Meie
Kui “meist” saavad “nemad”: Mis peitub valimisõiguse kaotamise taga?
Riigikogu otsusega võeti Venemaa ja Valgevene kodanikelt ära valimisõigus kohalikel valimistel. Millist ohtu riigi julgeolekule kujutab endast kolmandate riikide kodanike valimisõigus, ei mõista isegi need, kes seisid Eesti Vabariigi põhiseaduse loomise juures. Või ongi valimisõigus tänapäeval muutunud privileegiks ja riik kaitseb demokraatiat, seistes ühiskonna huvide eest?
Minu jaoks on kummaline, et Eesti tegeleb selle küsimusega just nüüd, kui kriis järgneb kriisile, maksud tõusevad, majandus langeb ja ühiskond on üha enam pinges. Kas tõesti pole meil praegu olulisemaid probleeme, mis vajaksid kiiret lahendust? Ilmselge on, et sõda Ukrainas muutis meie suhted naabriga, tuues esile vanad pinged, ning nagu varem, enam ei saa – vähemalt lähitulevikus.
Tundub, et oleme hakanud uue reaalsusega kohanema. Ühiskonnas ja meedias vaibuvad tasapisi arutelud haridusreformi olulisuse üle, ja kadunud monumentidest pole enam jälgegi. Seadusi ei tõlgita enam vene keelde ja isegi uue riikliku veebisaidi venekeelse versiooni puudumist peetakse normaalseks. Pealinna venekeelsed ajalehed pannakse kinni, ja sõidueksameid saab teha nüüd ainult riigikeeles. Ka siltidelt ja menüüdest kaob vene keel järk-järgult, ning see ei ole alati seotud Keelemalevi (keeleaktivistide grupp, mis toetab eesti keele domineerimist avalikus ruumis – toim.) tegevusega. Olgem ausad, meie igapäevaelus ei muutu midagi, kui kaubanduskeskustes enam vene keeles reklaame ei näidata ega kuulata. McDonald’sisse ei jäetud samuti minemata, kui vene keel menüüst kadus. Kõigile on juba ammu selgeks saanud: eesti keelt on vaja õppida. Kuid kas see on lahendus kõigile probleemidele?
Ajalooliselt on nii kujunenud, et Eestis elavad nii venekeelsed kodanikud kui ka mittekodanikud. Statistikaameti 2024. aasta andmetel elab Eestis ligikaudu 80 000 Venemaa ja Valgevene kodanikku. Venekeelsed elanikud või vene eestlased on ammu saanud meie ühiskonna osaks – „meie inimesteks“, „kaaskodanikeks“. Mis siis nüüd muutus? Miks on inimesed, kellega oleme aastaid koos elanud, saanud riigi jaoks äkki „nemad“? Aga vanem põlvkond, kes tuli Eestisse 50 või isegi 80 aastat tagasi, elas siin rahulikku elu, toetas meie demokraatiat, maksis korralikult makse ja elas rahumeelselt? Kas ka nemad ei kuulu nüüd enam kategooriasse „meie“?
Kodakondsus ei ole määrav näitaja. Eesti kodanik võib rikkuda kõiki moraalseid põhimõtteid ja jätkata, justkui teadmatuses, agressorriigi majanduse toetamist. Samal ajal võib Venemaa kodanik, kes on avalikult hukka mõistnud oma päritoluriigi tegevuse, varem Eestisse kolida saanud ja nüüd töötab siin demokraatia heaks, kajastades iga päev Ukrainas toimuvat õudust. Esimene neist on Eesti kõrge ametniku abikaasa, teine aga RusDelfi peatoimetaja. Ja nüüd küsimus: kas kodakondsus määrab tõesti poliitilisi vaateid?
Tundub, et otsus võtta ära põhiseaduses sätestatud õigus tehti emotsioonide ajel. See nõuab mitte ainult vastavate muudatuste kaalumist, vaid ka tagajärgede põhjalikku hindamist. Oluline on küsida: kas me kaitseme sellega riigi huve või riskime hoopis ühiskonna veelgi suurema lõhestamisega? Rasketel aegadel kipuvad emotsioonid mõistlikkusest üle olema, kuid just praegu on vaja püüelda tasakaalustatud ja õiglasemate lahenduste poole, mis tugevdaksid usaldust riigi vastu, mitte ei õõnestaks seda.
Tundub, et oleme hakanud uue reaalsusega kohanema. Ühiskonnas ja meedias vaibuvad tasapisi arutelud haridusreformi olulisuse üle, ja kadunud monumentidest pole enam jälgegi. Seadusi ei tõlgita enam vene keelde ja isegi uue riikliku veebisaidi venekeelse versiooni puudumist peetakse normaalseks. Pealinna venekeelsed ajalehed pannakse kinni, ja sõidueksameid saab teha nüüd ainult riigikeeles. Ka siltidelt ja menüüdest kaob vene keel järk-järgult, ning see ei ole alati seotud Keelemalevi (keeleaktivistide grupp, mis toetab eesti keele domineerimist avalikus ruumis – toim.) tegevusega. Olgem ausad, meie igapäevaelus ei muutu midagi, kui kaubanduskeskustes enam vene keeles reklaame ei näidata ega kuulata. McDonald’sisse ei jäetud samuti minemata, kui vene keel menüüst kadus. Kõigile on juba ammu selgeks saanud: eesti keelt on vaja õppida. Kuid kas see on lahendus kõigile probleemidele?
Ajalooliselt on nii kujunenud, et Eestis elavad nii venekeelsed kodanikud kui ka mittekodanikud. Statistikaameti 2024. aasta andmetel elab Eestis ligikaudu 80 000 Venemaa ja Valgevene kodanikku. Venekeelsed elanikud või vene eestlased on ammu saanud meie ühiskonna osaks – „meie inimesteks“, „kaaskodanikeks“. Mis siis nüüd muutus? Miks on inimesed, kellega oleme aastaid koos elanud, saanud riigi jaoks äkki „nemad“? Aga vanem põlvkond, kes tuli Eestisse 50 või isegi 80 aastat tagasi, elas siin rahulikku elu, toetas meie demokraatiat, maksis korralikult makse ja elas rahumeelselt? Kas ka nemad ei kuulu nüüd enam kategooriasse „meie“?
Kodakondsus ei ole määrav näitaja. Eesti kodanik võib rikkuda kõiki moraalseid põhimõtteid ja jätkata, justkui teadmatuses, agressorriigi majanduse toetamist. Samal ajal võib Venemaa kodanik, kes on avalikult hukka mõistnud oma päritoluriigi tegevuse, varem Eestisse kolida saanud ja nüüd töötab siin demokraatia heaks, kajastades iga päev Ukrainas toimuvat õudust. Esimene neist on Eesti kõrge ametniku abikaasa, teine aga RusDelfi peatoimetaja. Ja nüüd küsimus: kas kodakondsus määrab tõesti poliitilisi vaateid?
Tundub, et otsus võtta ära põhiseaduses sätestatud õigus tehti emotsioonide ajel. See nõuab mitte ainult vastavate muudatuste kaalumist, vaid ka tagajärgede põhjalikku hindamist. Oluline on küsida: kas me kaitseme sellega riigi huve või riskime hoopis ühiskonna veelgi suurema lõhestamisega? Rasketel aegadel kipuvad emotsioonid mõistlikkusest üle olema, kuid just praegu on vaja püüelda tasakaalustatud ja õiglasemate lahenduste poole, mis tugevdaksid usaldust riigi vastu, mitte ei õõnestaks seda.
Artikli täiendus:
26.märtsil 2025 otsustas Riigikogu võtta kolmandate riikide kodanikelt õiguse hääletada kohalikel valimistel. Muudatus jõustub juba 2025. aasta sügisestel valimistel. Uute reeglite järgi kaotavad valimisõiguse Venemaa ja Valgevene kodanikud, samas kui määratlemata kodakondsusega isikud ehk halli passi omanikud tohivad veel osaleda 2025. aasta valimistel, kuid ka nemad jäävad sellest õigusest tulevikus ilma. Muudatus puudutab kokku ligi 150 000 inimest, kes elavad Eestis alaliselt.
26.märtsil 2025 otsustas Riigikogu võtta kolmandate riikide kodanikelt õiguse hääletada kohalikel valimistel. Muudatus jõustub juba 2025. aasta sügisestel valimistel. Uute reeglite järgi kaotavad valimisõiguse Venemaa ja Valgevene kodanikud, samas kui määratlemata kodakondsusega isikud ehk halli passi omanikud tohivad veel osaleda 2025. aasta valimistel, kuid ka nemad jäävad sellest õigusest tulevikus ilma. Muudatus puudutab kokku ligi 150 000 inimest, kes elavad Eestis alaliselt.
See artikkel ilmus algselt Narva noorteajakirjas Narvamus, sõltumatut, konstruktiivset ja mitmevaatelist ajakirjandust edendava projekti PERSPECTIVES raames. Projekti PERSPECTIVES kaasrahastab EL. >>> Loe lähemalt projekti PERSPECTIVES kohta.