Maailm
„Aasaõhu lõhn toob mind tagasi“ Kodumaa ja identiteet Kanada ja Leedu vahel 

Ma mäletan, et kui ma neid Mekase sõnu esimest korda lugesin, elasin ma veel Vancouveris, kus ma olin teisest eluaastast saadik kasvanud. Mu ema jagas neid mulle minu Facebooki seinal, võib-olla tahtis ta veidi poosetada Leedus elavate leedulaste, Kanadas elavate leedulaste ja Kanadas elavate mitteleedulaste ees. See oli 2016. aastal – läksin siis gümnaasiumi 8. klassi.

Nüüd saan ma aru, et need sõnad on romantiseeritud. Mekas nägi oma minevikku tihti läbi roosade prillide ja jättis sealjuures mõned olulised üksikasjad rääkimata. Kuid tol ajal olid tema sõnad täiesti tõesed. Ma ei teadnud ei Goethet ega Rousseaud, kuid ma teadsin, mis tunne oli matemaatikatunnis igavledes oma unistustes vanavanemate juurde tagasi minna ja jalad aiamulda pista.

Kui ma olin kaheaastane, kolisid mu vanemad koos minuga Leedust Kanadasse. Minu kõige varasemad mälestused on seotud minu tollase koduga Vancouveris Cambie piirkonnas ja poola lasteaiaga St. Casimiri asulas. Linnaosa, kus ma elasin, asus linnakeskuse lähedal, kuid Vancouveri elanikud nimetasid seda tihti Cambie külaks. Oma kirjude majadega, mille hoovid piirnesid rahulike, puudega ääristatud tänavatega, tundus Cambie asuvat vales kohas – maal, mitte linnas.

Mäletan, kuidas ma lasteaias alati viimasena lõunalauda jäin. Isa ütles alati, et kui ma nii kaua söön, peaksin preestriks hakkama. Poola kasvatajad meenutasid mulle mu vanaisa ja vanaema, sest kasvatajad ei lasknud mind – nagu ka mu vanavanemad – enne mängima, kui kõik oli ära söödud. Mõnikord veetsin terve filmivaatamise aja söömisega ning pärast pausi läksime otse voodisse lõunauinakut tegema.

Minu kõige ilusamad lapsepõlvemälestused on aga seotud suvevaheajaga. Mul oli sõpru, kes sõitsid suveks Vancouverist ära Vaikses ookeanis asuvatele Briti Columbia saartele. Jõukatest peredest sõpradel olid suvekodud ka Vancouveri lähedal. Kuid minu jaoks seostus vaheaeg vanavanematega ühes Leedu külas.
30-minutilise autosõidu kaugusel Trakaist edelas, paksude metsade ja järvede vahel asub küla nimega Onuškis. Siin ei ela rohkem kui kuussada inimest, nende hulgas minu vanaisa Kazimieras ja vanaema Irena. Enamik minu ema perekonnast kuni minu vanavanemate vanemateni välja on pärit Onuškisest või selle lähiküladest. Külasse sissesõidul seisab kirik ja keskel on vana turuplats, kus hommikuti müüakse kasutatud riideid; käisin oma perega seal tihti ostmas. 1941 viidi peaaegu kõik Onuškinis elanud juudid Trakai lähedal asuvasse Varniki metsa ja tapeti Leedu politsei eriüksuse poolt.

Veetsin kõik oma lapsepõlvesuved Onuškises. Minu sõbrad olid nii Onuškises elavad kohalikud kui ka teised lapsed, kes suvevaheaega vanavanemate juures veetsid. Paljud neist läksid septembris jälle Vilniusse kooli ja mina läksin veidi kaugemale, Lääne-Kanadasse. Igal aastal läksin Leetu „tagasi“ – nii nimetasin ma oma suvereise teistele leedulastele.
Kui olin umbes kümneaastane, kuulsin oma leedu-kanada sõprade vanemaid omavahel sosistamas, kusjuures nad arvasid, et ma ei kuule neid: „Miks see laps kogu aeg tagasi Leetu läheb?“ See lause jäi mind kummitama. Mulle jäi mulje, et tagasiminek oli nende leedulaste jaoks nagu koorem, nagu kanadalaseks olemise reetmine. Ma ei mõistnud neid selle eest hukka – „kanadalaseks“ on lihtne hakata, kui selleks võimalus tekib. Kuid kõigil ei ole õnne saada „kutset“ sellele tabula rasa’le. Mida tähendab üldse olla „kanadalane“ – inimene, kes elab maal, mis kannab ebaõiglaselt pandud nime, maal, mis siinsetelt põliselanikelt ära võeti? See on sügavam ja keerulisem küsimus. Kuid leedulase jaoks, kes tuleb koloniseeritud maale ja seal elama asub, peaks see olema vältimatu.

Miks ma siis tulen ikka ja jälle Leetu tagasi? Lapsena ma seda küsimust endale ei esitanud – see oli iseenesestmõistetav. Kuidas on võimalik mitte tagasi tulla? „See on mu kodu,“ ütlesin alati. Minu vanavanemate naaber Kęstas on ka minu naaber. Väike tuba pisikese voodi ja terrassile avaneva aknaga on ka minu tuba.
 
Siis sai minust teismeline, kes sõnastab oma ootused ja üritab täiskasvanuks saava poisina oma vanematest lahti lasta, isegi kui see on lootusetu. Püüdsin saada iseseisvaks „kavaleriks“ (nii nimetas mind keegi külas, ja ma ei teadnud, mida see tähendab). Hakkasin hilja koju jõudma, mu ema ei teadnud vahel, kus ma olen, ja ma läksin oma klassikaaslastega Vancouveri teise otsa hängima. Hakkasin oma õhtuid veetma lisaks sõpradele ka tüdrukutega. Soojadel õhtutel läksime koos sõpradega randa ja veetsime õhtu lõkke ääres – enne ATV-del rannavalvurite kohalejõudmist kustutasime lõkke ära.

Viimastel gümnaasiumiaastatel ja ülikooli alguses hakkasin looma tihedamat suhet mitte ainult Onuškise, vaid ka Vilniusega, linnaga, kus elab minu isa. Siin sõbrunesin Vilniuses elavate mõttekaaslastega, käisin nende lemmikbaarides ja -kõrtsides ning ostsin endale 5-eurose külastajakaardi Vilniuse ülikooli raamatukogus käimiseks. Kujutasin ette, et olen leedu üliõpilane, kes on raamatute labürindis. Kuid külaelu oli endiselt osa minust.
 
Kui enne Onuškisesse sissesõitu vasakule pöörata, jõuab kooli juurde. Minu vanavanemad, minu lapsepõlvesõbrad ja teised pereliikmed käisid seal koolis. Lapsepõlves istusin kuumadel suvepäevadel ühe sõbrannaga korvpallihalli kõrval oleval pingil. Sõime jäätist ja mängisime korvpalli ning tema rääkis mulle lugusid Onuškise koolist. Varem oli kool külanoorte keskus. Kui mu vanavanemad 1970ndate keskpaigas 10. klassis käisid, oli nende klassis 20 õpilast. Ja 8. klassis, enne seda, kui paljud kutsekooli läksid, oli koguni kaks klassi, kummaski 20 õpilast. Õpilaste koguarv oli mitusada.

Paar aastat tagasi oli Onuškise koolis veel 12 klassi. Kuid ka see kool järgib Leedu maakoolidele iseloomulikku suundumust – õpilaste arv väheneb aasta aastalt. 2022 vähendas Onuškise gümnaasium klasside arvu kümnele ning gümnaasiumist sai põhikool. Praegu käib 1. kuni 11. klassini kokku mitte rohkem kui 100 õpilast. 11. klassi õpilased kuuluvad ametlikult Aukštadvarise gümnaasiumi alla (Aukštadvaris asub Onuškisest 15 minuti kaugusel põhjas), mitte Donatas Malinauskase nimelise põhikooli juurde, kuigi õpivad Onuškises. Kuid 12. klassi õpilasi enam pole, sest neid tuli Onuškise ja selle lähikülade peale kokku vähem kui 12. Valitsuse poolt koolivõrgule kehtestatud uute reeglite järgi, mis näevad ette, et klassis peab olema vähemalt 12 õpilast, sõidavad 12. klassi õpilased iga päev koolibussiga 16 kilomeetrit Rūdiškėsi kooli, mis on Vilniusele lähemal. Koolidirektori asetäitja aitas korraldada mulle kohtumise Onuškise kooli 10. klassi õpilastega. Tahtsin kuulda nende lugusid, nende mõtteid oma identiteedi kohta. Minu jaoks oli oluline kuulda maa-, mitte linnanoorte arvamust, sest maanoori ei kuulata just sageli. Oli uue kooliaasta esimene koolipäev pärast talvevaheaega. Istusin kell pool 11 hommikul kuue kümnendikuga leedu keele klassis võbelevate neoonlampide all. Need rippusid laudade kohal ja meenutasid mulle pilviseid jahedaid veebruarihommikuid mu oma koolis Vancouveris.

Need kuus kümnendikku moodustasidki kogu klassi. Kui nad ruumi astusid, istusin mina oma märkmikuga juba kirjutuslaua taga. Onuškisest pärit Milana, keda tundsin lapsest saadik, istus minu vastu. Milana nägi välja nagu klassi liider. Temaga koos tuli Erika. Nad istusid mulle kõige lähemal – võib-olla oli see ootuspärane, sest ma tundsin neid kõige paremini. Lukas ja Nėja istusid minust kaugemale. Ning klassi kõige tagumises osas istusid Mantas ja Aurimas.

Meie vestlus kulges aeglaselt, paljude pausidega. Ükskõik kui palju ma ka ei püüdnud ennast nende sõbrana esitleda, tundsin, et kiirgasin ikkagi oma identiteeti – võib-olla mitteortodoksset leedu identiteeti, võib-olla vältimatut linlikust, lääne identiteeti, mistõttu paistsin „teistsugusena“. Teatud viisil see mind ei hirmutanud: olen selle tundega leedulaste hulgas harjunud. See kõrvalejätmine hirmutaks mind ainult siis, kui see halvendaks meie suhet. Kuid ma tundsin, et vestluse lõpuks, kui kõlas vahetunnikell, oli meil õnnestunud luua side.

Nėja elab Onuškise lähedal asuvas linnakeses ja sõidab sarnaselt paljude oma klassikaasastega iga päev Onuškisesse kooli. Lisaks käib ta õppimas eufooniumit, üht puhkpilli, ja sõidab selleks neljal päeval nädalas Rūdiškėsisse. Ta loodab pärast kooli Vilniuse muusikaakadeemiasse õppima minna ja sooviks pärast õpinguid kodukülla tagasi tulla. „Siin on lahedam,“ ütleb ta, „õhk on parem.“ Aurimas, kes klassiruumi tagaosas oma mobiiliga mängib, lõug seljakotile toetatud, ütleb, et tal on Onuškisest kõrini: „Siin ei toimu midagi.“ Linnas on kõike rohkem. Tema vanem vend elab ja õpib Vilniuses. Aurimas tahaks ka sinna õppima minna.

Nėja jaoks on oluline, et linnainimesed ei unustaks, et „me kõik oleme maalt pärit“, ükskõik kui harjunud me linnaeluga ka poleks. Oluline on mõista, mida „meie“ selles lauses tähendab. Minu arusaama järgi tähendab „meie“ „meid, leedulasi“. Ja see on suures osas õige. Paljud leedulased, elagu nad praegu maal või linnas, on ise maalt pärit või elab neil seal sugulasi. Kui mu vanavanemad 1970ndate lõpus Onuškises koolis käisid, elas pool Leedu elanikkonnast maal. Ka tänapäeval elab Leedus protsentuaalselt rohkem inimesi külades kui teistes Euroopa riikides. Üle 30% Leedu elanikkonnast elab külades. Suur osa Leedu elanikest, ka linnades, on sündinud maal.

Kui Nėjalt seda mõtet kuulsin, mõtlesin iseendale. Lõppude lõpuks olen ka mina pärit külast, kuigi enamiku elust olen elanud linnas. Kõik need paksud tolmused fotoalbumid, mis seisavad aknalaua all Vancouveris, kus mu ema endiselt elab, on täis pilte maalt. Pildid minu vanavanavanemate matustest, minu vanavanemate pulmadest, minu emast ja minust on tehtud külas, sellel samal tänaval kiriku ja mu vanavanemate maja vahel, Kaunase tänavaga ristumise kohas. Minu pere minevikku, nagu ka paljude teiste leedulaste minevikku, „meie minevikku“ ei saa muuta, ükskõik kus maailma nurgas ma ka ei elaks.
„Me ei ole nii tagurlikud, nagu linnas arvatakse,“ jätkab Milana. Need õpilased on läbi reisinud kogu Leedu. Nädal enne meie intervjuud käis Milana koos klassikaaslastega Vilniuse raamatumessil ja nädal varem presidendi kantseleis, et 16. veebruaril kooli esindada. „Linnas arvatakse, et me oleme mingid harimatud maakad,“ lisab Nėja.

Ugnėga, oma naabri ja noorusaja sõbrannaga, kes käib Rūdiškėsi koolis, sain kokku eraviisiliseks vestluseks. Kutsusin ta oma vanavanemate elutuppa, täpselt samamoodi kui siis, kui ma laps olin. Ainult et seekord jõime kohvi. „Linnas on teised võimalused ... Aga mõnikord, kui minna puhkelaagrisse või osaleda koolis mõnes projektis, kohtab Vilniuses elavaid inimesi, kelle puhul torkab silma, et haridus on sama, elu on sarnane, kuid elus ollakse palju aktiivsemad, isegi kui ollakse maal üles kasvanud,“ ütleb Ugnė. Jälgin teda juba aastaid sotsiaalvõrgustikes ja me räägime omavahel internetis. Saan temast aru. Kui ma jälgin maal kasvanud noori, siis jääb mulle alati mulje, et nad võtavad neist vähestest võimalustest, mis neile avanevad, maksimumi.

Minu eesmärk nendel vestlustel ei olnud õpilasi üle kuulata, vaid nende lugusid kuulata. Pärast vestlust sai mulle selgeks, et need noored ei kehasta mitte ainult kaduva küla statistikat, vaid et nad loovad külaga isikliku, sõltumatu suhte, teadmises, et küla kaob. Need noored teavad, mida nad maalt tahavad – ja mida nad ei taha.
 
Rändeajaloo käsitlemises, mida ma ülikoolis õpin, on oluline kontseptsioon, mida nimetatakse rände tõuke- ja tõmbeteguriks. See teooria tegeleb küsimusega, millised tegurid sunnivad inimest kodumaalt lahkuma ja millised uude kohta kolima. Selle kontseptsiooni järgi ei paista maanoored mitte ainult ise aru saavat, mis neid maalt linna ajab, vaid nad teevad järeldusi ka selle kohta, mis ühiskonda kui tervikut käivitab ja tõmbab. Aurimase jaoks on see käimapanev jõud sündmuste vähesus. Nėja tunneb linna tõmmet oma õpingute tõttu, kuid küla külgetõmbejõud jääb samuti alles, sest ta loodab pärast õpinguid tagasi tulla. Nėja jaoks on maa nagu teine magnet.

Maanoorte põlvkond on iseseisev elanikkonnarühm, kellel on oma arusaam küla minevikust ja tulevikust. Õpilastele kehtivad tõuke- ja tõmbetegurid samamoodi nagu vanematele maaelanikele. Lihtsalt koolilapsi kuulatakse harvemini. Oluline on minu armastust Onuškise vastu mitte romantiseerida. Maal on samamoodi sotsiaalseid probleeme nagu linnaski. Siin on vähe või pole praktiliselt üldse töökohti, mistõttu ka noored, kes ülikooli või kutsekooli ei lähe, lahkuvad linnast. Linnas ei ole enam tavapäraseid naabruskonna „atraktsioone“, nagu postkontor või apteek, mis Onuškises asusid kultuurimaja hoones, ainsa toidupoe Aibė vastas, ja mida ma lapsena tihti külastasin. Rääkimata kohvikust Samis, mida külas pole enam juba palju aastaid, kuigi see võiks olla kokkusaamiskoht. Hoolimata kõigest sellest on külas endiselt noori inimesi.
 
Kui ma Onuškise noortega räägin, tunnen, et küla on minu kui leedulase identiteedi asendamatu osa, sest kuigi ma olen linnaelanik, kuulub mu süda külale. Kui linn oleks Leedu süda, siis maa oleks tema kopsud. Linn küll vormis mu südame, kuid küla jääb minu osaks ja mälestused sellest aitavad mul hingata.

Mõtlen seda otseses mõttes. Mõnikord teen oma terapeudiga somaatilise teraapia meetodil põhinevat harjutust. Montrealis, õpingute ajal, eksamiperioodil, kodutööde tegemisel, kui pole aega rahulikult süüa, ja kui ma tunnen, et mu keha võitleb pingega, kasutan ma lõdvestustehnikat, mille õpetas mulle minu terapeut. Kujutan ette, et seisan avatud ruumis. Pole oluline, kus ma seisan, peaasi, et tunneksin end turvaliselt ja tajuksin pehmet, sooja tuulepuhangut, mis täidab mu kopsud värske, puhta õhuga. Ilma pikemalt mõtlemata kujutan ma instinktiivselt alati ette, kuidas ma seisan keset tuuliseid aasu näoga Onuškise järve poole. Need on aasad, mida ma näen igal õhtul oma vanavanemate maja esimese korruse magamistoaaknast. See tuttav loodus on minu kopsud. Küla, mille mälestus on läbi imbunud kasvuhoonetomatite õrnast lõhnast. Mälestus, mis lubab mul sisse hingata seda aasade karget, niisket, udust hommikuõhku ja end lõdvestada.