Meie
“Mõista ennast ja liikuda edasi“: intervjuu Natalja Skvortsovaga
Viktoria Savicheva vestles psühholoogiamagistri ja praktiseeriva psühhoterapeudi Natalja Skvortsovaga, kes on üle 30 aasta tegelenud psühholoogilise nõustamise, pereteraapia ja grupitreeningute läbiviimisega. Arutasime temaga aktuaalseid vaimse tervise teemasid ja noortega töötamise eripärasid.
Viktoria Savicheva vestles psühholoogiamagistri ja praktiseeriva psühhoterapeudi Natalja Skvortsovaga, kes on üle 30 aasta tegelenud psühholoogilise nõustamise, pereteraapia ja grupitreeningute läbiviimisega. Arutasime temaga aktuaalseid vaimse tervise teemasid ja noortega töötamise eripärasid.
Viktoria: Kuidas jõudsite oma elukutse juurde? Mis teid inspireeris?
Natalja: Inspiratsioon tuli minu lähiringist – kasvasin üles arstide peres, kus terviseteema oli alati aktuaalne. Kuid ausalt öeldes ei kavatsenud ma kunagi meditsiini minna. Selle asemel köitis mind kirjandus, eriti Dostojevski, keda tihti nimetatakse sügavaks psühholoogiks. Tema teosed aitasid mul paremini mõista inimloomust. Teismeeas avastasin ka Freudi tööd, mida lugesin samizdati kaudu. Kõik need mõjufaktorid ühinesid ja suunasid mind psühholoogia poole.
Viktoria: Milliste raskustega noored tänapäeval silmitsi seisavad?
Natalja: Üks kõige levinumaid muresid on seotud elutee valikuga. Noored tunnevad tugevat survet justkui nad peaksid juba varakult täpselt teadma, kelleks saada ja kuhu suunduda. See loob asjatut pinget ja ärevust. Tegelikkuses on enesemääratlemine — pikk protsess, mis nõuab aega. Noortel tuleb endale lubada katsetada, eksida ja oma suunda otsida.
Sageli näen olukordi, kus inimesed tahavad juba ette teada, kas neil midagi õnnestub, kuid tegelikult hakkame me ennast tõeliselt määratlema alles siis, kui sukeldume uude valdkonda. Näiteks alustavad paljud tudengid õpinguid suure innuga, kuid ei tule toime stressiga.
Oluline on mõista, et tahta saab ainult seda, mida sa päriselt tunned. Kui sa pole mingis valdkonnas tegutsenud, ei saa sa ka aru, kas see sulle sobib või mitte. Samas ainult tahtmisest ei piisa – vaja on ka jõudu ja vastupidavust, et asi lõpuni viia. Ja siis tekib järgmine küsimus: kellele seda kõike vaja on? Juhtub, et inimesed lõpetavad ülikooli, kuid ei tööta kunagi oma erialal ja liiguvad hoopis teise suunda.
Tänapäeval on paljud haaratud motivatsiooni, inspiratsiooni ja kiirete lahenduste ideedest. Mina nimetan seda “infotsiganluse maailmaks“. Oluline on vaadata reaalsusele kainelt otsa ja suhtuda eneseotsingutesse rahulikult. Eksimused ja ebaõnnestumised on loomulik osa teekonnast. Peaasi on liikuda edasi ja mitte seisma jääda. Ka minu eriala eeldab pidevat õppimist — ja ma õpin siiani.
Veel üks suur väljakutse noorte seas on ka ebastabiilne enesehinnang. Kuigi mulle see sõna eriti ei meeldi — pigem räägiksin suhtumisest iseendasse. Noored on sageli enda suhtes kriitilised: olgu see välimus, iseloom või sotsiaalne staatus. Kui midagi õnnestub, tõuseb enesehinnang lakke – “Ma olen juba peaaegu jumal!” Kui aga nad komistavad – “Ma ei ole mitte keegi”. Nad kõiguvad nende äärmuste vahel iseenda sees, ja see tekitab pidevat sisemist pinget.
Paljud probleemid on seotud suhetega – alates esimestest isiklikest ja romantilistest kogemustest kuni igapäevase suhtlemiseni ümbritsevatega. Viimastel aastatel olen märganud ka ärevus- ja depressioonihäirete märgatavat kasvu noorte seas. Seda kinnitavad ka Maailma Terviseorganisatsiooni andmed: viimase kümne aastaga on depressiivsete häirete arv noorte hulgas kolmekordistunud. Enesetapud, ärevushäired – kõik need muutuvad tõsiseks ühiskondlikuks probleemiks. Sageli on selle taga selgete suuniste puudumine ja arusaamatus, kuidas eluraskustega toime tulla.
Viktoria: Kuidas tänapäeva noored suhtuvad psühhoteraapiasse?
Natalja: Teadlikkus ja avatus psühhoteraapia suhtes on kindlasti kasvanud. Noored ei karda enam rääkida sellest, et nad käivad psühholoogi juures, ja pöörduvad sageli teadlikult spetsialisti poole. Samas leidub ka müüte. Näiteks arvatakse tihti, et juba esimese kohtumisega lahendab terapeut kõik probleemid. Tegelikkuses on psühhoteraapia — protsess, mis nõuab aega ja tööd iseendaga.
Mõnikord puutun kokku ootustega, et “terapeut peab kohe meeldima” või et “pärast esimest kohtumist peaks juba kergem olema”. Aga psühhoteraapia ei ole alati lihtne ega meeldiv. See on protsess, mis vajab pingutust. On ka teine äärmus: noored tulevad ja hakkavad end kritiseerima. Nad loetlevad, mis neile endas ei meeldi — juuksed, nina, iseloom — ja ootavad kohest lahendust. Aga normaalne terapeut ei jaga lihtsalt nõuandeid. Tema roll on aidata inimesel ennast paremini mõista ja suunata teda tööle iseendaga
Lisaks on levinud eksiarvamus, et kõik probleemid saab lahendada ühe kohtumisega. Isegi lühiteraapia puhul on vaja vähemalt 8–10 seanssi, et tekiks usaldus ja saaks teemadesse süveneda. Positiivne on aga see, et noored on tänapäeval märksa teadlikumad ja avatumad kui varem. Samas on ka teine pool: mõned tulevad juba internetist leitud ja “enda peale pandud” diagnoosidega. Nad esitavad need terapeudile ja ootavad, et töö algaks kohe. Aga tuleb meeles pidada, et psühhoterapeudi väljaõpe kestab vähemalt 12 aastat – see on midagi palju enamat kui see, mida saab teada YouTube’i videotest.
Viktoria: Miks on oluline hoolitseda vaimse tervise eest?
Natalja: Vaimse tervise eest hoolitsemine on sama loomulik nagu hügieeni hoidmine. Näiteks pesete ju hambaid iga päev, sest teate, kui oluline see on füüsilise tervise jaoks. Samamoodi on ka psüühikaga. Kui unustada ära elementaarne „unehügieen“, siis annab see endast juba järgmisel päeval märku – mõjutab õppimist, keskendumist ja üldist enesetunnet.
66% teismelistest ei maga piisavalt — ja mis kõige huvitavam, sageli on see nende enda teadlik valik. Nad ei mõtle sellele, et krooniline unepuudus ei too kaasa ainult tulevikus unetust, vaid võib põhjustada tõsiseid probleeme juba praegu. Seetõttu on oluline mõista, et vaimse tervise eest hoolitsemine ei ole ühekordne tegevus, vaid pidev ja süsteemne lähenemine. See hõlmab mitte ainult und, vaid ka emotsionaalset hügieeni, füüsilist aktiivsust ja teadlikku suhtumist iseendasse.
Lisaks on veel üks oluline põhimõte: vältida kahjulikku ning teadlikult lisada oma ellu midagi kasulikku. Näiteks liikumine ja värskes õhus viibimine mängivad väga suurt rolli. Isegi kui motivatsioon sportimiseks tuleb soovist paremini välja näha, on sellel siiski positiivne mõju tervisele. Füüsiline aktiivsus aitab tasakaalustada organismis erutuse ja pidurduse protsesse, mis toob lõõgastuse ja parandab üldist enesetunnet.
Paljud noored otsivad tugevaid emotsioone, mõnikord minnes äärmustesse — tarvitavad narkootikume või väsitavad end emotsionaalselt pideva dramatiseerimisega. Kuid oluline on mõista, et emotsioone tuleb õppida ära tundma ja nägema neid kui märguandeid. Emotsionaalne hügieen tähendab teadlikkust, oma tunnete mõistmist ja oskust olla tähelepanelik ka teiste suhtes. Kui õpime neid aspekte arvestama, on võimalik paljusid vaimse tervise häireid ennetada.
Viktoria: Mille poolest erineb vestlus pereliikmete, tuttavate või sõpradega vestlusest psühhoterapeudiga?
Natalja: Vestlus lähedaste või sõpradega on kahtlemata oluline. Kuid nad on tihti eelarvamuslikud. Näiteks kui laps kurdab oma välimuse üle, võib armastav ema teda toetada sõnadega: “Sa oled mul kõige ilusam”. See ei ole objektiivne abi, vaid emotsionaalne kaitse. Sõbrad tegutsevad sageli samamoodi — nad pakuvad rohkem toetust ja lohutust kui erapooletut vaadet.
Psühhoterapeut on seevastu erapooletu ja lähtub oma töös professionaalsetest teadmistest. Vanemad ja sõbrad toetuvad enamasti isiklikule, subjektiivsele kogemusele, samas kui terapeut tugineb teaduspõhistele teadmistele ja tõenduspõhistele meetoditele. Kuigi ma ütlen alati: kui aitab sõbralik vestlus või vanemate toetus — siis on see ainult tervitatav. Kõige tähtsam on, et inimene teaks — maailmas on alati keegi, kes on tema jaoks olemas, ka kõige raskematel hetkedel.
Viktoria: Kuidas aru saada, millal on vaja pöörduda psühhoterapeudi poole?
Natalja: Alguses peaks inimene proovima ise hakkama saada. See on täiesti loomulik. Aga kui kõik katsed — vestlused sõpradega, vanemate nõuanded — ei too leevendust, kui inimene satub ikka ja jälle samadesse lõksudesse, kordab samu vigu või kui sisemine valu ei vähene, siis on aeg otsida professionaalset abi.
Psühhoteraapia algab siis, kui inimesel tekib küsimus. Mitte küsimus maailma kohta, vaid küsimus iseendale. Kui on soov ennast paremini mõista, jõuda oma probleemide põhjusteni — siis see ongi psühhoteraapia valdkond. Aga kui inimene lihtsalt otsib kaastunnet või lohutust, siis on see pigem toetava keskkonna, mitte terapeudi roll. Kõige olulisem on teadlikkus sellest, et on vaja muutust.
Viktoria: Millele tuleks terapeudi valikul tähelepanu pöörata?
Natalja: Oluline on valida spetsialisti, kellel on kinnitatud kvalifikatsioon. Näiteks Eestis on olemas sertifitseeritud spetsialistide register VATEK (Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon), kus on kirjas need, kes on läbinud vajaliku väljaõppe ja on regulaarselt juhendamisel. See annab kindluse, et inimene kasutab tõenduspõhiseid ja usaldusväärseid töömeetodeid.
Lisaks peaks terapeut pidevalt oma kvalifikatsiooni tõstma. Hea tava järgi ei lõpe õppimine kunagi — kui üks koolitus saab läbi, algab järgmine. Just see hoiab professionaalse taseme kõrgel ja tagab valmisoleku klienti päriselt aidata.
Viktoria: Kuidas jõudsite oma elukutse juurde? Mis teid inspireeris?
Natalja: Inspiratsioon tuli minu lähiringist – kasvasin üles arstide peres, kus terviseteema oli alati aktuaalne. Kuid ausalt öeldes ei kavatsenud ma kunagi meditsiini minna. Selle asemel köitis mind kirjandus, eriti Dostojevski, keda tihti nimetatakse sügavaks psühholoogiks. Tema teosed aitasid mul paremini mõista inimloomust. Teismeeas avastasin ka Freudi tööd, mida lugesin samizdati kaudu. Kõik need mõjufaktorid ühinesid ja suunasid mind psühholoogia poole.
Viktoria: Milliste raskustega noored tänapäeval silmitsi seisavad?
Natalja: Üks kõige levinumaid muresid on seotud elutee valikuga. Noored tunnevad tugevat survet justkui nad peaksid juba varakult täpselt teadma, kelleks saada ja kuhu suunduda. See loob asjatut pinget ja ärevust. Tegelikkuses on enesemääratlemine — pikk protsess, mis nõuab aega. Noortel tuleb endale lubada katsetada, eksida ja oma suunda otsida.
Sageli näen olukordi, kus inimesed tahavad juba ette teada, kas neil midagi õnnestub, kuid tegelikult hakkame me ennast tõeliselt määratlema alles siis, kui sukeldume uude valdkonda. Näiteks alustavad paljud tudengid õpinguid suure innuga, kuid ei tule toime stressiga.
Oluline on mõista, et tahta saab ainult seda, mida sa päriselt tunned. Kui sa pole mingis valdkonnas tegutsenud, ei saa sa ka aru, kas see sulle sobib või mitte. Samas ainult tahtmisest ei piisa – vaja on ka jõudu ja vastupidavust, et asi lõpuni viia. Ja siis tekib järgmine küsimus: kellele seda kõike vaja on? Juhtub, et inimesed lõpetavad ülikooli, kuid ei tööta kunagi oma erialal ja liiguvad hoopis teise suunda.
Tänapäeval on paljud haaratud motivatsiooni, inspiratsiooni ja kiirete lahenduste ideedest. Mina nimetan seda “infotsiganluse maailmaks“. Oluline on vaadata reaalsusele kainelt otsa ja suhtuda eneseotsingutesse rahulikult. Eksimused ja ebaõnnestumised on loomulik osa teekonnast. Peaasi on liikuda edasi ja mitte seisma jääda. Ka minu eriala eeldab pidevat õppimist — ja ma õpin siiani.
Veel üks suur väljakutse noorte seas on ka ebastabiilne enesehinnang. Kuigi mulle see sõna eriti ei meeldi — pigem räägiksin suhtumisest iseendasse. Noored on sageli enda suhtes kriitilised: olgu see välimus, iseloom või sotsiaalne staatus. Kui midagi õnnestub, tõuseb enesehinnang lakke – “Ma olen juba peaaegu jumal!” Kui aga nad komistavad – “Ma ei ole mitte keegi”. Nad kõiguvad nende äärmuste vahel iseenda sees, ja see tekitab pidevat sisemist pinget.
Paljud probleemid on seotud suhetega – alates esimestest isiklikest ja romantilistest kogemustest kuni igapäevase suhtlemiseni ümbritsevatega. Viimastel aastatel olen märganud ka ärevus- ja depressioonihäirete märgatavat kasvu noorte seas. Seda kinnitavad ka Maailma Terviseorganisatsiooni andmed: viimase kümne aastaga on depressiivsete häirete arv noorte hulgas kolmekordistunud. Enesetapud, ärevushäired – kõik need muutuvad tõsiseks ühiskondlikuks probleemiks. Sageli on selle taga selgete suuniste puudumine ja arusaamatus, kuidas eluraskustega toime tulla.
Viktoria: Kuidas tänapäeva noored suhtuvad psühhoteraapiasse?
Natalja: Teadlikkus ja avatus psühhoteraapia suhtes on kindlasti kasvanud. Noored ei karda enam rääkida sellest, et nad käivad psühholoogi juures, ja pöörduvad sageli teadlikult spetsialisti poole. Samas leidub ka müüte. Näiteks arvatakse tihti, et juba esimese kohtumisega lahendab terapeut kõik probleemid. Tegelikkuses on psühhoteraapia — protsess, mis nõuab aega ja tööd iseendaga.
Mõnikord puutun kokku ootustega, et “terapeut peab kohe meeldima” või et “pärast esimest kohtumist peaks juba kergem olema”. Aga psühhoteraapia ei ole alati lihtne ega meeldiv. See on protsess, mis vajab pingutust. On ka teine äärmus: noored tulevad ja hakkavad end kritiseerima. Nad loetlevad, mis neile endas ei meeldi — juuksed, nina, iseloom — ja ootavad kohest lahendust. Aga normaalne terapeut ei jaga lihtsalt nõuandeid. Tema roll on aidata inimesel ennast paremini mõista ja suunata teda tööle iseendaga
Lisaks on levinud eksiarvamus, et kõik probleemid saab lahendada ühe kohtumisega. Isegi lühiteraapia puhul on vaja vähemalt 8–10 seanssi, et tekiks usaldus ja saaks teemadesse süveneda. Positiivne on aga see, et noored on tänapäeval märksa teadlikumad ja avatumad kui varem. Samas on ka teine pool: mõned tulevad juba internetist leitud ja “enda peale pandud” diagnoosidega. Nad esitavad need terapeudile ja ootavad, et töö algaks kohe. Aga tuleb meeles pidada, et psühhoterapeudi väljaõpe kestab vähemalt 12 aastat – see on midagi palju enamat kui see, mida saab teada YouTube’i videotest.
Viktoria: Miks on oluline hoolitseda vaimse tervise eest?
Natalja: Vaimse tervise eest hoolitsemine on sama loomulik nagu hügieeni hoidmine. Näiteks pesete ju hambaid iga päev, sest teate, kui oluline see on füüsilise tervise jaoks. Samamoodi on ka psüühikaga. Kui unustada ära elementaarne „unehügieen“, siis annab see endast juba järgmisel päeval märku – mõjutab õppimist, keskendumist ja üldist enesetunnet.
66% teismelistest ei maga piisavalt — ja mis kõige huvitavam, sageli on see nende enda teadlik valik. Nad ei mõtle sellele, et krooniline unepuudus ei too kaasa ainult tulevikus unetust, vaid võib põhjustada tõsiseid probleeme juba praegu. Seetõttu on oluline mõista, et vaimse tervise eest hoolitsemine ei ole ühekordne tegevus, vaid pidev ja süsteemne lähenemine. See hõlmab mitte ainult und, vaid ka emotsionaalset hügieeni, füüsilist aktiivsust ja teadlikku suhtumist iseendasse.
Lisaks on veel üks oluline põhimõte: vältida kahjulikku ning teadlikult lisada oma ellu midagi kasulikku. Näiteks liikumine ja värskes õhus viibimine mängivad väga suurt rolli. Isegi kui motivatsioon sportimiseks tuleb soovist paremini välja näha, on sellel siiski positiivne mõju tervisele. Füüsiline aktiivsus aitab tasakaalustada organismis erutuse ja pidurduse protsesse, mis toob lõõgastuse ja parandab üldist enesetunnet.
Paljud noored otsivad tugevaid emotsioone, mõnikord minnes äärmustesse — tarvitavad narkootikume või väsitavad end emotsionaalselt pideva dramatiseerimisega. Kuid oluline on mõista, et emotsioone tuleb õppida ära tundma ja nägema neid kui märguandeid. Emotsionaalne hügieen tähendab teadlikkust, oma tunnete mõistmist ja oskust olla tähelepanelik ka teiste suhtes. Kui õpime neid aspekte arvestama, on võimalik paljusid vaimse tervise häireid ennetada.
Viktoria: Mille poolest erineb vestlus pereliikmete, tuttavate või sõpradega vestlusest psühhoterapeudiga?
Natalja: Vestlus lähedaste või sõpradega on kahtlemata oluline. Kuid nad on tihti eelarvamuslikud. Näiteks kui laps kurdab oma välimuse üle, võib armastav ema teda toetada sõnadega: “Sa oled mul kõige ilusam”. See ei ole objektiivne abi, vaid emotsionaalne kaitse. Sõbrad tegutsevad sageli samamoodi — nad pakuvad rohkem toetust ja lohutust kui erapooletut vaadet.
Psühhoterapeut on seevastu erapooletu ja lähtub oma töös professionaalsetest teadmistest. Vanemad ja sõbrad toetuvad enamasti isiklikule, subjektiivsele kogemusele, samas kui terapeut tugineb teaduspõhistele teadmistele ja tõenduspõhistele meetoditele. Kuigi ma ütlen alati: kui aitab sõbralik vestlus või vanemate toetus — siis on see ainult tervitatav. Kõige tähtsam on, et inimene teaks — maailmas on alati keegi, kes on tema jaoks olemas, ka kõige raskematel hetkedel.
Viktoria: Kuidas aru saada, millal on vaja pöörduda psühhoterapeudi poole?
Natalja: Alguses peaks inimene proovima ise hakkama saada. See on täiesti loomulik. Aga kui kõik katsed — vestlused sõpradega, vanemate nõuanded — ei too leevendust, kui inimene satub ikka ja jälle samadesse lõksudesse, kordab samu vigu või kui sisemine valu ei vähene, siis on aeg otsida professionaalset abi.
Psühhoteraapia algab siis, kui inimesel tekib küsimus. Mitte küsimus maailma kohta, vaid küsimus iseendale. Kui on soov ennast paremini mõista, jõuda oma probleemide põhjusteni — siis see ongi psühhoteraapia valdkond. Aga kui inimene lihtsalt otsib kaastunnet või lohutust, siis on see pigem toetava keskkonna, mitte terapeudi roll. Kõige olulisem on teadlikkus sellest, et on vaja muutust.
Viktoria: Millele tuleks terapeudi valikul tähelepanu pöörata?
Natalja: Oluline on valida spetsialisti, kellel on kinnitatud kvalifikatsioon. Näiteks Eestis on olemas sertifitseeritud spetsialistide register VATEK (Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon), kus on kirjas need, kes on läbinud vajaliku väljaõppe ja on regulaarselt juhendamisel. See annab kindluse, et inimene kasutab tõenduspõhiseid ja usaldusväärseid töömeetodeid.
Lisaks peaks terapeut pidevalt oma kvalifikatsiooni tõstma. Hea tava järgi ei lõpe õppimine kunagi — kui üks koolitus saab läbi, algab järgmine. Just see hoiab professionaalse taseme kõrgel ja tagab valmisoleku klienti päriselt aidata.
See artikkel ilmus algselt Narva noorteajakirjas Narvamus, sõltumatut, konstruktiivset ja mitmevaatelist ajakirjandust edendava projekti PERSPECTIVES raames. Projekti PERSPECTIVES kaasrahastab EL. >>> Loe lähemalt projekti PERSPECTIVES kohta.