Meie
Ainult paar lisahambaharja vannitoas?

Ruume, kus me elame, serveeritakse meile teatud „perepakina“ nagu margariini, pesuvahendit või autot. Mõnel juhul sobib see ka polüamoorseks elulaadiks (isegi kui seal seinad veidi õhemad on), kuid enamasti on vaja rohkem ruume või vähemalt tihedamat sidet eri elamisüksuste vahel. Eetiline mittemonogaamsus kasvab üha enam läbi selle ette paigaldatud kulisside ning lõhub loomulikul viisil senised stereotüübid. Tänu sellele on võimalik unistada veidi teistsugusest maailmast kui monogaamsetest paarisuhetest, maailmast, mis küll võib, aga ei pea põhinema vastastikusel sõltumisel.

Huvitav on, et ühiskonnana me enamasti pigem taunime erootilisi ja seksuaalsuhteid rohkem kui kahe inimese vahel, kuid elukoha küsimuses oleme palju tolerantsemad. Sest vähemasti teatud elufaasis on väga tavaline jagada eluruumi teistega. Saksa keeles on selle jaoks olemas ilus sõna Wohngemeinschaft. Siiski paistab valitsevat ühine arusaam, et sellised kommuunisuhted tuleb täiskasvanueas ja abielludes ära lõpetada, et saaksime keskenduda ainult perele ning järglaste saamisele ja kasvatamisele. Kalduvus mittemonogaamsusele võib, aga ei pea olema seotud sooviga see kitsas perekonnaraam purustada ja ka kogukonna jaoks olemas olla. Sest samamoodi nagu mõte polüamoorsetest suhetest esitab väljakutse stereotüüpsetele ettekujutustele traditsioonilisest monogaamsest perekonnast, on ka jagatud eluruumi idee vastuolus individualistliku arusaamaga elukohast.

Vaatenurk

Kõigepealt tahaksin selgitada, kuidas ma polüamoorsete elukohtade kohta materjali kogusin. Esiteks iseenda suhetest: olen käinud mitmes korteris partneri või armukesena või kui „veidi enam kui sõbranna, kuid ärme seda täpsemalt defineeri“. Minu lähedased on kümne aasta jooksul, kus ma kolmiksuhtes elanud olen, polüamooriat katsetanud või koguni polüamoorseks saanud (näiteks mu lähimad sugulased või sõbrannad, kes enne rangelt monogaamses suhtes olid). Kui otsisin oma telefonist fotosid polüamoorsete inimeste kodudest, tõdesin, et enamasti on tegemist polüamoorsete kommuunidega.
  ZTeiseks pidasin polüamooriast terve rea vestlusi, millest sündis koguni mõte teha dokumentaalfilm. Selle jaoks sain koos režissöör Tomáš Tožička ja tema meeskonnaga ka suure osa võtteid ära teha. Kahjuks ei saanud me filmi lõpuleviimiseks enam toetust, siis tuli pandeemia ning Tomáš hakkas Saksamaal töötama ja jõudis järeldusele, et talle seal meeldib. Isegi kui dokumentaalfilm jääb vaid fragmendiks, oli mul võtete ajal võimalus käia paljude polüamooriat harrastavate inimeste juures, kellega ma muidu kohtunud ei oleks.

Lisaks sain infot pooljuhuslikelt kohtumistelt, näiteks mitme polüamooria harrastajaga kunagises skvotterite poolt hõivatud majas Berliinis, kus ma oma teadusstipendiumi raames viibisin, või töökaaslaste polüamoorsetest suhetest. Kuskil vahepeal, lähemate sõprade ja juhuslike kohtumiste vahel on veel polüamoorsed sõbrad sotsiaalvõrgustikest, kelle elu ma mõnda aega jälginud olen. Ning lõpuks sain infot vestlustest mitmes polüamooriateemalises eneseabigrupis, mida me alates 2022. aasta oktoobrist Moodsa Elu Instituudis pakume (Institut Moderní láska).

Ma ei räägi selles tekstis inimestest nii, et neid oleks võimalik ära tunda, ega kasuta päris nimesid. Kogu info, mille kohtumistelt, sotsiaalvõrgustikest ja eneseabigruppidest sain, on anonüümne, samuti sõbrannade puhul, kes mult seda eraldi palusid. Samamoodi käisin ümber ka fotomaterjaliga. Osaliselt ka seepärast, et mul on küsimus, kas polüamoorne elu üldse erinebki nii väga teistest kooselu vormidest. Pigem on tegu nähtamatute väätidega, mis teistesse korteritesse, teiste laudade äärde ja teistesse vooditesse ulatuvad, mitte suurem arv hambaharju vannitoas. Kuid ma palusin siiski oma sõbrannal osta hambahari kõigi tema partnerite jaoks, et saaksin teha rituaalse foto, st sümboolne pilt mitmest hambaharjast vannitoas on ka olemas. Kuid ma ei suutnud oma partnerit veenda meie suurest voodist pilti tegema, tema privaatsfäär on talle väga oluline. Igal juhul võin lubada, et kõik selles tekstis kirjeldatud lood on värsked ja tsenseerimata.

Soov avatuse ja turvalisuse järele

Selle teksti jaoks pidasin mõned pikemad vestlused polüamoorsete inimestega oma lähikonnast. Üks ütles, et polüamooria on tema jaoks nagu antisüsteemne teraapia, mis võitleb kõikjal leviva individualismiga ning ettekujutusega, et kõiki vajadusi on võimalik täita finantstehingutega ehk et kõike on võimalik osta. Polükulis ehk polüsuhetes olevate inimeste võrgustikus ellu rakendatud solidaarsuse näitena tõi ta välja pandeemiaaja. Kui tal liikumispiirangute ajal paanikahood tekkisid, olid just tema polükuli kuulunud inimesed tänu ühisele elukohale oluline tugi.

Üks paar rääkis, et nad muutusid polüamoorseks alles siis, kui ühest lähedaste sõprade korterikommuunist välja kolisid. Seoses kolimisega oli neil omavaheline vestlus selle üle, et kumbki ei tahtnud elada kahekesi ja muust maailmast äralõigatuna. Ning siis võttis igatsus teiste püsivate ja intiimsete suhete järele väljaspool nende paarisuhet esimest korda kindla kuju. Väikese kaheinimesekorteri ruum on teatud mõttes paarisuhte võrdkuju – suletus, teiste suhete loomise võimatus ja kapseldumine võivad mõne inimese jaoks tunduda väga ebameeldivana. Üks teine polüamoorne inimene– nimetagem teda Vojtaks – rääkis oma kogemustest iseenda piiridega tutvumisega ühes korterikommuunis, kus ta elas koos oma nais- ja meessoost partneriga, kes aga olid samal ajal avatud kõrvalsuheteks ning sagedasteks sõprade külastusteks. Sellistes oludes tekkis tal vajadus määratleda oma suhte piirid kohaga. Ta soovis rahu, rohkem õhku ja võimalust võimalike ööseks jäävate külalistega enne rääkida. Selliseid vajadusi aitavad täita monogaamia „reeglid“. Mitmiksuhte kontekstis võib tegu olla näiteks mitmiktruudusega ehk olukorraga, kus mittemonogaamses, rohkem kui kahest partnerist koosnevas romantilises suhtes püsivad kõik partnerid selles grupis ja ei ole muudes suhetes. Vojta on lihtsalt rahul suhtega oma mees- ja naissoost partneriga ning ei taha, et selles osaleks rohkem inimesi. Samas ei kehti see piirang kohtamistele väljaspool ühist eluruumi.

Soov suurema avatuse või vastupidi, suurema eksklusiivsuse järele koos elades võib polüamoorsetes suhetes aja jooksul muutuda, seda arutatakse omavahel ning see paneb otsima harmooniat.
  Teine polüamoorsete inimeste ja avatud suhete põhisoov on avastada midagi uut, jätta ruumi üllatustele ja juhuslikele suhetele. Inimesi, kes meie elus iga päev või iga nädal ning enamasti ka mitte iga kuu ei osale, nimetatakse polüamooria kontekstis komeetideks. Neid näeb harva, aga kui nad kohal on, siis lendavad meie vahel jälle sädemed ja taevas lööb helendama.

Soolopolüamooria ja üheinimesekorterid

Ka erinevaid elamisvorme saab suhete põhjal klassifitseerida. Soolopolüamooria esindaja elab arvatavasti üksi või jagatud korteris, kuid hierarhilise polüamooria harrastajatega võrreldes palju harvemini teistega koos.

Soolopolüamooria harrastajad on tihti mitmes vabamas suhtes, millel ei ole eriti tüüpilise romantilise suhte tunnuseid. Väga tõenäoliselt ei hakka selline inimene elama abielus või püsisuhtes, sest ta kaalub ja teeb palju otsuseid iseseisvalt. Inimestega, kellega tal suhe on, kohtub ta kas oma või teise inimese kodus, kuid see on siis nagu külaskäik.

Hierarhiline polüamooria ja sekundaarsed suhted

Polüamoorsed inimesed, kellel on põhisuhe, võivad jällegi elada esmapilgul „tavalises“ elukohas: korteris või individuaalelamus. Keeruliseks võib minna siis, kui nad soovivad oma kohtingukaaslasega kokku saada, kuid ka teine inimene elab sarnases suhtekonstellatsioonis, st kummagi elukoht ei tule kohtumispaigana kõne alla. Nad peavad kas hotellitoa võtma või tegelema keerulise peresünkronisatsiooniga, kus püsipaari mõlemal osapoolel on korraga kohtumine kolmanda inimesega. Jõukamad polüamoorsed inimesed võivad sellise olukorra lahendada teise korteriga, kus nad oma kõrvalpartneritega kohtuvad.

Jaotus, kus üks suhe mängib esimest viiulit ja teine seda „ainult“ täiendab ja pole nii „oluline“, võib näiteks kolimisel raskusi tekitada. Kõrvalsuhted, isegi kui need on täis mõistmist, kirge ja sügavat sidet, lihtsalt ei ole nii tähtsad, kui on vaja teha suuri otsuseid, näiteks töö- ja elukoha valimisel. Sellised sidemed võivad nõrgeneda ning minu kogemusel lõpevad need tihtipeale siis, kui kauguse ületamine muutub keerulisemaks ja pingutust nõudvamaks. Mingil ajal puutusin ma ikka ja jälle kokku mõnede tšehhi psühhoterapeutide väitega, mille kohaselt ei saa polüamooria toimida, sest päris lähedus on võimalik ainult kahekesi. Olen kindlasti sellega nõus, et lähedussuhte pidamine ja arendamine rohkemate inimestega kui kahekesi on raske. Kuid samal ajal arvan ma, et ka kolmekesi on võimalik saavutada suur lähedus, näiteks kui inimesed üksteist armastavad, kitsas pere- või sõprade ringis, kus kõik üksteist usaldavad. Suhete arendamisel tuleb kindlasti kasuks see, kui inimeste omavahelised suhted on head, isegi kui nad kuuluvad suuremasse rühma. Polüamoorsed inimesed ei jäta kindlasti hooletusse vajadust suhte eest hoolt kanda. Eespool kirjeldatud raskused kohtumispaiga leidmisel, kuna kodus on partner (ja/või lapsed), on paljudes polüamoorsetes suhetes tõepoolest tavaline ja näitab selgelt, et osalised on kahekesi olemise vajadusest väga teadlikud. Nad „tegelevad“ sellega mujal, näiteks hotellis. Sama teevad ka kõik teised inimesed, näiteks kui tegu on lähedaste sõbrannade, õdede-vendade, terapeutide või kolleegidega. Ka siis võime korraldada kahekesi olemise hetki, kuid kaasata ka teisi meie jaoks olulisi inimesi.

Pelgupaiga leidmine suhete arendamiseks muutub üha keerulisemaks, olgu ajalistel või ruumilistel põhjustel. Eelkõige maadlevad sellega suurlinnades elavad polüamoorsed inimesed. Sest isegi prestiižsetes ja kõrget kvalifikatsiooni nõudvates ametites, näiteks tõlkijatel ja teadlastel, võib olla keeruline üüri maksta. Korterid leitakse tihti sõprade või tuttavate kaudu, üürilepingud on tähtajalised ning pidevalt tuleb arvestada üüri tõusmisega.
 
Alternatiiv on haagiselamu, kuid ka selle jaoks peab raha olema. Või tuleb leppida ümberkohandatud jalgrattaruumiga korterikommuunis, nagu mina mõnda aega Brnos, kuhu ma töö tõttu sõitma pidin. Just seal sain ma kokku teiste polüamoorsete inimestega ja pidasin ühisrõdul lõputuid vestlusi tätoveeringutest, mittebinaarsusest ja vaimsest tervisest. See rõdu oli minu jaoks tollel ajal pääs maailma, mis on enamat kui kväär.

Mitme partneri ja kogukonnaga koos elamine

Veel üks suhtevorm on mittehierarhiline polüamooria mitme partneriga, näiteks kolmekesi elamine nii, et kõik suhted on võrdse tähtsusega. Sellised suhted võivad olla avatud või suletud, partnerid võivad elada kõik koos või kõik eraldi. Või võidakse elada kommuunilaadses elukohas, kus mitte kõik ei ole omavahel romantilises suhtes.

Nii oma sõpruskonnas kui ka mainitud eneseabigruppides või polüamooriafilmi võtetel olen puutunud kokku polüamoorsete inimestega, kellel on lapsed. Kuna mul endal lapsi ei ole, ei saa ma oma kogemusest rääkida, kuid minu tähelepanekute järgi saab polüamooriat ja lapsi samamoodi ühe mütsi alla tuua nagu lapsi ja ratsutamishobi. Ainuke erinevus seisneb selles, et laste puhul võib olla rohkem inimesi, kes nendega aega veedavad ja nende eest hoolitsevad – lihtsalt suurem ring hoidjaid.

Polüamooria mõju lastele uuris Ameerika teadlane Elisabeth Sheff, kes jõudis järeldusele, et lastel pole sellega erilisi probleeme. Muidugi tuleb hoolikalt järele mõelda, millal lastele uut partnerit tutvustada. Samuti tuleb olla avatud sellele, et lapsed soovivad endiselt kohtuda kellegagi, kellega ollakse juba lahku läinud. Nii ei pea keegi kaotama väärtuslikku suhet, mis on tekkinud kuude või aastate jooksul. Sellisel juhul on oluline olla mõistev ning lapse suhtevajadusi jälgida. Kuid väga sarnaste probleemidega puutuvad kokku ka monogaamsed paarid.

Just polüamoorsete inimestega vesteldes sain teada, et inimesed on hakanud monogaamseks seepärast, et nende arvates on see ainus võimalus lapsi saada. Näiteks paljud polüamoorsed emad sooviksid, et lapse isa ei oleks muudes suhetes, kui laps veel väike on. Lugesin ühest paarist, kes elas kuni ühise lapse sünnini polüamoorses kommuunis veel kolme inimesega, kuid need pärast lapsevanemateks saamist maha jättis.
  Raseduse ajal ja sünnituse järel tuleb jõud ühendada ja vaba aega on vähe. Osa polüamoorseid inimesi kirjeldab seda doktoritöö kirjutamise intensiivse faasiga. Lapsele sünnile järgnev väiksem intensiivsus suhtes ei tähenda aga seda, et huvi polüamooria vastu kaoks või et varsti ei tekiks taas soovi mitme suhte järele. Samuti ei pea see tähendama, et kuna meil „enam nii palju aega pole“, purunevad teised suhted. Näiteks minu kõrvalpartnerid on mulle tihti öelnud, et neil oleks minu võimaliku lapse üle hea meel. Ja ka ma ise alustasin suhet ühe partneriga siis, kui tema laps polnud veel aastanegi.

Paljud inimesed leiavad tee polüamooriani ka alles siis, kui nad vanemaks saavad või haigeks jäävad, sest tunnevad vajadust „midagi uut“ avastada või soovivad oma kallimale rohkem ruumi anda. Polüamooria tuleb hästi toime ka aseksuaalsuse, aromantika, pan- või biseksuaalsusega, sest see lükkab ümber levinud ettekujutuse, et ainult üks inimene meile „kõike pakub“ ja kõigile meie ettekujutustele vastab.

Kui vabalt on võimalik armastada?

Polüamoorsed inimesed kipuvad – üldistatult rääkides – pigem elama kommuunides, olgu siis väikeses külakeses Slovakkia mägedes, skvotteritena mõnes Berliini hoones või karavanipargis. Suhete rägastik võib kogukonnale positiivselt mõjuda ja kokkuhoidmist tugevdada, aga ka segadust ja usaldamatust külvata. Eetiline polüamooria võib kogukondi tõepoolest tugevdada, kuid nõuab väga palju avatud suhtlust ja palju eneseanalüüsi.

Paljude polüamoorsete inimeste hulgas levinud tendents elada kommuunides võib olla seotud sellega, et enamasti esindavad nad liberaalseid, mitte konservatiivseid väärtusi, ning et neile meeldib rohkem solidaarsuse ja vastastikuse abistamise idee kui tugeva ja kõikvõimsa riigi ja korra idee. Viimaks on suhteanarhia polüamooriale kõige lähemal ja tihtipeale sellega läbi põimunud. Erinevalt polüamooriast, mis enamasti on kõigi osaliste vahelisel nõusolekul põhinev suhe, lähtub suhteanarhia üksikisiku puutumatutest õigustest ja põhineb individuaalsete väärtuste järgimisel.
 
Suhteanarhia radikaalsus on ainult jätk üldlevinud seisukohale, et igaüks saab oma keha üle vabalt otsustada. Nii nagu ei saa mitte keegi meile dikteerida, kellele me kätt anname, keda kallistame või kellega koos lõunat sööme, jääb ka kontroll läheduse üle, mis monogaamsetes suhetes tähendab tihtipeale teatud liiki eksklusiivsuskontrolli, sellisel juhul peamiselt üksikisiku ülesandeks. Iga suhe on sellisel juhul konstrukt, mille me endale ise individuaalsete kokkulepete ja väljaöeldud ootuste põhjal loome. Seega otsustame oma teekonna üle ise, mitte ei kohane niinimetatud suhteeskalaatoriga, kus kõik toimub kenasti järgemööda, jõudes abielu, laste ja muu selliseni. Aga kuidas see väljendub päris elus? Kuidas pääseda hierarhiast, kui ma ühe partneriga elan koos, aga teisega mitte? Kui meil on ühiste laste asemel näiteks koer, kass või muu elukas? Kas see pole siiski eskalaatori järgmine aste? Kas on üldse võimalik vältida seda, et inimestel on meie elus erinev tähtsus? Raske öelda, aga üks on kindel: kui me tahame, saame ka oma elu ja elukoha selliseks kujundada, et saaksime armastada rohkem inimesi ja nendega sügavaid suhteid hoida. Nii võivad suhted täpselt samamoodi nagu meie eluruumid vastata meie vajadustele, huvidele ja soovidele, mitte olla kõik ühtemoodi nagu Harry Potteri hoolduspere kodutänava majad.