Kunst
Nii kiiresti kunst ei kao: Kunstivabadus ja poliitiline surve

Kunsti juures on paeluv, et see ei lase ennast heidutada. Olgu olukord kuitahes vaenulik või oht kuitahes suur, näiteks autoritaarsete režiimide tsensuuri ja repressioonide tõttu, leidub kõikjal kunstnikke, kes edasi tegutsevad, tsensuurile, keeldudele ja hirmutamisele vastu astuvad, vastunarratiive ja vaba ruumi loovad, kuigi see näib perspektiivitu ja on ohtlik: režiimikriitilised filmid, mida Iraanis salaja näidatakse, punkkontserdid ja poliitiline teater, mida Usbekistanis hoolimata autoritaarsest valitsusest tehakse, drag-etendused ja kväärkunst Gruusias, kus äsja kväärsisu levitamine keelati, või Ukraina sõja vastased raamatud, mida Venemaal trükitakse lootuses, et need võimude kätte ei satu – sellistes tingimustes loodav ja vastuseisust hoolimata oma koha eest võitlev kunst nõuab julgust ja tähendab selles osalejate jaoks suurt riski. Saksamaal paistavad sellised olud kunsti jaoks väga kaugel olevat, sest siin toetatakse kunsti ju igal aastal enam kui 10 miljardi euroga, kunstivabadus on tagatud põhiseadusega ning vastuolulise sisu korral järgneb halvimal juhul veidi ärritust meedias, mitte tsensuur ja karistus. Siin peetakse repressioone, rünnakuid ja tsensuuri, mis paljudes riikides kunstnike igapäevaelu juurde kuuluvad, minevikunähtusteks. Kuid see pole nii enesestmõistetav, nagu viimastel aastatel seoses paremjõudude esilekerkimisega Euroopas üha selgemaks saab. Koos poliitiliste oludega muutub ka kunsti mänguruum ja vabadus.

Kui Venemaal 2022. aasta lõpus kväärsisu levitamine täielikult keelati, oli lihtne pidada seda terroririigi üheks järjekordseks absurdseks kapriisiks, miskiks, mis on meist kaugel. Ka laste drag-etenduste ründamisele USA-s ja selliste noorteraamatute keelamisele, mida konservatiivid peavad liiga kvääriks või vabameelseks, reageeritakse pigem samasuguse abitult mureliku pearaputusega nagu Donald Trumpi valimisele: hirmutav, õudne, aga õnneks teiselpool Atlandi ookeani.

Kultuuri ründamine tuleb üha lähemale

Kuid me ei pea üldse nii kaugele vaatama: ka keset Euroopa Liitu võib näha samasuguseid kunsti- ja kultuurivabaduse rünnakuid, ja see pole üldse uus nähtus. Ungaris on alates 2021. aastast keelatud teha kväärsisu kättesaadavaks alla 18-aastastele isikutele, Slovakkias toimub praegu enneolematu rünnak kultuurile: vastutav minister Martina Šimkovičová esindab arvamust, et LGBTQ-inimesed on „süüdi valge rassi väljasuremises“, ning selle järgi kujundab ta ka oma rahvuslikku kultuuripoliitikat. Kultuuriasutuste juhtkonnad vahetati välja ning teatud asutuste toetamine lõpetati, kui nende programm ei vastanud populistliku valitsuse ettekujutusele.

Ka selline stsenaarium tundub olevat Saksamaast piisavalt kaugel (selle mõttega rahustatakse ennast), kuigi AfD näol on olemas partei, kes ei varjagi seda, et soovib aktiivselt kultuuri toetamisse sekkuda ning „ideoloogilisi teemasid, nagu sooküsimused, kliimakaitse ja mitmekesisus“ mitte toetada (nii on kirjas partei parlamendivalimiste programmis filmitoetuste kohta). AfD kultuuripoliitik Hans-Thomas Tillschneider nõuab raha jagamise sidumist „saksa identiteedi eneseteadliku tunnistamisega“. Kuid AfD pääsemist valitsusse ei kujutata lähitulevikus veel ette. Mõnes piirkonnas on partei siiski juba praegu nii tugev, et mõjutab kohaliku omavalitsuse tasandi kultuuriotsuseid. Ka ilma parlamendienamuseta on paremalt tulev oht väga reaalne: paremäärmuslased ässitavad avalikes pahameeletormides üles ürituste vastu, tekitavad survet, hirmutavad. Tihti keskenduvad nad kvääriteemadele ning põgenikega seotud projektidele. Teatrikriitik Peter Laudenbach kirjutab oma raamatus „Volkstheater. Der rechte Angriff auf die Kunstfreiheit“ paljudest viimastel aastatel toimunud parempoolsete rünnakutest kultuuriasutuste ja kunstnike vastu. Sellele lisandub asjaolu, et kultuur ei ole kriisiajal poliitikas prioriteetne. Levinud hoiaku massiivsete kärbete suhtes föderaalse ja liidumaade tasandi kultuuritoetustes võttis tabavalt kokku Tobias Rapp ajakirjas Spiegel: „Kultuur võib sütitada ühiskondlikke debatte, kuid tulekahjusid kustutab endiselt tuletõrje.“ Kuid kuigi majandusolukorda arvestades võib kärpeid mõista, on probleem ka raha ümberjagamises: vaba kultuurivaldkonna jaoks on tulevikus vähem vahendeid, rohkem raha plaanitakse aga näiteks Preisimaa Kultuuripärandi sihtasutusele. Uute häälte ja marginaliseeritud vaatenurkade tugevdamiseks on fookus juba nüüd traditsioonil ja säilitamisel.

Sealjuures mängib just suurtest muuseumidest, teatritest ja kontserdihallidest väljapoole jääv kultuur marginaliseeritud inimeste jaoks olulist rolli. Väikesed kultuuriprojektid ja mittekommertsruumid, kus saab korraldada näitusi, etendusi ja kontserte, pakuvad kvääridele ja rassimist puudutatud inimestele kaitsvaid ruume ja eneseväljendusvõimalusi, mida suurtel lavadel pole. Kui avalikud vahendid ära langevad ning suureneb sõltuvus piletimüügist või eratoetajatest, kasvab oht, et teatud asju enam ei ole, et teatud vaatenurgad muutuvad vähem nähtavaks.

Õppimine nendelt, kes repressioone trotsivad

Kuid kui meil on midagi õppida kunstnikelt, kes tegutsevad riikides, kus poliitilist kunsti ei toetata, vaid karistatakse, siis on see mitte alla andmine ning oma praeguse vabaduse ja toetuse kaitsmine. Jah, ka Saksamaal peavad kunstnikud üha tugevama vastutuulega kohanema. Aga veel on võimalik väga palju ära teha ning pole põhjust lootust kaotada. Meie võimuses on takistada olukorra muutumist Saksamaal sama halvaks, kui see paljudes riikides juba on. Me saame ja peame kaitsma ennast parempoolsete jõudude tugevnemise eest, ei tohi leppida kunstnike ründamisega, peame kokku hoidma ja nende kaitseks välja astuma. Ja kui ikkagi peaks minema halvemaks, AfD rohkem võimu saama – kui kiiresti see juhtuda võib, näeb praegu Austrias –, ei tohi me siiski alla anda. Vaid peame olema valmistunud. Mida ebaküpsemaks muutuvad poliitilised suhted, seda olulisem on jätkata, seda suurema tähenduse omandab sõltumatu kunst. Võib-olla ei ole sellel eriti mõju avalikkuses, kuid see võib pakkuda kaitset ja kogukonda neile, kes oma seisukohtade või identiteedi poolest ühiskonna enamikust erinevad, keda diskrimineeritakse või taga kiusatakse. Ning väike võimalus inimesed üles raputada ja mõtlema või koguni ümber mõtlema panna on alati.

Me peame looma võrgustiku ja suhtlema nendega, kellel juba on kogemusi kunsti tegemisega kõige vaenulikumates tingimustes. Nad teavad, kuidas ennast rünnakute eest kaitsta ja hoolimata domineerivast parempoolsest narratiivist oma asja ajada ning milliste strateegiatega ennast nähtavaks teha, ilma end suurde ohtu seadmata. Seda saab teha ka Saksamaal – miks mitte külastada mõnda Valgevene eksiilkunstnike näitust ja kuulata, mida nad oma üleelamistest räägivad ja kuidas läheb nende sõpradel, kes endiselt kodumaal on? Miks mitte kutsuda külla mõni kvääresineja Gruusiast? Või küsida Ungari kolleegilt, kuidas seal olukord on? Neilt on palju õppida ja eelkõige saame üksteist toetada. Võib-olla on Saksamaal tulevikus kultuurimaastiku avara vabaduse asemel vaid saarekesed, kus saab teha poliitilist ja kväärkunsti. Kuid saared ei kao ka tormise ilmaga niisama lihtsalt.