Kunst
Lauake-kata-end, nähtamatuks tegev kübar ja isekirjutav sulg: Tõlkijatöö imetabased paradoksid

„Vabandust, aga ma ei saa ürituse juures aidata, nagu me kokku leppisime. Pean sõitma teise linna, sest mul jäi seal sugulane haigeks.“ Saadan kirja ära. Veidi aja pärast saabub meil. „Kas Te olete peast segi? Me oleme ettevõte XYZ. Me ei tee päris igaühega koostööd.“ Ja viis minutit hiljem järgmine, ilma tervituse ja allkirjata: „Leidsime Teile asendaja.“

Kas ma polegi nende jaoks inimene, vaid kõigest tööriist? Kuid korraga hüppab ette WhatsAppi sõnum: „Tere! Tänan Teid luuletuse tõlkimise eest. Teie soovitud hind 1000 grivnat ei sobi mulle. Ma tahan Teile 3000 maksta.“ Ma rõõmustan, aga mitte raha pärast. Tõlkijana tunnen end harva nii hinnatuna.

Igatahes on tõlkimine tohutult suur valdkond. Selle kirjeldamine ka vaid osaliselt oleks keeruline isegi paksus teaduslikus raamatus, rääkimata esseest. Sellegipoolest püüan seda teha, rääkides oma isiklikest kogemustest. Olen tegutsenud tõlgi ja tõlkijana kümme aastat. Minu nime leiab filosoofiaraamatute eeslehtedelt, psühholoogiaseminaride Zoomi-ruumidest ja sõjast rääkivate kunstiliste esseede lõpust. Nende aastate kogemust kirjeldaksin ma ühe sõnaga: paradoksaalne. Räägingi nendest kummalistest paradoksidest.

Lauake-kata-end: tõlke hind ja väärtus

Mina hakkasin tõlkima armastusest keele ja huvist humanitaarteemade (kultuur, kirjandus, filosoofia) vastu. Kirjanduslik tõlkimine on mind alati võlunud, kuid esimesed tekstid tõlkisin hoopis teises valdkonnas. Tudengina tegin juhutöid ühele ventilatsiooniseadmete tehasele, kus pusisin tootepasside ja tehniliste terminite kallal. Mitte eriti keeruline, mitte eriti põnev. Tasu ei olnud helde, vastates minu algaja staatusele.

Aasta pärast loobusin sellest tööst ja jätsin tehnilised tekstid kannatlikumatele kolleegidele. Mulle tundus, et meisterlikkuse tipp on ümber panna mitte ainult kuiva sisu, vaid ka teksti poeesiat. Tahtsin kindlasti proovida tõlkida kirjanduslikke tekste. Varsti tekkiski selleks võimalus ning minu proovitõlkele saabus kauaoodatud vastus: „Oleme valmis Teiega koostööd tegema.“ Lisatud oli ka honorari suurus, mis mõjus minu vaimustusele nagu ämbritäis külma vett. See oli kolm korda väiksem kui tehnilise tõlke tasu.

Hiljem sain teada, et see on kurb trend, millel pole töökogemusega eriti midagi pistmist. Paljude minu kolleegide hulgas valitseb arvamus, et kirjanduse tõlkimisega üksi ära ei ela. See on tõde, mida ma kaua aega tunnistada ei tahtnud. See tuleneb Ukraina tõlkevaldkonna reaalsusest: kui vähese riigipoolse toetuse ja turu nišipositsiooni kannatab veel kuidagi välja, siis madal ostujõud on vaieldamatu. Tõlkimine on tarbimiskultuuri menüüs lihtsalt üks järjekordne toit: kiire, odav, anonüümne. Ja tõlgitud teksti võib võrrelda muinasjutust tuntud isekatva lauaga. Kui laud juba kaetud on, ei küsi keegi, kuidas ja kes seda tegi.

Muidugi leidub aeg-ajalt stipendiume, metseene, rahvusvaheliste fondide rahastust. Sellegipoolest ei ole kirjandusliku tõlke hinnal mitte mingit võimalust tõlke väärtusega sammu pidada. Tõlkevaldkonna hinnakujundus ei arvesta tihtipeale tegelikku töö sisu. Hind ei põhine enamasti Ukraina turu tavapärasel hinnal (u 6 eurot lehekülg koos tühikutega), vaid lähtub ärihuvidest. Sealjuures eemaldatakse võrrandist tõlkija, tema haridus, teadmised, loominguline potentsiaal. Sest „elus ei käi kõik sinu soovide järgi“. Ja ikkagi täidavad meie kui lugejate soove tõlkedžinnid, kes vaikselt oma kunstile pühenduvad. Kunstile, mida Ukrainas endiselt vääriliselt ei tasustata.

Nähtamatuks tegev kübar: enda peitmine teksti taha

Tõlkija nähtamatusest kuulsin esimest korda ülikoolis. 90ndate lõpus kirjutas Ameerika tõlketeoreetik Lawrence Venuti: „Mida lihtsam on tõlget lugeda, seda vähem mõeldakse tõlkijale.“ Tema raamat The Translator’s Invisibility ilmus 1995. Ja kui ma tema tsitaadi inglise keelest hästi ümber panin, et pidanud te selle peale pikemalt mõtlema, ning ma muutusin taas nähtamatuks.

Venuti mõistis nähtamatuse all muu hulgas ka tõlkija kui autori ja lugeja vahelise ühenduse depersonaliseerimist. Tihtipeale võib meie nime raamatukaanelt asjatult otsida, kuigi just meie äratame leheküljed oma hoolika sõnavalikuga ellu. Samuti puuduvad nimed sageli ürituste programmidest ja teabest, kuigi ilma tõlketa ei saaks neid läbi viia. Lugeja jaoks on sageli ükskõik, kes täpselt raamatu tõlkis, isegi kui tegu on tema lemmikteosega. Kas meie, tõlkijad, ei ole mitte nagu vaimud? Terve Panteoni-täis nähtamatuid olevusi. Enamasti see nähtamatus meile head ei tee. Kuid selles on siiski oma positiivsusekübe. Paljude jaoks on tagasihoidlikkus, introvertsus, omaette olemise nautimine selle ametiga kaasnev eelis. Ning kunagi tähendas see koguni enese alalhoidmist, enda peitmist autori näo taha. Seda kasutasid ukraina tõlkijad nõukogude repressioonide ajal. Mitteideoloogiliste tekstide loomist ukraina keeles partei ei andestanud: kirjanikke ja luuletajaid rõhuti ja tapeti. Tõlkimisse suhtuti samal ajal leebemalt kui ise loodud teostesse. Tõlgitud tekstis sai säilitada keele ilu, rikastada seda uute tähendustega, harjutada kirjanduslikku vormi. Ning küsimustele ja ähvardustele tagasihoidlikult vastata: „Ega mina ju seda kirjutanud. See on Shakespeare. Mina olen kõigest tõlkija.“

Siiski ei pääsenud isegi ukraina kirjandustõlke meistrid Maksõm Rõlski, Mõkola Lukaš ja Hrõhori Kotšur režiimi raudse rusika eest. Kotšuri süüdistati 1930 natsionalistlikus tegevuses, saadeti laagrisse ja vabastati alles pärast Stalini surma. Rõlski oli üks paljudest poliitvangidest Kiievi Lukjanivka vanglas. Stalinistlike repressioonide kõrgajal 1936. aastal pidi ta niinimetatud kunstikomitee soovil kirjutama kiiduhümni „targale juhile“. Mõkola Lukaš viibis palju aastaid koduarestis, mis võttis talt võimaluse töötada ja viis ta rusuvasse vaesusesse. Kuid hoolimata kõikidest kontrollidest aitas tõlkimise „nähtamatuks tegev kübar“ sellel kolmikul oma loomingulist pärandit ja ka elu säilitada.

Aga kuidas käivad asjad nüüd? Pärast Ukraina iseseisvumist 1990 on tõlkevaldkond oluliselt laienenud ning koguni tänapäevastest Euroopa suundumustest veidi osa saanud. Praktikas on muudatused aga väga aeglased. Ukraina kirjastused, kes toovad tõlkija nime esile esikaane alumises servas, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Kahjuks leidub ka selliseid, kes tõlke autorit üldse välja ei too. See sunnitud nähtamatus toob kaasa tõlkijate majandusliku ekspluateerimise, tühistab nende kutsealase identiteedi, piirab autoriõigusi, vaesestab kultuurivahetust ning pidurdab valdkonna kutsearengut. Oleme kõikjal ja mitte kuskil: sõnad miljonite huultel, kuid varju jäävad nimed.

Isekirjutav sulg: tehisaru ebaloominguline töö

Mitte eriti ammu aega tagasi kerkis esile uus oht, tehisaru, mis võib kuuldavasti meilt, tõlkijatelt, iga hetk leiva, töö ja elu mõtte ära võtta. Närvivõrgud ja keelemudelid toodavad tõlkeid uskumatu kiirusega. Ning taas algavad arutelud selle üle, kas tõlkijad muutuvad varsti üleliigseks, nagu kirjutusmasinad arvutiajastul. „Nad kõik kasutavad ju masintõlget. Mille eest ma maksan?“ mõtleb tellija, silmitsedes kriitiliselt hinnapakkumust. Kuid paljud kliendid pöörduvad pärast esimese vaimustuse möödumist tehisarust pettunult „elava“ tõlkija juurde tagasi.

Kuid digimaailm saab sellegipoolest aina hoogu juurde ning tehisaru õpib palju kiiremini kui inimene: infoatmosfääri tihedus on lämmatav! Varsti peavad tõlkijad hakkama konkureerima uute tehnoloogiatega, nagu multimodaalsed keelemudelid ja nullõppetõlge. Isegi varases arengustaadiumis on need tehnoloogiad näidanud veenvaid tulemusi. Kuid seni, kuni robotid ei saa hakkama naljade tõlkimisega, ei suuda pidada poliitilisi läbirääkimisi ega osaleda kakskeelsetel psühhoteraapiaseanssidel, tunnen end oma töös veel üsna kindlalt.

Meeles tuleb pidada, et tehisaru ei ole tekkinud mittemillestki. See toetub meie eelkäijate tuhandeaastasele tööle, tuhandetele tõlgitud käsikirjadele, miljonitele raamatutele ja raadiosaadetele, miljarditele videotele, mis on aidanud inimkonnal teatud mõistmisele jõuda. See mõistmine on pinnas, millel kasvavad tänased arvukad keelemudelid. Kuid nende tekstides on alati tunda midagi võltsi, nagu retušeeritud fotodel, kus miski oleks justkui valesti. Tõlkimine on alati tähendanud ühe inimese hääle jõudmist läbi ruumi ja aja teise inimeseni. Kuid tehisaru tõlgitud tekstides valitseb ebatavaline vaikus. Vaikus ridade, kultuuride, hingede vahel. Seda vaikust suudavad ka praegu täita ainult tõlkijad.

Mõelge vaid: kas tõlkeajaloo absoluutne triumf poleks see, kui kõik saaksid kõikidest aru? Kui oleks isekirjutav sulg, mis leiab alati õiged sõnad? Kuid kas me ei kaotaks seeläbi oma õppimisvõimet, huvi elu vastu ja lõpuks ka oma inimlikkust, nagu juhtus Paabeli torni loos? Neile küsimustele suudab vastuse anda ainult aeg. Ning praegu tunnen ma end oma ametis veel vajalikuna. Esmajoones inimesena ja alles seejärel tõlkijana, nii paradoksaalne, kui see ka pole.