Maailm
Moldova Vabariik EL-i ja Venemaa vahel – Heitlikud olud: Chișinău konarlik (jalgratta)tee Euroopasse

„Mis Mortal Kombat see veel on?,“ mõtleb Nicu Morozov, kui ta korraga külmal asfaldil lebab. Tema sääreluu turritab õudusttekitavalt jalast välja, samal ajal sõidavad autod temast välja tegemata mööda. Veel mõni hetk tagasi sõitis Nicu jalgrattal, nüüd lebab see katkisena tema kõrval. Üks agressiivne taksojuht, keda Chișinău krooniliselt ohtlikus liikluses on palju, ajas 32-aastase graafikadisaineri lihtsalt alla. 

See oli 2021. aastal. Ja taas küsis Nicu endalt, kas ta saab elada riigis, kus isegi jalgrattaga sõitmisest saab võitlus ellujäämise nimel. Pärast kuut kuud karkudel kõndimist, üht aastat taastusravi ja kaht operatsiooni hakkas Nicu aga taas rattaga sõitma. Tema sõbrad, kes olid juba ammu „Euroopasse“ läinud, vangutasid ainult pead: „Vaheta riiki, kodus ennast niikuinii keegi ei muuda,“ kirjutas talle üks sõber Amsterdamist.
 
Kuid Nicu jäi. Tema igapäevane võitlus kahel rattal on juba ammu midagi enamat kui isiklik võitlus. Ta seisab noore põlvkonna eest, kes soovib muutust, turvalisust ja uut teed – Euroopasse. Kuid Moldova Vabariigis tähendab progress konarlikku, tihtipeale brutaalset liikumist vaheldumisi seisakutega – just nagu rattasõit Chișinău teedel.

Napp ülekaal oktoobrikuisel referendumil, millega kinnistati Euroopa Liiduga liitumise eesmärk põhiseadusesse, näitas seda taas selgelt. Ühest küljest verstapost, teisalt vastuolude peegelpilt, mida saadavad Venemaa manipulatsioonikatsed. Sellelt on näha lõhestunud ühiskonda, mis tihtipeale iseennast takistab.

Revolutsioon kahel sõidurajal

„See on ajalooline hetk,“ ütleb 31- aastane Ana Popa laia naeratusega. Kuid ta ei räägi referendumist, vaid osutab kaherajalisele, mustkollaste kaitsepollaritega ääristatud jalgrattateele, mis on Moldova Vabariigis esimene omataoline. Ana selja taga vuhisevad mööda autod, samal ajal veereb üks jalgrattur rahulikult mööda uut teed.
 
Linnas, kus seni jalgratturitele kohta polnud, on tegu väikese revolutsiooniga. „Pidasime verist võitlust selle nimel, et autode sõiduraja kõrvale tehtaks ka üks rada jalgratturitele,“ räägib Popa, kes koos aktivistide rühmitusega Alianța Biciclete Chișinău regulaarselt selliseid kampaaniaid nagu Critical Mass korraldab ning väsimatult turvaliste rattateede ja parema taristu eest seisab.

Popa jaoks on uus jalgrattatee enamat kui asfaldilõik. See sümboliseerib seda, et isegi Chișinăus on võimalik kestlik tulevik, eeldusel, et piisavalt palju inimesi on valmis selle eest võitlema.

Ebatõenäoline edu

Sest linnavalitsuse algsetel plaanidel, mis kuulutati suurejooneliselt välja rohelise koridorina, ei olnud kestlikkusega eriti midagi pistmist. Selle asemel, et jalgratturitele ja jalakäijatele ruumi teha, taheti ühe sõidurajaga tänav laiendada kaherajaliseks. „Olime šokis,“ meenutab Popa. „Vabandust, aga mis selles rohelist on?“

Aktivistide vastus ei lasknud ennast kaua oodata: oma rahulolematuse tegid nad teatavaks protestidel, petitsioonides ja valjuhäälsel osalemisel avaliku kuulamise üritusel – protseduuril, mida peeti pikka aega puhtaks formaalsuseks. 

Ja siis juhtus midagi ootamatut: linnavalitsus võttis algsed plaanid tagasi ja viis aktivistide nõudmise päriselt ellu. Autodele mõeldud lisaraja asemel ehitati moodne kaherajaline jalgrattatee.

„Olime väga üllatunud, et meie versioon projektist läbi läks,“ ütleb Popa. „Mul pole aimugi, kust see avatus järsku tuli. Või oli see rahastajatepoolne surve? Või ime?!“
 

Pragmaatiliselt euroopalik

Kultuuriministeeriumi nõunik Roman Gunyaviy (44) näeb Euroopa rahastajate rolli otsustava hoovana. „Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga rahastus pakkus ainulaadset võimalust,“ selgitab ta.

Kas linnavalitsusel ongi siht kujundada moodsam pilt ja noored jalgrattaaktivistid oma tihtipeale EL-ist toodud ideedega sobisid sellesse kontseptsiooni ideaalselt? Gunyaviy jätab vastuse lahtiseks, kuid naeratab paljuütlevalt.

Ka tema jaoks tähistab jalgrattatee enamat kui tavalist taristuprojekti. „EL sunnib üha enam kohalikke probleeme tõsiselt võtma.“ Avalikud konsultatsioonid, mis mõni aasta tagasi olid mõeldamatud, on nüüd tavapärased.

Kuid Gunyaviy hoiatab liiga kõrgete ootuste eest. „Euroopaga lõimumine on tohutu võimalus, kuid muutus peab tulema meilt endilt. Me ei saa oodata, et EL või valitsus meid päästab.“

Uus põlvkond stardipakul 

Üks, kes muutust ise tagant tõukab, on Anetta Dabija. „Ma pole kunagi plaaninud poliitikasse minna,“ ütleb 34-aastane kultuuripärandi ja kestliku linnaarengu ekspert rahvusraamatukogu puitpingil istudes. Kuid siis sai vabaühenduse Save Chișinău 2023 juhtiv esindaja valitsusparteilt üllatava ettepaneku tulla parteitu saadikuna linnavolikokku. Ja ta ütles jah. 

Sealjuures mängis Dabija sõnul rolli ka mõni aasta tagasi Moldova ja Rumeenia arhitektidele ja aktivistidele korraldatud õppereis Berliini. Seal andis üks linnaarenduse ametnik talle otsustavat nõu: kui soovid midagi muuta, mine poliitikasse. Tagasi Moldovas sai talle selgeks, kui harva õnnestub tegelikult otsustajate jutule pääseda. „Siis ma mõtlesin: teen seda hoopis ise.“

Tema selja taga valvab rumeenia luuletaja Vasile Alecsandri kuju, justkui kuulaks ta vestlust pealt. Literaat, kes 19. sajandil rumeenia rahvalaulude kogumisele ja kultuurilise identiteedi tugevdamisele pühendus, justkui valvaks sümboolselt oma pronksbüstiga Dabija tegevuse üle Chișinău ajaloopärandi heaks. Kuid ka Alecsandri oli enamat kui literaat: revolutsionääri ja välisministrina osales ta aktiivselt poliitika muutmises.
 
„Linnaarengust rääkides on oluline püüelda samade eesmärkide poole nagu Euroopa linnad,“ ütleb Dabija. „Jalgrattataristu, rohealad, vanade hoonete renoveerimine, mitte lammutamine – kõik see käib sinna juurde. Linn peab olema koht, kus tahetakse elada ja saab elada.“

Just see tema sõnul Chișinăus puudu ongi. „See linn ehitati nõukogude ajal autode, mitte inimeste jaoks. Ukrainas on samamoodi. Meil on tihti samad probleemid.“

Dabija arvates oleks muutused pidanud juba ammu toimuma – need määravad Moldova tee Euroopasse. „Seda lõimumist ei ole võimalik saavutada ilma eluviisi muutmata. See algab linnadest, kus me elame.“ Kuid kohalikud omavalitsused ei saa Dabija kriitilise arvamuse kohaselt tihtipeale aru, kuidas seda paradigma muutmist ellu viia.

Täisgaas ja täispidur

See kehtib ilmselt linnapea Ion Cebani ja volikogu vastutavate isikute kohta, kes uue põhitänava ja jalgrattatee ehituse planeerisid – see peaks tegelikult Dabijast ja kujust vaid kümne meetri kaugusel rahvusraamatukogu eest läbi minema. Peaks.

Sest siin takerdub kaherajaline uuendus ootamatult: nelja kilomeetri pikkuse tee lääne- ja idapoolsed lõigud on küll valmis, kuid keskuses lõpeb tee äkitselt 19. sajandi aegsete tänavakivide tõttu, mis ehitustööde käigus leiti.
  Jalgratturid, nagu Nicu, kes uue rattatee algul eufooriaga vastu võtsid, peavad tubli 200 meetrit vanade kommete järgi sõitma: võitlema takistusribal, mis koosneb löökaukudest, lapsekärudest ja jalakäijatest, või tulema kohe rattalt maha, kuni lõpuks rattatee jätkuni jõuavad.

Dabija- ja Gunyaviy-sugused kriitikud heidavad linnavalitsusele ette muinsuskaitselt hinnangu taotlemata jätmist, et kiireid edusamme näidata ja poliitilist kasu lõigata.

Ristmik, kus ehitustööd juba üle aasta seisnud on, ei saaks olla sümbolitest tiinem: siin saavad kokku Puškini tänav, mis on nimetatud vene luuletaja ja imperialistliku kultuuri sümboli järgi, ning 31. augusti 1989 tänav – kuupäev, mis meenutab rumeenia keele kehtestamist riigikeelena.

Mõra keskel

Pavel Brăila jaoks, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik Chișinăust, on see mõra enamat kui ehituslik defekt. „Moldova on olnud alati otsingutel,“ ütleb ta. „Meil on imeilus roheline vöönd, mis on progressi märk, ning äkki keset teed üks mõra. Kuidas see juhtuda sai?“

1971. aastal sündinud Brăila on üle 20 aasta tegelenud oma riigi identiteediküsimustega. Mehe arvates on riik alati ida ja lääne vahel kõikunud. 

Juba 2002. aastal käsitles ta oma filmis „Shoes for Europe“ vaevalist „rööpmelaiuse muutmist“ nende kahe maailma vahel. Filmis kirjeldatakse, kuidas Moldova ja Rumeenia vahelisel piiril ronge tundide kaupa ümber seadistatakse, et need läände saaksid sõita, sest nõukogude rööpmelaius ei ühildunud Lääne-Euroopa rööpmelaiusega.
 
„Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist otsisid paljud moldovlased tööd ja paremat elu – tihtipeale Venemaalt, sest Euroopa tundus tollal kättesaamatu,“ selgitab Brăila. 

Tee läände oli tihti vaevarikas ning paljud moldovlased leidsid end oma sihtriikides ohtlikust või ekspluateerivast olukorrast. Alles viimastel aastatel on Euroopa tasapisi avanenud, kuid vanad sidemed Venemaaga on endiselt tugevad.

„Moldova on lõhestunud,“ ütleb Brăila. „Isegi kui praegune valitsus järgib Euroopa kurssi, on riik endiselt Vene mõju all.“

Soov ajaloo lõpu järele

„Iga munakivi sellel tänaval sümboliseerib konflikti,“ ütleb Mihaela Cebotari (37) ja vaatab närviliselt ehitusplatsi poole. „Aga ajalugu ei huvita kedagi. Mul on lapsed. Loeb see, mis on siin ja praegu.“

Cebotari, kes asutas idufirma, mis õpetab lastele programmeerimist, kuulub põlvkonda, kellel on kõrini mineviku ja tuleviku vahelisest lõputust köieveost. Ajalooteemalistesse vaidlustesse kadumise asemel keskendub ta sellele, et anda järgmistele põlvkondadele oskused, mida need vajavad, et Moldovasse jääda, mitte sarnaselt eelkäijatele riigist lahkuda.

Veel enne oktoobris toimunud EL-iga liitumise referendumit ütles Cebotari: „Venemeelsete võidu korral saab väljarändest väga realistlik võimalus. EL-i võit oleks aga nagu esimene päris võimalus meie tuleviku jaoks.“

Aga jalgrattatee? „Kui see valmis saab, oleme juba ammu EL-is,“ ütleb ta ja naerab südamest.

Betoon peale ja valmis?

Mis sellest poolikust ehitusplatsist keset Chișinău linna siis saab? Kõige kuumem projekt linnas kütab endiselt kirgi. Linnapea plaan: kõik betooniga katta ja lõik autode käsutusse anda. Anetta Dabija ning paljude aktivistide ja urbanistide jaoks on see kindlasti välistatud. Nad nõuavad selle asemel „revolutsiooni“ jätkamist: autovaba tsooni koos rohelusega.

Pea kaks aastat käib kuum kartul linnavalitsuse ja kultuuriministeeriumi vahel. Ikka veel pole selge, kes ajaloolise lõigu restaureerimise eest vastutab ja kes maksab kulud.

Võitlus õige tee eest kestab veel kaua. See peegeldab Moldova suuremat konflikti: keerulist tasakaaluharjutust postsovjetliku „pragmatismi“ ja vaevalise muutumisega kestliku – Euroopa? – tuleviku poole.
  Sinnamaani sõtkub Nicu Morozov sihikindlalt pedaale edasi. Märtsis sõitis talle jälle auto otsa. Seekord pääses ta paari kriimustusega, ka jalgratas jäi terveks. Juht pakkus talle hüvitiseks 10 eurot. Nicu ainult naeris selle peale, hüppas uuesti ratta selga ja sõitis edasi.

Vahepeal on ta hakanud kandma kiivrit ja neoonkollast vesti. „Kiiver poleks mind ka tookord aidanud,“ ütleb ta kuivalt. „Aga see annab turvatunde.“ Väikese pausi järel lisab ta: „Isegi kui siin tegelikult mitte kunagi turvaline pole.“