasti tekstist. Lavastaja või kirjandustuba pakub välja näidendi või raamatu, siis jagatakse rollid ja hakatakse kütma. Uues teatris võib olla keskmes samuti sõna, kuid üldjuhul mitte narratiivne lugu – ei pea pidama järge, kes on kellega kihlatud või kes kelle tappis. Lavastus ei sünni valmistekstist, vaid algab tihti hoopis mõne tunde, häguse idee, atmosfääri või nähtuse uurimisest.Lavastuse käigus võib sündida ka tekst, kuid mõni on täiesti sõnadeta. Üheks selliseks näiteks on Renate Keerdi lavastused, mis aitasid mul lahti öelda “arusaamise” painest. Renate lavastuste keskmes on kehakeel, materjalid, muusika ning detailid. Etendajad muutuvad justkui plastiliiniks ning stseenid on üllatavad, parajalt absurdsed. Vahel on huvitav analüüsida, püüda a r u s a a d a, otsida märkide tähendusi, aga see võib muutuda segavaks. Mõnikord tuleb lihtsalt kohal olla. Saada aru enda moodi – subjektiivselt – on täiesti okei. Teater ei ole kool, hindele vastama ei kutsuta.
2020. aastal toimus NU Performance Festival, kus sattusin vaatama itaalia koreograafi Michele Rizzo performance’it “Higher”, milles – kui nüüd pealiskaudselt kirjutada – kolm meest lihtsalt tantsisid laval. Lavastuse minimalistlikkuse tõttu märkasin elemente, mis jääkisid muidu tagaplaanile. Atmosfäär oli piisavalt pinev, et kogu oma tähelepanuga etendajate liikumist jälgida.
Üllatuslikkus
“Uus teater” on veidi nagu üllatusmuna avamine – mõnikord on kõik ühes tükis, teinekord tuleb pilt ise kokku panna. Kunagi ei tea päris kindlalt, mis vorm on lavastusel. Vahel toimub tegevus laval, mõnikord on etendajad publiku seas või saab publik etenduse ajal vabalt ringi liikuda. Kuna “uues teatris” on tihti võimalus vähemaks publikuks, saab kasutada eri ruumide potentsiaali, tehes lavastuse näiteks mõnes mahajäetud hoones, keldris või kusagil korteris.Isiklikkus
Mängulisust on etenduskunstides palju, kuid näitlemist vähe. See muudab etenduskunstid isiklikumaks, vähem eraldatuks. Tihti viibivadki etendajad publikuga ühises ruumis, käivad inimeste vahel ringi ja räägivad juttu. Kaasaegsetes etenduskunstides ei ole eesmärk võtta roll (näiteks Tiina “Libahundist”) ning sellesse psühholoogiliselt sisse elada. Etendaja on laval iseendana – Mart on Mart. Ka lavastuse sisuni on jõutud tihti isiklikust kogemusest.Minnakse süvitsi ja kaugemale
Uues teatris saab käsitleda teemasid, mida suurtes teatrites veel ei julgeta või mis piletitulu ei too. Tihti valitakse kitsam teema, nähtus või tunne ning minnakse süvitsi. Samuti ollakse poliitiliselt julgemad. Kui repertuaariteatrites pole LGBTQ+ või rassiga seotud teemasid puudutatud, tuleb seda “uues teatris” tihemini ette (nt Rene ja Carmel Kösteri “veenus.me”/ Jarmo Reha “WhiteWash”).Rahvusvahelisus
Etenduskunstnikud käivad lavastustega palju välismaa festivalidel ning teistpidi käivad välismaa kunstnikud ka siin, mistõttu on suhtlus välismaaga tihedam kui “traditsioonilises teatris”. Kuna sagedasti pole lavastuses sõna esmatähtis või on lavastus hoopis inglise keeles, on “uus teater” hästi ligipääsetav neile, kes eesti keelt ei mõista.“Traditsiooniline teater” ja “uus teater” ei ole tegelikkuses vastanduvad ning üha hägusemaks muutub see kujuteldav piir. Seega tasub vaadata kõike ning ühel hetkel kasvab välja mingisugune mõistmine sellest, mida on põnevam vaadata. Ajaga tuleb arusaamine kas iseenesest või muutub sootuks väheoluliseks.
Soovitan jälgida plakateid linnaruumis, festivalide ajakavasid ning teatrite-etendusasutuste programme. Parimad teatrielamused olen saanud spontaanselt – minnes viimasel hetkel vaatama mõnda tundmatut nime. Seetõttu ei hakka ma ka kunstnikke või lavastusi konkreetselt nimetama. Tahaksin öelda, et kel janu, sel jalad, ning kel uudishimu, sel tiivad. Aga see on tõesti kohutavalt juustune lause, nii et ma parem ei ütle seda.