Kunst
„Kui meie seda kohta ei kasuta, siis kes üldse?“ Vanast koonduslaagrist pungiklubiks

Liinibuss peatub otse tänava Am Bahnhof Eisenspalterei juures. Kuigi on varane õhtupoolik, on tee juba peaaegu täielikult detsembripimedusse mattunud. Tänava alguses võbeleb puitalusel tuhm LED-nool – esimene viide sellele, mis hiljem toimuma hakkab.

Tuul kannab vaikset muusikat läbi õhtu. Mõne meetri pärast ilmub nähtavale õrn valguskett, mis raske metallvärava küljes õõtsub. Selle küljes on tähekujuline plekksilt, millesse on stantsitud kiri „Exil“. Selle taga on kaks tellistest barakki. Nende vahelt viib tee suurde tagahoovi. Inimesed soojendavad ennast lõkke ääres, pudelid klirisevad vaikselt, jutuvada täidab hoovi.  

Iga esinemine algab ajalooga

Täna on kavas kolm ska-pungi bändi. Soundcheck’i ajal keerab Lars, kes on Exili ürituste planeerija ja helitehnik, helipuldis bassi juurde. Madalad sagedused vibreerivad pikas madala laega mustaks värvitud ruumis. Seintel on sadu postreid viimase 25 aasta üritustest – punk, metal, rock, reggae. Tagaosas on suured diivanid ja lauajalgpall. Eriti paistavad silma lipud kirjadega „Punk is not dead“, „Natsid välja (lõplikult)“ ja rusikas koos selle kohal oleva kirjaga „Ei taha natse“.
 
Lars lükkab heebli tagasi nulli. Kõik on paigas. Tema juuksed on lühikeseks pöetud, jalas on nöörsaapad ja seljas neetidega nahktagi. Esimest korda tuli ta Exili 2003. aastal, et seal oma õpilasbändiga proovi teha. Ta leidis eest mõttekaaslased, sai kõigepealt ühingu liikmeks ja seejärel esimeheks.

Lava taga istub mugavatel nahktugitoolidel üks bänd. Mõned on Exilis esimest korda. Lars istub nende sekka ja tervitab kõiki. Siis küsib ta: „Kes veel ei tea selle koha ajalugu?“

Üks inimene tõstab käe. Lars tõuseb püsti.

„Olgu, põhimõtteliselt on see siin barakk. Üks kahest maapealsest barakist Ravensbrücki koonduslaagri harulaagris.“

Ruum jääb vaikseks.
 

Naiste sunnitöölaager

Ajavahemikus 1943 kuni 1945 kasutati nendes barakkides kuni 800 naist Poolast ja Nõukogude Liidu eri osadest militaartehnika firma Ardelt Werke sunnitöölistena. Nad pidid 12 tundi päevas tööd rügama, tassima rasket metalli, keevitama ja viilima ilma kinnasteta. Kes enam ei suutnud, kukkus maha. Kes maha kukkus, sai peksa. Nad kannatasid nälga ja külma, magasid kolmekordsetel naridel. Talvel mähkisid nad ennast pakkepaberisse, mida vabrikust varastasid.

Pärast sõda kasutas nõukogude sõjavägi barakke edasi. Saksa DV-s kasutati neid vormiriiete õmblustöökojana. Pärast seda seisid barakid tühjana ja need plaaniti lammutada. Kuni üks rühm punkareid need 1997. aastal hõivas. Nad tegid asukohast oma kogunemispaiga ja tõid kaasa ka oma muusika.

90ndad: kui Eberswalde oli neonatside kants

Pärast Saksa DV majanduslikku kokkuvarisemist tugevnes neonatside liikumine, eelkõige tööstuspiirkonnas Eberswaldes. Algasid „pesapallikurika-aastad“, parempoolsete vägivallast sai argipäeva osa. Neist, kes ei järginud parempoolset riietumis- ja stiilikoodi, võis saada sihtmärk ja neid võidi tänaval avalikult taga ajada. 1990. aastal tapsid neonatsid Angolast pärit võõrtöölise Amadeu Antonio. Tema surm jõudis kogu riigi ajalehtede esilehtedele kui esimene rassismist ajendatud mõrv pärast Saksamaa taasühinemist. Kuid paljude võõrtööliste argipäeva jäi hirm püsima – ja seda mitte ainult kirdes asuval Brandenburgi liidumaal.

Tollel ajal oli Exil punkarite, vasakpoolsete ja kõigi teiste jaoks, kes parempoolsete vägivalla vastu astusid, üks väheseid kohti, kus nad end turvaliselt tundsid.
   

Vastupanu vajab ruumi

2003. aastal sai hõivatud majast ametlik ühing. Punkarid, kes enne pelgupaika otsisid, hakkasid ise struktuure ehitama. Nad renoveerisid hoone, tegid prooviruumid, baari, magamisruumid bändidele. Pelgupaigast sai noortekultuuri ja hilisajaloohariduse keskus.

Tänapäeval sümboliseerib Exil tolerantset Eberswaldet. Lars on kindel: „Kui me seda kohta üle poleks võtnud, ei oleks seda enam siin. Või oleks see surnud mälestuspaik, kus mitte keegi ei käi.“

Tänini meenutab tagumise näitusebaraki põrandasse süvistatud vitriinkast naisi, kes siin töötasid. Kastis on õhutõrjeraketid ja riidest nukud.
 
2011. aastal käisid kolm endist poola vangi Exilis külas. Tänu nende mälestustele sündis püsinäitus „Kohtumine Eberswaldega: siin pole enam viha“.
 

„Kui me midagi teeme, siis rahumeelset protesti“

Erinevalt 90ndatest on Exili ründamine tänapäeval pehmemaks muutunud. Parempoolsete kleebised ühingu logol, võihapperünnakud, ikka ja jälle lõhutud mälestustahvel. Nüüdseks pole see enam klaasist, vaid massiivne metallsammas.
  Viimane provokatsioon jääb mõne kuu tagusesse aega. Kui FDP poliitik Marie-Agnes Strack-Zimmermann, kes on üks silmapaistvamaid Ukrainale raskerelvade tarnimise toetajaid, aprillis Exili vastas asuvas linnahalli hoones rääkis, avaldas endise koonduslaagri harulaagri territooriumil parempoolsete sõnumitega meelt umbes 120 isehakanud „rahudemonstranti“. Ühingu liikmete jaoks oli see teadlik provokatsioon. „Minu poolest võivad nad oma jama rääkida, aga mitte siin,“ ütleb Lars. Nad reageerisid valju punkrokiga. „Kui me midagi teeme, siis rahumeelset protesti,“ ütleb ühingu juhatuse aseesimees Paula.
 

Noorteklubi ilma noorteta?

Kuid kui kaua Exil veel üldse püsib? Ühingul on probleem järelkasvuga. Omaaegsed punkarid on nüüd 40–50-aastased, paljud on ära kolinud. „Me oleme küll endiselt kultuuriühing, aga mitte enam noorteühing,“ ütleb Lars. Ühingus on umbes 25 liiget, kuid aktiivsed on veel tuumikusse kuuluvad 4–6 inimest.

Vasakpoolne liikumine on muutunud. Paljud noored organiseeruvad tänapäeval parempoolsuse vastu teisiti – veebis, ajutistes liikumistes, vähem kindlates ühingustruktuurides. Kuid Exilis on vaja inimesi kohapeal. „Meil oleks vaja rohkem inimesi, kes koos meiega oma meelsust väljendaksid,“ toonitab Lars.

Võitlus mälestuse pärast

Sest samal ajal kui Exil oma tuleviku pärast võitleb, on AfD saanud umbes 41 000 elanikuga Eberswaldes kõige suuremaks poliitiliseks jõuks. 36% hääletas 2025. aasta veebruaris toimunud parlamendivalimistel nende poolt, sealhulgas palju noori valijaid. AfD parteiprogrammis kasutatakse selliseid märksõnu nagu „mälestuskultuuri ümberkujundamine“. Mida selle all mõeldakse? Natsionaalsotsialismi kuritegude ümberhindamist.

Exil võitleb mineviku sellise lahjendamise vastu. Kõigile bändidele, kes kõikjalt maailmast siia tulevad, räägitakse ajaloost.

Lõkke ääres seisab bändi Frau Vorne und die Hintermänner basskitarrist Martin. Tema kitarrikohver seisab tema kõrval. „Üks minu suguvõsa liige suri Ravensbrückis [Eberswaldest umbes 60 km kaugusel olev asula, kus asus suur naistele mõeldud koonduslaager. – Toimetuse märkus],“ räägib ta. „Meil ei räägitud sellest kunagi eriti.“ Martin tuli 1987. aastal koos vanematega Poolast Saksamaale. Nüüd, pea 40 aastat hiljem, saab ta teada, et vaid ühetunnise rongisõidu kaugusel Berliinist on saanud endisest harukoonduslaagrist kultuurikeskus. „Et sellises kohas mängitakse nüüd muusikat, et inimesed tulevad kokku ja siin on kärarikas – see liigutab mind.“
 

Exil: ei lase unustada

Lava taga valmistuvad muusikud esinemiseks. Üks küsimus siiski jääb: „Mida ütlesid endised naisvangid, kui nad seda kohta sellisena nägid?“

Lars muigab. „Kõigepealt nad muidugi vaatasid – kõik mustaks värvitud, igal pool plakatid. Aga siis nad ütlesid: „Meile meeldib, mida te siin teete. Et siia tulevad inimesed kogu maailmast. Et siin valitseb muusika ja rõõm. Ja et siin ei ole enam vihkamist.““

Siis tõuseb Lars püsti. Kohe kuulutab ta välja esimese bändi, tänab teisi ühingu liikmeid, „sest üksi seda ära ei tee“. Kõlavad esimesed kitarriakordid. Bass hakkab kõmisema. Punkariharjad ja kiilaspead tantsivad kõrvuti, pikad juuksed lendavad.

Müra läheb nii valjuks, et väljas hoonetalasid raputavat tormi pole kuuldagi.