Maailm
Vastuseis kliimameetmetele püsib Parem narratiiv roheleppest 

Kas Varssavi merineitsi vee ja värviga ülevalamine on hea abinõu kliimamuutuse peatamiseks?

Ma ei tea. Kindlasti on aga hea teada, millise riski selline strateegia kaasa toob. Uurimisrühmas NODES uurime avalikke narratiive, sealhulgas kliima kohta. On selgelt näha, et vastuseis ehk negatiivne reaktsioon muutub suhtluses aina suuremaks probleemiks. Suureneb inimeste arv, kes määratlevad oma identiteeti ja tegevust läbi vastuseisu „uue rohelise kliimadüstoopia terrorile“. Aktsioonid, mille käigus rünnatakse sümboleid, toovad kaasa selliste hoiakute tugevnemise. Küsimus on, kas positiivsed tagajärjed on suurema kaaluga ehk kas probleem saab soovitud tähelepanu? Praegusel juhu tundub, et veenda suudeti ainult veendunuid ning skeptikute hulgas tekib aina tugevam negatiivne reaktsioon, mis soodustab polariseerumist.
 

Sarnaseid reaktsioone võis näha talunike protestidel Euroopa roheleppe vastu. Kas see tähendab, et meil on kliimamuutusega seotud kommunikatsiooniga probleem?

Loomulikult on meil sellega probleem. Kuid narratiivide, lugude, tõlgenduste paljusus on demokraatlikus, mitmekesises ühiskonnas loomulik. Eesmärk ei peaks olema üksmeel. Seda juhtub ainult totalitaarsetes režiimides. Roheleppe näitel on hästi näha, et tõhusat kliimapoliitikat ei ole võimalik ajada ilma laia rinde loomiseta ja eri rühmadeni jõudmata.

Projektis NODES oleme pannud praegusele Euroopa roheleppe narratiivile pealkirjaks „Me suudame kriisist välja tulla ja sellega veel raha ka teenida“. Kui sisestada pildiotsingusse „Euroopa rohelepe“, siis tuleb vastetena palju puslepilte, Mendelejevi tabeli vormis ideid ja virtuaalseid kasutajaliideseid, mida võis näha filmis „Minority Report“. Kõik need on lood kontrollist, ekspertide võimust, ülevalt tulevatest lahendustest, mis põhinevad normidel, keeldudel ja piirangutel.

Enamik inimesi mõtleb teisiti ning sellest annab tunnistust asjaolu, kuidas selline sõnum kohale jõuab. Ühel pool on tugev protest nendelt, kes ütlevad „Vaadake, meilt tahetakse autod ära võtta, meile putukaid sisse sööta ja linna sissesõitmine ära keelata, meie elu tahetakse pea peale pöörata“. Teisel pool on sama kriitiline reaktsioon inimestelt, kes ütlevad „Ei, see on ainult rohepesu, kapitalismi uus vorm – sellega ei lahendata probleeme, vaid rikkad saavad veel rikkamaks“.

Paistab, et selle kontseptsiooniga pole rahul mitte keegi peale selle väljamõtlejate ja spetsialistide. Mis ei tähenda, et mõningatel ettepanekutel poleks mõtet. Probleem seisneb rohkem lugudes, narratiivis ehk selles, kuidas Euroopa roheleppest räägitakse. Neis ei käsitleta vajadusi, hirme ja väärtusi, mis ühiskonnas praegu valitsevad.

Oma raamatus „Tuleviku parandamine. Miks me vajame maailma päästmiseks paremaid lugusid“ („Naprawić przyszłość. Dlaczego potrzebujemy lepszych opowieści, żeby uratować świat“) kirjeldate te kaht sagedasemat lugu kliimamuutusest – tehnikaoptimismi ja tehnikapessimismi. Mida need Euroopa roheleppe kontekstis tähendavad?

Euroopa roheleppest räägitakse tehnikaoptimismi suunda jääval viisil. Öeldakse „Ärge muretsege, me leidsime probleemi üles ja nüüd saame selle tänu teaduse ja tehnika arengule kõrvaldada“. Sellel on oma eelised, sest nii paraneb meie heaolu, mis on ju oluline. Kuid sellel on ka puudusi, sest see vähendab meie valvsust. See võtab meilt ära vastutuse ja tekitab tunde, et meist ei sõltu midagi.

Tehnikapessimism räägib vastupidist lugu. „Saabub apokalüpsis, mitte ükski tehnoloogia ei suuda meid päästa. Lisaks eelistele toob iga uus lahendus kaasa uusi probleeme. Vaevu jõutakse üks auk kinni toppida, kui tekib üks või kaks uut auku juurde. Seetõttu oleme määratud hukule. Ükskõik, mida me ka ei teeks – meist ei sõltu midagi.“

Need lood, mis suuremas osas tõele ei vasta, loovad inimesest ja tema rollist siiski väga sarnase pildi: väike mutrike, kes ei suuda mõjutada reaalsust, kus kõik sõltub tehnikast, mis meid kas päästab või hukatusse viib.
 

Milline oleks parem lugu?

Ei pea olema ainult üks lugu. Meil on vaja rohkem hääli, et kaks vastuolulist asja kooskõlla viia. Esiteks on vajalik faktidel põhinev poliitika. Kui teadlased ütlevad, et kliima soojeneb ja vaktsiinid aitavad, siis ei peaks siin poleemikaks ruumi olema. Teiseks on tegu deliberatiivse demokraatiaga, mille keskmes pole mitte teaduslikud faktid, vaid diskussioon väärtuste, hirmude ja soovide üle.

Meie ees seisab nüüd ülesanne viia need kaks asja kooskõlla. Ka kõige paremad tehnoloogilised lahendused ei too eriti kasu, kui neid ei aktsepteerita. Kliima, energia ja liikluse jaoks töötatakse välja üha paremaid lahendusi, kuid inimesed lükkavad need tagasi, kui nad ei saa aru, milleks need lahendused vajalikud on.

Tohutult keeruline on ehitada teaduse ja väärtuste vahele sild, ja me pole sellega hakkama saanud. Tihtipeale mõtleme me „Andke meile üks lahendus kõigi probleemide jaoks“. Praeguseks on selgeks saanud, et keerulistele probleemidele, nagu pandeemia või kliimamuutus ei saa olla imelahendust. Meid saab päästa lahenduste ja innovatsiooni koosmäng. Mitte ükski neist pole täiuslik, kuid koos toovad nad meile parema reaalsuse.

Kas on võimalik välja töötada ühiseid lahendusi, kui poliitiline lõhe muutub aina sügavamaks?

Kahjuks mitte, hoopis vastupidi. Sotsiaalmeedia algoritmid näitavad meile polariseerivat sisu. See viib meid avalikkuses kompromissidest kaugemale.

Kuid lootust ei maksaks kaotada. Poola ümarlaud on mind alati inspireerinud. Minu arvates on see meie alahinnatud positiivne müüt. Kas 1989. aasta sündmused muutsid elu Poolas utoopiaks? Üldsegi mitte! Tegelikkus nii ei toimi, see pole Walt Disney film. Mõned probleemid on lahendatud, palju uusi on juurde tulnud. Ümarlaua näitel võib siiski näha, et isegi kaks väga erinevat poolt suudavad teatud reeglite järgimise korral kokku tulla ja omavahel rääkida.

Ümarlaual välja töötatud reeglid on universaalsed. Meil on neist palju õppida. Selle eest võlgneme tänu professor Janusz Reykowskile. Ta on selle sündmuse unustatud kangelane. Psühholoogina vastutas ta kõnevoorude korraldamise eest. Ta töötas aastaid sellega, kuidas luua mõistmist soodustav ruum, isegi kui pooled on täiesti eri arusaamadel. See tähendab ruum, mis toimib vastupidiselt praegusele sotsiaalmeediale. Tuleb välja, et kui rääkida üldisel tasandil, suureneb vastandumine. Kuid kui tegeleda konkreetse probleemiga, näiteks eluasemekriisiga, osalevad mõlemad pooled ühise lahenduse otsingus. Sellisel juhul ei mõju erinevused enam takistusena, vaid võivad aidata näha probleemi mitmemõõtmeliselt.

Kuid selliseid reegleid on veel. Oluline on üksteist mitte katkestada, et mõlemad pooled sõna saaksid, ning mitte minevikku kinni jääda, vaid keskenduda lahendatavale probleemile, mitte identiteetidele. Sellisel juhul on võimalik luua sammhaaval avalik ruum, kus kompromiss ei ole midagi halba. Siis saadakse aru, et kui soovitakse toime tulla kõige olulisemate probleemidega, tuleb jõuda kokkuleppele ka nendega, kellel on teistsugune arvamus ning teistsugused väärtused ja prioriteedid.
 

Kas rohepoliitikast on näiteid, mis võiksid inspiratsiooni anda?

Mulle meeldib osooniaugu lugu. Minu põlvkonnale süstiti sellega lapsepõlves hirmu. Mäletan, et tahtsin sellega oma õde hirmutada. Meie vajas oli väike räpane auk. Kui pidin oma õde hoidma ja ei tahtnud, et ta sinna läheb, ütlesin talle: „Ära mine sinna, seal on osooniauk, sa kukud sinna sisse ja saad surma.“ Lastena teadsime, et see polnud mingi naljaasi, sest osooniauk oli väga ohtlik.

Tänapäeval kasutatakse kliimadebatis jälle osooniauku. Öeldakse „Jaa-jaa, te tahate meid jälle hirmutada, 30 aastat tagasi rääkisite osooniaugust, aga kus see nüüd on?“. Tegelikult kõrvaldati see probleem suuremas osas. Teadlased tegid kindlaks, et kui osoonikiht oleks edasi vähenenud, oleks see tähendanud tõsiseid tagajärgi. Poliitikud ja valijad võtsid selle teadmiseks. Freoonide emissiooni vähendamiseks võeti üleilmseid meetmeid. Muidugi oli see lihtsam väljakutse kui kliimamuutus. Kuid siiski oli tegemist üleilmse väljakutsega, millega inimkond hakkama sai. Punkt meie kasuks!

Millised müüdid kliimadebatis ärritavad teid kõige rohkem?

Väga lihtne on leida igasuguseid kliimavastaseid narratiive ja vandenõuteooriaid. Põnevam ja õpetlikum on siiski lähemalt vaadata, milliseid vigu me keskkonna kaitsmisel teeme.

Kaks lõksu, kuhu me kergesti langeme, on „südametunnistuse piinade leevendamine“ ja „patuoina leidmine“. Need on sama medali kaks külge. Soovime kõrvaldada keerulist, mitmemõõtmelist probleemi lihtsa lahendusega. „Tee ainult ühte asja“ või „Ära tee ainult ühte asja“ ja kõik on jälle hästi. Kui keskenduda liigselt ühele aspektile, hakatakse tegutsema irratsionaalselt ja jäetakse teised aspektid hooletusse. Paraadnäide on hirm väikeste plastesemete eest. Kas te kogute pudelikorke?
 

Jah.

ust nimelt, see on hea näide. Mõni aasta tagasi sundis üks sõbranna mind pudelikorke koguma, millele ta pidi lõpuks järele tulema ja need ühte kooli viima [Seal oli vahekogumispunkt – Tõlkija märkus]. Mõtlesin endamisi: oot-oot, siin puudub ju loogika. Kui pudelikorkidel oleks mingi väärtus, korjaksid pudelikorjajad ka pudelikorke. Teadlasena oli minu jaoks huvitav asja lähemalt vaadata. Aktsioon oli uus ja internetist võis leida mitmesuguseid imelisi selgitusi, miks tuleks pudelikorke koguda. Neid pidi jahvatatama maanteede ehitamiseks või pidi neid kokku ostma Coca-Cola Company. Oli ka hulk absurdseid seletusi, näiteks et jäätmejaamade pudelipressid plahvatavad, kui pudelid on kinnise korgiga.

Tegelik seletus oli lihtne. Pudelikorgid on valmistatud plastist. Neid osteti kokku. Tahtsin teada, kui palju üks pudelikork inimeste arvates maksab. Pakkumised jäid vahemikku 20 kuni 60 Poola krossi [umbes 5 kuni 14 eurosenti]. Hind oli tõepoolest vahemikus 20 kuni 60 krossi, kuid mitte ühe pudelikorgi, vaid ühe kilo pudelikorkide eest. Ühes kilos on umbes 432 pudelikorki.

Mida sellest loost õppida? Mõistliku rahasumma teenimiseks oleks vaja ühte tonni pudelikorke. Samas ei arvestatud sellega, et tonnide pudelikorkide transport põhjustab palju suuremat majandus- ja keskkonnakulu, kui korgid ise väärt on. Selle aktsiooni kõrghetk olid suured ilusad metallsüdamed, mis pudelikorkide kogumiseks kõigisse omavalitsustesse üles pandi. Nüüd tegi Ursula von der Leyen sellele mängule lõpu, sest pudelitel peavad nüüd olema mitte-eemaldatavad korgid. Iga omavalitsuskeskuse ees olevad hiigelsüdamed jäid tühjaks ... Lugu pudelikorkidega, nagu ka uskumine imelisse mõjusse, mille toob kaasa plastist joogikõrte kaotamine, näitab tendentsi ühemõõtmeliseks mõtlemiseks. Plastiprobleem on seevastu mitmekülgne. Seda ei saa lahendada mõne lihtsa meetmega.
 

Kas peaksime selliste ühemõõtmeliste lugude vastu immuunseks muutuma?

Aga me olemegi oma loomuselt selliste mõtteviiside vastu immuunsed! Me saame aru, et 10 000 zlotti [u 2330 eurot] maksev keedupott ei lahenda meie probleeme. Kui meile sellist imekeedupotti müüa pakutakse, on meil lihtne ei öelda. Kaldume sellisele mõtteviisile ainult juhul, kui soovime väga uskuda, et see midagi muudab.

Teine probleem on väärtused. Moraalijutlus tähendab polariseerimist. Paljud uuringud näitavad, et mida rohkem lihtsaid moraalikategooriaid debatis esindatud on (hea – halb, õige – vale, meie – nemad), seda polariseeritumaks pooled muutuvad ja seda ebatõhusamad on meetmed. Kõlab ju paradoksaalselt? Me soovime võitlust hea ja kurja vahel. Usume, et see motiveeriks meid rohkem. Kuid mida rohkem sellistes kategooriates mõeldakse, seda agaramalt otsitakse reeglitest kõrvalekaldujaid, selle asemel et üheskoos tõhusalt tegutseda.

See ei tähenda, et meil peaks olema ükskõik, kas kliima soojeneb või kas geneetiliselt muundatud organismid panevad meil kombitsad kasvama, sest teadus annab paljudele küsimustele vastused. Teadusavastused ei anna meile aga moraalset üleolekut. Füüsika ei ütle mitte midagi õigsuse kohta. Teadusuuringud ütlevad, et kliima soojeneb ja et see võib meie kõigi jaoks liiga soojaks muutuda, kuid ei ütle seda, miks me midagi selle vastu peame ette võtma, kes peab maksma rohepöörde kulud ja kuidas neid kulusid jagada. Selles peame ise kokkuleppele jõudma.

Kas targad lood suudavad maailma päästa?

Hea küsimus. Lood võivad mõnikord olla targemad kui inimesed. Ma tean paljusid mitte eriti tarku inimesi, kellel on targad lood, kes teevad suurepäraseid asju, kellel on imeline elustiil, kes on väga edukad, kuna nende lood on tegelikkuse hea kasutusjuhend.

Seetõttu tasub kanda hoolt selle eest, et lood oleksid head. Need tekivad tänu mitmekesisusele. Oma mulli kapseldumine ja dialoogi vältimine, kui ei soovita teisi kuulda, kuna arvatakse, et nende lood on halvad, meie endi väärtushinnangutest kaugel, võrdub raamatukogude põletamisega. See vähendab lugude arvu ja mitmekesisust. Lood toimivad samamoodi nagu ökosüsteemid. See toob lõpuks kaasa rikkuse ja mitmekesisuse. Peaksime selle endale selgeks tegema, kui soovime kujundada maailma, mis ei koosne monokultuurist nagu kõrb ega kinnibetoonitud pindadest. Alustada tasub oma lugudelt betooni eemaldamisega. Peaksime lubama seal umbrohul kasvada, et kõik ei oleks kontrollitud ja klanitud, et kahtlustele oleks ruumi. See teeb meile kõigile head.