Maailm
„Meil on õigus oma elu üle otsustada“ Dekoloniaalne liikumine Vene Föderatsioonis

„Meie maa võeti meilt vägivaldselt ja nüüd tuleb välja, et meid ei peeta meie oma maal enam inimesteks. Inimestel on õigus oma ajalugu tunda. Põlisrahvastel on õigus oma subjektsusele, oma põhiõiguste ja vabaduste kehtestamisele ja oma maa valitsemisele.“ Küsisime Vene Föderatsiooni aasia vähemuste õiguste eest seisva liikumise Asians of Russia ühelt asutajalt Batlaylt algatuse sünni, nõudmiste ja ootuste kohta. Kuid ka selle kohta, milline on liikumise suhe Vene sõjavastase opositsiooniga, millist tööd tehakse eksiilis ning kas on vajadust tuua dekoloniaalne diskursus Vene opositsiooniliikumisse.

Batlay on burjaat ning on pärit Alariʼ (Аларь) külast, mis tänapäeval kuulub Lõuna-Siberi rajooni Irkutski alla. Lilija on aga tõvalane [Tõva on Vene Föderatsiooni kuuluv autonoomne vabariik, mis asub Siberi lõunaosas Mongoli piiri ääres – Toimetuse märkus]. Nad elasid mõnda aega koos Novosibirskis, mis asub Siberi edelaosas ja on Vene Föderatsiooni suuruselt kolmas linn. Tänu selle geograafilisele asukohale on Novosibirskit kasutatud juba ammustest aegadest Siberis leiduvate rohkete loodusvarade töötlemis- ja logistikakeskusena. Maavaradega kauplemine toob kasu Vene majandusele, eriti Moskvale. Novosibirski linn on ka kujuteldav värav Venemaa idapoolsesse ossa, millel on selja taga orjastamise, alistamise, põliselanike autonoomia allasurumise ja keskkonda hävitava kaevanduspoliitika verine ajalugu ning palju muud.

Töö- ja haridusvõimalused meelitavad paljusid inimesi riigi sellest osast ja Kesk-Aasiast Novosibirskisse. Erinevalt juhtide poolt jutlustatavast etnilisest sallivusest on rassism ja võõravaen siin kõikjal levinud.

Kui Batlay ja Liliya olid veetnud mõnda aega Novosibirskis ning puutunud seal kokku rassismi ja kahepalgelisusega, mis siin asiaatidele tihti osaks saab, otsustasid nad luua Instagrami konto nimega Asians of Russia. Platvorm loodi mõttega juhtida tähelepanu Venemaal valitsevatele stereotüüpidele asiaatide suhtes, edendada nende kultuuri ja ajalugu ning politiseerida asiaatide hääl.
Instagrami kontost sai kiiresti aktivismiplatvorm, mida kasutati selleks, et rääkida Vene Föderatsiooni vabariikide kohalikest teemadest, muuta opositsiooni profiil teravamaks ning koguda annetusi. Praeguseks on projektist Asians of Russia saanud iseseisev meediaplatvorm, kust leiab hulga artikleid ja materjali mitmesugustel teemadel, mis on seotud vabadusliikumisega. See hõlmab nii keskkonda, põlisrahvaste kultuuri, enesemääramispüüdluste ja autonoomia eest võitlemise ajalugu kui ka praeguste poliitikasündmuste dekoloniaalset analüüsi.

Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainas võttis projekt otsustavalt sõja- ja imperialismivastase hoiaku. Aidati sisserännanud inimestel sõjaväeteenistusest pääseda ja kaitseministeeriumiga sõlmitud lepinguid üles öelda ning pakuti neile, kelle vastu oli algatatud kriminaalasi, tuge Venemaalt lahkumisel ja humanitaarviisa saamisel. Projekt aitas levitada sõjavastast hoiakut ka riigi idapoolses osas, millele meedia – nii lääne kui ka Vene opositsiooni oma – eriti tähelepanu ei pööra. 
Juunis 2024 liigitas Venemaa justiitsministeerium algatuse Asians of Russia äärmusorganisatsiooniks, millele Batlay ja Lilija meie intervjuu ajal korduvalt viitavad. Detsembris 2024 liigitati nad lõpuks terroristlikuks organisatsiooniks. Varasema kategooria „äärmusorganisatsioon“ muutmine praeguseks kategooriaks „terroristlik organisatsioon“ toob kaasa arvukaid õiguslikke tagajärgi algatuse, aga ka kogu Venemaa põlisrahvaste õiguste liikumise jaoks. Asians of Russia meeskonda ähvardab Venemaal 15–20 aasta pikkune vangistus (6 kuni 10 aastat äärmusorganisatsiooni korral). Nende sõpru ja pereliikmeid võidakse kasutada survestamisvahendina. Inimesi, kes algatusele mingil viisil toetust väljendavad või väljendanud on (selleks võib olla kasvõi lihtne kommentaar sotsiaalmeedias), ähvardab terrorismi pooldamise paragrahvi järgi kuni 15 aastat vanglat.

Batlay ja Lilija läksid Poola, kus nad ka praegu elavad.

---

Millal ja kuidas teie algatus tekkis? Kas selle loomiseks oli mingi konkreetne ajend?

Projekt loodi 2017. aastal eesmärgiga juhtida tähelepanu Venemaa aasia vabariikide elanike probleemidele, tutvustada nende kultuuri ning võidelda rassismi, võõravaenu ja Kremli koloniaalpoliitikaga. Aja jooksul arenes see aktivismi meediaplatvormiks, mis seisis põlisrahvaste õiguste eest ja kaasas kodanikke poliittegevustesse.

Meie jaoks on praegu kõige olulisem kodanikuteadvuse arendamine, poliitilise subjektsuse taastamine ning püüe parandada püsivalt Venemaa asiaatidest põlisrahvaste elustandardit. Mõte kutsuda ellu algatus Asians of Russia tekkis minu isiklikust kogemusest. Otsustasin 2017. aastal kolida koos oma perega Siberi suurimasse linna Novosibirskisse, kus elanikkonna enamus koosneb niinimetatud titulaarrahva esindajatest ehk etnilistest venelastest. Juba esimestel päevadel sai meile Novosibirskis selgeks, et linnas valitseb tugev põlgus kõigi vastu, kes ei kuulu titulaarrahva hulka: pidev diskrimineerimine, rassism ja rohked üleolevad pilgud. Kui sa ei näe välja nagu slaavlane, ootavad sind ebameeldivad olukorrad.

Täiskasvanuna suudad sa sellega kuidagi leppida, kuid kui diskrimineerimine puudutab sinu nelja-aastast last, hakkad sa endalt vaikselt küsima: mis siin valesti on? Me ei valinud oma sünnikohta. Meie maad võeti meilt vägivaldselt ära ja nüüd tuleb välja, et me ei ole enam omaenda maal inimesed. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris laiendasime oma tegevusraadiust: sõjavastastele tegevustele, Venemaalt põgenenud mobiliseeritute toetamisele, kogukonna loomisele eksiilis ning sõjasündmustest kirjutamisele ja Vene propagandaga võitlemisele.

Millist rolli mängib riigisisene kolonialismivastane võitlus üldistes püüdlustes Venemaad dekoloniseerida ja demokratiseerida? Kas arvate, et praegu on võimalik luua tugevat ja ühtset liikumist, mis hakkab seisma dekoloniseerimise eest seestpoolt?

Oleme veendunud, et ilma Venemaa dekoloniseerimiseta ei ole võimalik teha olulisi samme, mis on vajalikud selle riigi demokraatlikuks muutmiseks. Inimestel on õigus oma ajalugu tunda, põlisrahvastel on õigus oma subjektsusele, oma õiguste ja vabaduste kehtestamisele ning oma riigi juhtimisele. Läänemaailm peaks seda endale teadvustama. Venemaalt näiteks mineraale ostes ei mõtle keegi sellele, kus neid kaevandatakse ja millist kannatust see nende piirkondade põlisrahvastele tähendab.

Oleme teadlikud, et tugeva dekoloniaalse liikumise ülesehitamine riigis on jõulise repressiivse poliitika tõttu praegu väga keeruline, kuid me soovime kodanikud vähemalt mõtlema panna, et nad endalt küsiksid: miks me oleme praegu nii ebakindlas olukorras? Ning mitte ainult need, kes on Venemaale jäänud, vaid ka need, kes on riigist lahkunud, ning need, kes nimetavad ennast Vene opositsiooniks eksiilis.


Samuti tuleb endale teadvustada, et dekoloniseerimine ei pea tingimata tähendama piirkonna ametlikku eraldumist (poliitilist eraldumist, mis kahjuks ei too alati kaasa sõltumatust endisest metropolist). Tegemist on väga konkreetse poliitilise protsessiga, mille käigus soovivad rahvad saada tagasi õigust otsustada oma elu üle ning saavutada autonoomia poliitilistes, majanduslikes ja administratiivsetes küsimustes. Praktikas tähendab see meie algatuse jaoks kindlate õiguste ja vabaduste kaitsmist. Need on näiteks õigus meie sise- ja välispoliitikat ise määrata, õigus oma ressursse ise hallata, saada neist õiglane osa ning kaitsta maad kaevandustööstuste ja -kontsernide eest, õigus rääkida vabalt oma emakeelt, õpetada seda koolis ja ülikoolides ning kasutada seda tööl ja ametkondades. Võitleme ka vabaduse eest väljendada oma rahulolematust ning seista oma elukvaliteedi parandamise eest regioonides.

Olite sunnitud Venemaalt lahkuma. Kuidas mõjutab see teie tööd, mis on vahetult seotud kohalike sündmustega? Kuidas kujutate ette kolonialismivastast liikumist ajal, kus suur osa teist on sunnitud eksiili minema?

Kui nägime, et peame riigist lahkuma, põrkasime kokku paljude takistustega. Lisaks migreerumise ja ümberasumisega kaasnevate isiklike probleemide lahendamisele pidime aitama teisi aktiviste. Aitasime sõduritel läbida ebameeldiva ja pika juriidilise menetluse kaitseministeeriumiga sõlmitud lepingute lõpetamiseks, sisserännanud inimestel mobilisatsioonist pääseda, kogusime raha meiega seotud aktivistide ja kolleegide evakueerimiseks ja palju muud.

Kolonialismivastane liikumine ei sõltu mitte ainult neist, kes riigist lahkunud on. Riigi sees on endiselt palju inimesi, kes tegutsevad samuti dekoloniseerimise heaks ja toetavad seda mõtet. Meie publik on väga suur ja Venemaa regioonides, kus me töötame, on näha, et paljud inimesed reageerivad meie tegevusele väga positiivselt.

Kas sõjavastase opositsiooni hoiak on Venemaa „keskustes“, nagu Moskvas ja Peterburis teistsugune kui idas, riigi Aasia-osas? Kui jah, siis kuidas?

Mulle tundub, et erinevused seisnevad eelkõige selles, kuidas suhtutakse praegustesse sündmustesse. Kui „keskus“ räägib sellest, et kõigi probleemide ainus põhjus on Putini isik, siis meie ei arva, et Putin on ainus probleem.

Oletame, et Putin kukutatakse homme. Kas vene šovinism kaoks koos temaga? Või rassistlik hierarhia? Ei. Ja ka paljud teised probleemid ei kaoks Vene ühiskonnast, kus need olid olemas juba ammu enne Putini võimuletulekut. Putin kasutab neid narratiive ja ühiskondlikke meelsusi lihtsalt osavalt ära. Seni, kuni Vene ühiskond ei tunnista oma vigu ega analüüsi seda, kuidas nad probleemidesse suhtuvad, ei muutu midagi.

Kui Venemaa soovib saada tulevikus vabaks ja rahumeelseks riigiks, nagu väidavad oma kõnedes liberaalsed opositsionäärid, siis on riigi dekoloniseerimine selle arengu loomulik samm.

Lääne demokraatiad, kelle poole Vene opositsioonijuhid alt üles vaatavad, tunnistavad erinevalt venelastest oma kolonialistlikku minevikku ja tegelevad sellega. Nimetagem vaid mõne konkreetse näite: Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa on ametlikult tunnistanud ebaõiglust, mis põlisrahvastele osaks sai, ning toetavad aktiivselt nende kaasamist riigi poliitilisse ellu. Paljud lääneriigid tunnistavad kahju, mis nende kunagistele kolooniatele tekitati, arutlevad hüvitamisvõimaluste üle ning teevad ümber ka õppekavu, et rääkida kolonialismi ajaloost ja mõjudest.

Peale selle saavad dekoloniaalse diskursuse eksperdid, kunstnikud ja aktivistid kogu maailmas oma tööd ja haridusteed jätkata, samas kui Venemaal nimetatakse dekoloniseerimisalgatusi äärmusluseks.

Valitsus marginaliseerib ja keelab kergekäeliselt kõike, mis tundub režiimi visioonile ja eesmärkidele sobimatu, kahjulik või takistav: sõjavastase agenda, feminismi, LGBTQ+, dekoloniaalse liikumise, abordiõiguse ...
Außerdem können weltweit Expert*innen des dekolonialen Diskurses, Künstler*innen und Aktivist*innen ihre Arbeit und Ausbildung fortsetzen, während in Russland dekoloniale Initiativen als Extremismus bezeichnet werden.

Die Regierung marginalisiert und verbietet kurzerhand alles, was der Vision und den Zielen des Regimes unangemessen, schädlich oder hinderlich erscheint: die Antikriegsagenda, Feminismus, LGBTQ+, die dekoloniale Bewegung, das Recht auf Abtreibung... Kui „liberaalne opositsioon“ ei ole suuteline kuulama teiste dissidentide arvamusi, ei näe elanikkonna ühe osa valu ja eirab rahvusvähemuste hääli, siis kuidas on võimalik hakata ehitama „ilusat, tulevikuga Venemaad“?

Kui Vene opositsioon nõuab või ootab lääneriikidelt Vene sõjavastaste inimväärset kohtlemist, öeldes, et kõiki venelasi ei tohi ühe inimese tegevuse pärast kaasvastutavaks teha, siis tuleks olla järjepidev. Opositsioon peab alustama demokraatia ehitamisega Vene sõjavastases liikumises. Peale enda oma ka teiste hääli kuulama. Teiste inimeste valu mitte alavääristama. Imperialistlike ja võõravaenulike eelarvamuste vastu võitlema.

Aitate ka mittevabatahtlikult sisserännanutel mobilisatsiooni vältimiseks Venemaalt põgeneda. Milliste kriteeriumide järgi te valite, keda aidata?

Mobilisatsiooni alguses aitasime neid, kes ei soovinud Vene sõjas Ukraina vastu osaleda ja tahtsid Venemaalt lahkuda. Maksime nende transpordi ja hotelli eest, aitasime neil advokaate otsida, hankisime humanitaarviisa ja nii edasi. Nüüd aitame vaid konkreetseid abivajajaid, kes otse meie poole pöörduvad ja kindla probleemi lahendamiseks abi paluvad.

Mis te arvate, mis teie algatusest edasi saab? Millist tulevikku endale ette kujutate?

Sellele küsimusele on raske vaadata, sest meie reaalsuses muutub kõik väga kiiresti. Hiljuti kuulutas üks Vene kohus meid äärmuslikuks. Rahvuslike liikumiste ja dekoloniaalsete algatuste liigitamine äärmuslikuks on ametkondade katse suruda rahvusvabariikide avalikku rahulolematust repressioonidega alla.

Kreml ei soovi, et regioonides tekiks kodaniku- ja rahvustunne ja sellega seotud teadlikkus. Lõppude lõpuks peetakse ka Ukrainas täiemahulist sõda „Vene maailma“ kaitsmise nimel. Sõjavastaste dekoloniaalsete algatuste kuulutamine välisagentideks, soovimatuteks ja äärmuslikeks organisatsioonideks on jäme tsensuuriakt ning rikub meie põhiseaduslikku õigust arvamusvabadusele. Samuti on see katse rahvusregioonide elanikke hirmutada ning ametlikust riiklikust agendast erinevaid ideid ja algatusi maha suruda.